22. Anne Swärd “Vera”

Seda raamatut ootasin juba ammu, nüüd tuli ja lugesin läbi. Pidi olema omapärane. Noh, võiks öelda, et mingis mõttes oli ka. Vahelduseks kiirem lugemine (st. lehekülgi oli küll 312, aga need läksid kiiresti). Kokkuvõte pakub nagu selgepiirilisemat raamatut:

Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.

Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus?
Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.

Aasta 1945… no aru on saada, et sõja lõppemine, Nürnbergi protsess, aga üldiselt ei mainita aastaarvu raamatus kuskil (ei, täitsa nõus, et see romaan ei räägi ajatust põgenemisest, vaid just II maailmasõja lõppemisest). Pagasiks laps – see tuleb välja, kuna raamat algab pulmade ja sünnitusega. Ohtlik saladus? Hm. Ta enda päritolu oli saladus, mida ta varjas. Seda peetakse ehk ohtlikkuse all silmas. Lapse isa. Häbi, mis ei tohi välja tulla. Et tõde kildhaaval päevavalgele hakkab ilmuma just seoses tütre, Vera sünniga, on lihtsalt asjaolude kokkulangemine, sest lugeja kuuleb Sandrine’i lugu/meenutusi raamatu vältel ja laps sünnib kohe alguses. Perekonnast ei saa ju siiski mitte keegi mitte midagi (olulist) teada. Ainult vihjatakse, et seoses Levi nime väljaotsimisega olla paljut muudki huvitavat välja tulnud – seda ütleb aga manipulaator, see võib olla tühi ähvardus.

Seega on mu point selles, et kokkuvõttest aimatavat ohtlikku saladust, mis kuidagi seoses Vera kasvamisega järk-järgult välja koorub, ei ole. On Sandrine’i pere (naiste) lugu ja tema enda lugu. Põgenemisest on väga vähe – sellest põgenemisest, mis ta Ivani juurde tõi. Pigem on ehk oluline, et pinevus püsib – pigem selle kohta, millised saladused on Cederite perekonnal (nojah, pole ju needki teab mis suured, mida poleks saanud paari lausega ära rääkida – see, et Ivan on homo, see, et Maurits on naistemees nagu ta kadunud isagi, see, et Vanna on teenijatütre sohitütar nende kadunud isaga … No ja natuke sellest, kes on Jannik). Huvitav ongi, et raamatu ülesehitus hoiab pinget üleval kuni lõpuni – ja lõpus tegelikult mingit olulist kliimaksit ei saabu. Esialgu tundub põgenemine sellise kõrgpunktina, aga kui Vanna viimasel hetkel Vera Sandrine’iga kaasa paneb ja Sandrine sellepärast oma reisisihti muudab, et lahendada küsimus, kuidas lapsest lahti saada … siis tundub, et tegemist on pooleli jäänud seriaaliga, mis ei paku nagu ühtegi lahendust. Või noh… telefonikõne Levi numbril justkui pakuks sellise äkilise lahenduse puudumise (kuigi jah, seda ma aimasin algusest saadik, et mingit häppi endi ei saa sellises raamatus olla, ses suhtes ei oodanudki mingit rõõmsat taasühinemist ja rõõmsa perena üle päikselise aasa kõndimist).

Tegelikult ei oskagi midagi tabavat kirjutada, mis selle raamatu kokku võiks võtta. Ühest küljest muidugi segase ja segunenud taustaga põgenik vs kõrgklassi Rootsi pere, kes on sisuliselt mädanenum kui mädapaisetest, näljast ja viletsusest pärit põgenik. See on ju klassikaline. Ilmselt Sandrine’i isiklik areng ja pimedusse sattumine on keskne telg – tema passiivsus pärast kõige hetkelist kokkuvarisemist on hämmastav. Seetõttu tundubki põgenemine lõpus mustrist väljamurdmisena – aga kuhu? Perekonna/Ivani meremajja? Noh, võta ja loe, kuidas tahad.

Mis mind imestama pani: raamatu pealkirjaks on valitud tütre nimi, mis on ühtlasi ka Cederite pere kadunud/põgenenud tütre nimi. Ühtlasi viidatakse ka sellele, et tegemist on vene nimega – sellele Sandrine ju reageerib, kui tütrele nimi pannakse. AGA. Kirjutatakse, et see tähendab lootust! ?? Vera, Nadežda, Ljubov eksole…. Vera tähendab siiski usku. Kui mingi point oli sellele nimele kui lootusele ehitatud, läks see ju kaduma.

  • A.Luik kirjutab Loetu kajas. Tema kokkuvõte on seoslikum, mh. kirjutab ta: “rikutud maine pärandub edasi põlvest põlve ning see taak juba maha jääda ei taha”.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s