27. Tove Jansson “Rent spel”

Sain kingiks nii ilusa raamatu! Siia on kokku kogutud mõned Tove Janssoni romaanid:

Kuna ma olin teisi varem lugenud (ühte neist eesti keeles), alustasin kohe viimasest, mida ma lugenud ei olnud. Rent spel (otsetõlkes…. Puhas mäng – kõlab, et äkki on mingi parem variant, mis mulle hetkel pähe ei tule). (Tundub, et tuleb kohe ka eraldi välja, kirjas, et võimalik tellida. Originaal ilmus 1989).

Peategelased on Jonna ja Mari – kaks vanemat kunstiinimest, kes elavad ühe maja pööningukorrusel erinevates korterites, suvel oma üksikul saarel, kus käivad paadiga merel, jäävad udu kätte jms. Tegelikult ei ole see klassikalises mõttes romaan, vaid erinevad novellid (või oleks ehk õigem öelda pildid?) Jonna ja Mari elust (kes on muidugi väga sarnased Tove Janssonile ja Tuulikkile minu arust). Ja tegelikult ei juhtu ka nendes novellidest enamasti mitte kui midagi. Need kirjeldavad lihtsalt väikeseid seiku nende elus, asju, millest meie kõikide elud koosnevad ja mis ongi tegelikult poeesia 🙂 Mari ja Jonna tülitsevad, nääklevad, aga on alati teineteisele toeks. Nad on erinevad ja täiendavad teineteist.

Näiteks peavad nad kassile kala püüdma. Mari jaoks on tähtis tema onu viimasena punutud võrk. Jonna on spontaansem, talle ei meeldi selline minevikku takerdumine (umbes “su onu armastas võrke teha ja ilmselt ei pidanud ta ka seda võrku, mis jäi juhuslikult tema viimaseks, millekski erilisemaks, mida ei tohiks rahumeeli kasutada ja mis ei tohiks katki minna”). Jonnal on püstol, millega ta on Mari meelest lihtsalt enda lõbuks kurja teinud (mingi saart terroriseeriva linnu lasi maha, kogemata mingis mõttes, tahtis vist hirmutada) – ja samas toob ta Jonnale püstoli ikka järele, kui too mingite lollide jahimeestega maid jagama läheb. Või kuidas Jonnale meeldib igasugu vesternfilme vaadata ja ta lausa palub Marit, et see seekord temaga koos ei vaataks. Kuna Marile ei meeldi, et need on kõik täpselt ühesugused ja teadupoolest on kehv vaadata midagi, mis sulle meeldib, kellegagi, kellele üldse ei meeldi. Mari kuuleb kõrvaltoast läbi seina siiski My Darling Clementine’i, millega kõik vesternid pidada lõppema. Kui Jonna hambad ära peseb ja magama tuleb, küsib Mari, kas film oli hea ja Jonna vastab, et polnud, aga lindistas selle ikkagi. Ja Mari küsib enne uinumist, kas ta võiks ka seda filmi siis laenata. Või kuidas nad Phoenixis käivad ja kuidas sealne koristaja nende asju sätib hotellituba koristades. Ja veab Annie’ juurde puhvetisse (kohalik kõrts). Kuidas reisimuljeid rongiaknast (või oli see buss?) filmides – sest kõik oli NII ILUS – ei ole Jonnal mingeid ilusaid kaadreid jäänud. Ainult Suure kanjoni juures, kus ta paigal seisis ja korralikult filmis. Veel tegi nalja ühe vanema kunstniku, Wladyslawi külastus Mari juurde. Mees oli suht egotsentrik ja nõudis, et nad ööd läbi üleval istuksid. Nalja tegi see, et mees oli ise ju 90ndates ja Mari ning Jonnale viitas kui noortele 70ndates inimestele. (Mis on tegelikult jumala tõsi – 25 ja 45-aastane pole üldse sama vanad. Meile tundub siit altpoolt vaadates, et 75 ja 90 on suht sama 🙂 ) Igatahes on nunnu, kuidas Jonna neile ukse taha toitu ja teed (või oli see kohvi) toob. Või kord räägivad nad oma isadest – mõlema nimi olnud Victor. Nojah, sedasi võib lõputuseni jätkata.

Seega selline vaikselt kulgev argiolukordade raamat. Mis näitab, kui ilus on elu kellegi kõrval.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s