Väga teravmeelne hidalgo

Ma ei ole enam ammu oma teatrielamustest siia kirjutanud, aga eile mõtlesin, et võib-olla peaks. Nimelt juhtus minuga (isegi minu mõistes) kummaline asi, et ostsin juba 28. augustil (!!!!) 6. juuniks teatripileti, sest mind ahvatlesid 1) Don Quijote, 2) Katrin Pärna lavastus ja 3) nimetus tantsuline fantaasia Cervantese teemadel (mis seisis piletil. Eile ostetud kava peal on “heroiline tantsuvestern vähese jutuga”).* Vanemuise puhul on tantsuetendused üldiselt kõige kindlam valik ka. Mõne aasta tagune Meister ja Margarita oli ju huvitav avastus, mis sest, et toona tundus natuke liiga pikk lõpuks. (2015!!!! üle 4 a tagasi!).

Ja peangi ütlema, et Quijote meeldis mulle isegi rohkem – oli kuidagi kompaktsem. (Esimene vaatus ca 1 h ja pool 10 sai läbi – igati paras). Etendus oli pühendatud Aivar Kallaste 60. juubelile (mis olgi just eile).** Ja ei tohi jätta mainimata, et tegelikult oli lavastaja-koreograaf Janek Savolainen ja lavastaja-libretist Katrin Pärn (ja ma pean tõesti vabandama, kas ma M&M puhul Savolainenit üldse nimetasin – tema on ilmselt teatud mõttes olulisemgi). Mõnes mõttes on käekiri sama. Seekord on uste ja treppide asemel redelid – ja see on tegelikult nii tore ja läbiv, et ei tundu üleküllane. Redelid viivad lavaaugust külgedele, aga nendest saavad ka voodi, lõvipuur, vangide ohelikud ja – mis mulle tõesti eriti meeldis – tuuleveskid! (Kui midagi tundub üleliigne, siis minule tõtt-öelda ei jõudnud kohale, miks lõpuks hobune suureks läks, miks see sisse toodi. Enne piisas Rosinantest või siis kepphobusest. Võib-olla on midagi tekstis, mis seda põhjustas. Samuti see suur kuri võlur, kes hetkeks tagant välja ilmus ja kohe tagasi tõmbus – teksti ju nii täpselt paraku ei tea ka 🙂 )

Samuti olid tantsuliselt toredasti lahendatud kõik stseenid. Kui ooperi väikevend on operett, siis balleti väikevend võikski olla selline “tantsuvestern vähese jutuga” – seisakuid oli ehk rohkem kui klassikalises tantsuetenduses, kogu aeg ei olnud kõik (tegelased) liikumises. Vahel istuti maha, puhati, peksti läbi, lamati läbipekstult maas jne. Ja kui tavaliselt on kavalehel tantsija nime juures need rollid, mida ta tantsib, siis nüüd oli loetelu rollidest ja nende taga tantsijate nimed. Tantsutrupi liikmed vahetasid rolle ja ega neid nägupidi ikka kõiki tea. Selline lahendus oli hea sellepärast, et mina jälgisin tegelaste saabumise järgi, kes on kes, see aitas stseenidest aru saada. Väga vaimukalt oli lahendatud laste teema – tantsijad (mehed) olid põlvili. Eriti nunnu oli üks, kes pidevalt pikali lendas ja keegi alati kiirelt üles tõmbas (tegemist jälle vaid ühe stseeniga). Tantsuliselt oli lahendatud ka raamatute põletamine – tuleleeke kujutasid tantsijad ja valgus.

Põhiline kese, Aivar Kallaste kurva kuju rüütlina, oli täpselt nii õige kui üldse ette kujutada võib (mitte ükski noormees seda osa poleks teha saanud – võtke või reibas Sancho Panza, Giorgi Koridze, kellele oli mingi polstriga veidikenegi jämedamat välimust antud – ja Sancho iseenesest võis noorem olla). Nii hea meel, et 60-aastane tantsuartist saab enda ümber ehitatud etenduse! Kõik oli nii tabav! Tema entusiasm, hullumeelsus, salakavalus õetütre (Merilin Mutli) eest raamatute peitmisel ja ärapõgenemisel.

Ma sain kavalehelt aru, et kuna teine osa raamatust on nagu metaraamat või läte “maagilisele realismile” (Talveti sõnul), kus Sancho Panza ja Don Quijote loevad romaani, mille Cervantes ja Avellaneda nendest on kirjutanud, siis teine vaatus keskendub ka pigem sellele. Ja alguses nii ju oligi – selle vahega, et hoopis Rosinante/Cervantes (tõrrepõhjahäälega Janek Joost) luges raamatut ette Sancho eeslile (Gerardo Avelar). Kas kõik muu oli siis justkui nende lugemine ehk naasmine seikluste juurde, mille nad olid juba läbi elanud? Sest seiklused jätkusid lihtsalt hullumeelses toonis edasi, võideti võidetamatuid (koba peale lõvi ja vabastati vangid-galeeriorjad, kellelt kohe ise ka tuupi saadi – ja ei, ega ma täpselt seikluste mõttes mäletagi, kust vaatusepiir läks).

Mingil imelikul asjaolul on see etendus liigitatud suvelavastuste alla – ilmselt sellepärast, et väljas oli 30 kraadi :). Kolm etendust ainult – eile, täna ja homme. Ma väga loodan, et Aivar Kallastel (ja teistel) on jaksu, et seda siiski palju rohkem mängida. Pole mingit põhjust lavalises mõttes seda suvelavastusena hoida (Väikeses Vanemuises toimub, lavatehnikat on vaja, lavaauku). Igatahes soovitus! Isegi kooli- ja ülikooli gruppidele – ega koolis keegi Cervantest enam lugema hakka, hea, kui üldse loetakse. Selline etendus tekitaks vähemalt huvi ajatu klassika vastu. See on lihtsalt jälgitav, vaimukas, arusaadav.

Ahjaa, muusika. Raadiosaates ei paljastanud Savolainen ja Katrin Pärn, kelle muusika on. Kavalehel on kirjas Ennio Morricone, Hans Zimmer, Jerry Goldsmith jt. Üsna hirmuäratav tavapärasus. Etenduse jooksul aga on see muusika siiski impersonaalne, toetab vägagi kogu õhustikku, hispaanialik, teinekord flamenko. Ja mind, kes ma muusika osas võin üsna valiv olla, ei häirinud. Pigem tuli tahtmine teinekord flamenkole kaasa plaksutada ja ise tantsu lööma hakata.

(Paraku on mul piltide limiit blogil täis. Veel töötan mõtte kallal, kuidas edasi. Ilmselt tulebki maksma hakata 😦 )

* Kusjuures olin üsna kõhklev juba – enamasti on esietenduse lähenedes linnapildis näha, facebookis näha, lehes, siit-sealt. Nüüd ilmus midagigi alles sel nädalal (linnapildi osas ei oska enam kaasa rääkida, satun kesklinna harva)!

** Küll ma nuputasin, et mis juubel tal siis nüüd on. Kavalehel oli pilt sõjaväekaaslastega aastast 1988 ja jutt, et tegelikult oli tal ülemine vanusepiir tegelikult kaks nädalat pärast sõjaväkke võtmist käes ja kellegi “eriline tähelepanu” oli sõjaväkke viimise taga. Oleks ma ise noorem, arvaksin, et ta sai 50. Sellisel juhul oleks aga see vanusepiir liiga noor olnud 80ndate lõpus, lisaks mäletan teda ikka varasemast ja tean, et ta ei saa minust endast nii vähe vanem olla. 55? Tundub jällegi suht kummaline nii suurelt tähistada. Selguski, et 60! Mis on igas mõttes ikkagi imestamapanev, eriti tantsuartisti osas! Respekt.

 

Rubriigid: teater-muusika-kino, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Väga teravmeelne hidalgo

  1. Enn N ütles:

    Kuskohast seda blogi piltide limiiti näeb? Aga ülevaade etendusest on huvitav.

  2. S ütles:

    Mul on üle 10 aasta nüüd siia pilte laetud ja hoiatas juba ammu, kui hakkasin midagi kirjutama. Nüüd enam ei lasknud lisada. Ja uut blogi tegema asudes (valisin “tasuta” variandi), tuli igal juhul midagi maksma hakata. Seega ilmselt tulebki maksma hakata… (Kuigi minu arvates näitab blogi kõrval ikkagi mingeid reklaame ka… kas nendest ei aita).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s