Suvelavastus “Kadri” (Silvia Rannamaa/Aidi Vallik)

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

Tegelikult käisin vaatamas juba esietendust (Emajõe Suveteater), aga kirjutada pole osanud ega söandanud. Samas mõtlen, et võiksin siiski kasvõi iseenda jaoks talletada. Ma ei käi mitte kunagi suvelavastusi vaatamas, tavaliselt suvel ka mitte ühelgi kontserdil. Seekord oli aga teatud põhjustel erand. Juba mõtlemine sellele tükile ajas pisara silma (ja seda isikliku seose tõttu, mitte raamatu tõttu – seda ma väga ei mäletanud). Varusin seega taskurätte kaasa.

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

Jah, neid läks vaja. Teate, vaadata täiskasvanud inimeste näitlemist, kes on läbinud teatrikoolid, on üks asi. Nad on koolitatud. Kui nemad laval naeravad või nutavad, näed sa koolitatust ja hindad, kas tuli hästi välja või mitte. Aga see laste mäng – peaosatäitja Ella Cecilia Claesson Kadrina – kui laps laval nutab või on õnnelik ja naerab – see oli NII PÄRIS. Selle puhul kuidagi ei tekkinud hetkekski tunnet, et tegu on näitlemisega. 
See lihtsalt oligi kas väga kurb või väga suur rõõm. Seega esimene ots lavastusest läks pisaraid kinni hoides (andsin noortele ka taskurätte kaasa, kui nemad vaatamas käisid, ja need, kel silmad vesisema koha peal, vajasid neid samuti). Koolikiusamine on üks asi – neid telesaateid ja lõike on ennegi tehtud. Võtad teadmiseks. Aga seal, nappide vahenditega, aga kuidagi nii tõeline.

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

Või tõesti see rõõm seal etenduse lõpus, tõeline rõõm. See, kui nad laulavad või ütlevad seda teksti – ole see, kes oled, liigu unistuste poole, “olen õnnelik” (noh, tulistan praegu peast ega viitsi uurida, mis sõnad tegelikult olid) – näost näha, kuidas inimene on oma unistuse poole teel, kuidas ta on õnnelik, see ongi see.

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

Seega väga õnnestunud, et lapsed võeti tüki kandvateks jõududeks. Nemad selle etenduse “tegidki“. Täiskasvanuid oli seekord vähe, neli – Leila Säälik vanaemana, Marika Barabanštšikova Elsa Sarapina, Riho Kütsar Kadri isana ja Küllike Saldre õpetajannana ja teistes episoodilistes tädikeste rollides. Aga paraku ei liigutanud nendest ühegi mäng mind. Ma ei teagi… ilmselt on siin tegemist isikliku maitsega, aga ainult täiskasvanute pealt poleks sellest tükist seda saanud, mis praegu (noh, kui ka mõni noorem täiskasvanu oleks Kadrit ja koolilapsi mänginud – nagu ikka vahel juhtub). Seda vahetust, mis oli lastes, justkui ei olnud.

Muusika: mulle meeldis Toomas Lunge kirjutatud muusika. See oli lihtne ja ilus, aga sugugi mitte labane. Teiseks meeldis mulle Kadri/E-C hääl – see oli lihtne lapsehääl, mida tänapäeval paraku üldse väga tihti ei kuule. Enamasti kuuleme sellistes kohtades väga koolitatud hääli, pahatihti (erinevatel lauluvõistlustel ja esinemistel) aga neid, kes püüavad oma häält vibreerida või läbi nina laulda, teha sellist noort birgitõigemeelt (einoh, mitte midagi paha laulja kohta, aga nähtuse kui sellise). Ella Cecilia hääl oli ses suhtes hoopis teisest ooperist. Ma ei oskagi teistmoodi öelda kui et lapse hääl. Ka teised lapsed laulsid, kõik kõlas kenasti, kõik oli väga hästi.

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

Nagu öeldud, mäletasin raamatut väga halvasti. Samas – see, kuidas Aidi Vallik selle seadnud oli, tuletas mulle kõik meelde. See tähendab – kõike seda ma tegelikult mäletasingi. Lusika kolistamist teeklaasis näiteks! Keldrikorruse tuba ja haisu.

Lugesin ka Danzumehe kokkuvõtet. Ta tõi seal välja ühe koha, mis mullegi teistest eristus. Tema toob selle välja kui dramaturgiliselt nõrga (kontrastina sujuvate üleminekute ja hea dramaturgia kõrval, mis muidu oli):

[…] just seetõttu ka silmatorkavamad on need paar kohta, mis jätavad hüpliku ja konarliku mulje. Kuigi ma ei tea, kas asi oli dramatiseeringus või selles kuidas lavastaja selle oli otsustanud lavale seada. Pean siin näiteks  silmas seda kui Entu (Karl Kristjan Puusepp) oma pahandusega on hakkama saanud ja pärast tuleb teiste laste juurde tagasi. Öeldes, et ta tuli Kadri ära saatma… selles kohas oleks vaja olnud mingit nõksu või seletust, sest kuidas ta nüüd järsku Kadri saatma tuleb või miks ta üldse tuleb?

Kuna mina sain alles selle kiusamise koha peal aru, et Karl Kristjan Puusepp on Entu, hakkasin teda siis jälgima (ja istusin suhteliselt sellises kohas ka, et nägin teda väga lähedalt). Ja kuna mina tean sisu ja seetõttu ei märganudki muidugi, et dramaturgiliselt pole see seos seal tõesti kuigi tugev (ka noored pärast ütlesid, et neile jäi täitsa segaseks, miks ta sinna Kadrit saatma tuli), siis olid need paar kohta jälle need, kui pidin pisaraid tagasi hoidma. See oli väga hästi mängitud! See soov olla teiste seas, see soov Kadriga hüvasti jätta.

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

(Ja Urmas – Robin Haga – oli ka täpselt selline nagu vaja. St lapsena Kadrit lugedes oleksin ma ilmselt tahtnud teistsugust, aga täiskasvanuna, üles kasvanud Kasuema

ainetel tehtud Naerata ometiga, olen täitsa nõus, et Urmas oli selline optimistlik suure pere laps, vanem vend, dressides, nii et pärast hakkab kõikidele rohkem ikkagi Enrico meeldima, eksole 🙂 ).

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

Siit ongi kohe järgmine teema: ka mul on kahju, et see on kõigest suvelavastus. Juba mängukoha tõttu ei saa seda mujal ja teisiti mängida, õige hõng läheks kaduma. Ja paraku on kõikide lastega seotud etendustega see, et lapsed kasvavad aastaga nii palju, et aasta pärast ei oleks nad enam need. Oleksid suured. Ja kuuldavasti pidi Dvinjaninov plaanima “Kasuema” järgmiseks suveks – ja mul oleks väga kahju, kui Ella Cecilia seal Kadri osa ei saaks. Samas … kas tema just järgmiseks suveks selle noore armastaja rolli välja kasvab… väga kahtlane. Seega see etendus, mida ma nägin, oli igatpidi ainulaadne. Imeline.

Foto: Sille Annuk/Postimees

Foto: Sille Annuk/Postimees

PS. Pole kuhugi vahele saanud kirjutada, aga siin lavastuses oli üks rahvastepalli matš, mille lapsed esitasid pantomiimis. See oli nii vägev!!! Ja nii leidlik. Kaklusstseen oli teisiti lahendatud, ka hästi, aga see (juba oma sisu mõttes) muidugi ei liigutanud sedavõrd.

Mõned etendused on siiski veel jäänud (9 tk) – kes pole jõudnud, soovitan. Kõikidele pole vist küll pileteid enam. Aidi Vallik kirjutab ise ka.

Kõik fotod võtsin Postimehe fotogaleriist, fotograaf Sille Annuk.

Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s