35. Laila Hirvisaari “Mina, Katariina”

Minu lugemislauale sattus see raamat seetõttu, et märkasin jälle facebookis Soome raamatuklubi lähenemist. Alles lugemisega poole peal olles jõudis kohale, et see raamatuklubi oli kuidagi ammu märkamatult mööda saanud – eks FB valib, mida ja millal näidata, seega vast nägingi juba siis, kui toimus või toimus samal nädalal. (Sellest pole midagi, ma olen tänu Soome raamatuklubile mitu raamatut läbi saanud, samas pole sinna kunagi kohale jõudnud. Sel aastal ajad võib-olla sobiksid).

Selliseid raamatuid ma alati kardan, sest ma pole traditsiooniliselt eriline ajalooliste romaanide lugeja. See aga võttis kuidagi minu jaoks sobiva hoo sisse. Kõneles tagasivaates keisrinna lapsepõlvest, kasvuaastatest, sõidust Venemaale ja kokkuleppelisest abielust suurvürst Pjotriga, kellest pidi saama Peeter III. Keisrinna Jelizaveta oli ise võimu haaranud, endal tal järglasi ei olnud, seega korraldas sellise liidu.

Mulle meeldib see, kuidas raamat on üles ehitatud – keisrinna Katarina murrab trepist kukkudes jala ja jääb voodisse. Seetõttu otsustab ta vana sõbra Leon Denikini abiga oma arhiivi ja kirju korrastada ning oma elusündmused kirja panna. Siin on juttu sünnist kuni keisrinnaks saamiseni. Tema laste sünnid. Vaheldumisi olevik ja minevik. Seega ei lähe ka igavaks. Väidetavalt on

kirjanik väga palju materjale läbi töötanud, aga mina ei ole, seega ei oska unes ka aimata, kui suur osa sellest on fiktsioon ja väljamõeldis, kui palju aga toetub allesjäänud dokumentidele.

Tsarskoje Selo

Tsarskoje Selo

Teine huvitav asi – siin räägiti kõikidest nendest lossidest, mida me kevadel külastasime. Kui poleks külastanud, oleksid kõik peas segi nagu pudru ja kapsad, nüüd aga kerkis silme ette nii Talvepalee, Monplaisir, Peterhoff, Tsarskoje Selo (Katariina palee, veranda, roosiaed,

galerii), Marly paviljon, Ermitaaž (Peterhoffis).

Ühesõnaga, igal juhul põnev. Eriti, kui klassi kaupa minnakse Peterburireisile, võiks keegi selle raamatu lugusid jutustada või ettegi lugeda, siis hakkad nagu asjale mingi teise pilguga lähenema.

Siin on Katariina II esitatud inimlikuna, ohvrina, aga kartmatu targa ja julge naisena. Samas on meil kõrval ka Leon, tema oponendipilk ja kord isegi kiri oma naisele Alexandrale (Katariina poolõele). Seega võima perspektiive vahetada, kuulda erinevaid vaatenurki.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s