36. Beata & Malena Ernman, Greta & Svante Thunberg “Scener ur hjärtat” (täiendatud pehmekaaneline köide)

Sellest raamatust kirjutades kirjutan ilmselt absoluutselt kõigest muust. Samas sattus see raamat mulle kätte õigel ajal, sest just nüüd on ka meil Eestis lõpuks Gretast rohkem rääkima hakatud ja seetõttu on targem olla informeeritum. Nimelt on nii, et see, mida Greta teeb, väärib minu arvates austust. See, mida ta teeb, on TÄHELEPANU äratamine. Sa võid saata kuitahes palju elukutselisi protestijaid linnavalitsuste ja parlamentide ette protestiaktsioonile, aga Greta on äratanud tähelepanu. Ta pole üks paljudest elukutselistest. Ta on visualiseeritud tulevik – lapse näol. Tänu sellele on tema vastu hakanud huvi tekkima. Sellepärast on kaamerad ja ajakirjandus talle suunatud. Sellega tõmbab ta kaasa just teisi noori (kes pole ilmselt pooltki niivõrd kliimateadlikud, vaid just see hüsteeriaga kaasaminev mass – aga just selle asja nimel on see tegelikult kasulik. Antud hetkel. Noored näod visualiseerimaks, keda asi puudutab). Ja mida ta tahab öelda – kuulake teadlasi! Ja mis ime – laupäevases Postimeheski pikk intervjuu Andres Tarandiga – teadlane, kes räägib ka sama juttu (“sama” pole ehk kõige parem sõna). Teine artikkel, kus ökoloog Mihkel Kangur räägib käimasolevatest kriisidest teadlase pilgu läbi. Sirbis Kaarel Tarand – üldse mitte loodusteadlane, vaid lihtsalt “keskealine valge mees”. Alo Lõhmus – sama mõned päevad tagasi. (Juunis lugesin seda ka – intervjuu Timo Paloga, aga selliseid ilmus varem ka aeg-ajalt, oluline on, et Greta ärritab inimesi ja tänu sellele tuleb kliimateema rohkem esile. Tema kui isiku arvelt muidugi).

Tegelikult ilmus see raamat enne kliimastreigi algust (kliimastreiki alustas Greta kooliaasta alguses 20. augustil 2018, ja see oli mõeldud kestma kolm nädalat – kuni parlamendivalimisteni Rootsis. Pärast kutsus ta üles jätkama – reedeti). Kuna ma ei tea, millega esimene versioon lõppes, ei saa midagi muud väita. Aga siin kirjeldatakse, kuidas Greta veetis 2018. aasta suve – suve, mil ta hakkas esimest korda üle pika aja võõraste kuuldes suud lahti tegema. Kui viibis Põhja-Rootsis klimatoloogide uurimust läbi viimas koos tudengite ja teiste selle ala inimestega. Selles raamatus räägib põhiliselt ema, ooperilaulja Malena Ernman nende pere loo. Tegelikult tuleb pauk siis, kui 11-aastane Greta lõpetab söömise. See mure ja mööda arste ja spetsialiste jooksmine, mis perekonda siis haarab, on sõnulkirjeldamatu. Vastutus. Stress. Kokkujooksmine. Arusaamine, millega on tegu. Selgub, et autismi üks spekter, Aspergeri moodi. Seega osalt on see raamat tegelikult just sellistest diagnoosidest, mis tänapäeval on üha sagedasemad ja mille saamine on vabanemine, sest siis saab ka abi, siis on võimalik aru saada, miks miski nii on. Kogu raamatus on juttu esialgu Greta diagnoosist ja võitlusest, edasi väiksem õde Beata, kellel on hoopis teistsugused sümptomid, aga kes samuti lõpuks diagnoosi saab (kohati võiks öelda “tublide tüdrukute sündroom” – väljaspool kodu sotsiaalsetes olukordades väga kenad ja meeldivad, aga kodus võivad täiesti kokku variseda, päevade viisi nutta, karjuda…). Tagatipuks ema Malena ise. Kes on samuti elu aeg teadnud, et ta on teistmoodi, aga suutnud kogu oma erilisuse suunata muusikasse ja sellest on saanud tema super power. See, et ta märkab kõiki helisid, et tal on absoluutne kuulmine, et ta suudab palju korraga teha, rööprähelda – aga ennast huvitavas valdkonnas ehk muusikateatris. Nüüd aga, kui tuli hakkama saada teiste olukordadega, pöördus temagi arstile ja sai 45-aastaselt oma diagnoosi kätte. Kui seda kõike nii kirjutada, tundub muidugi, et ah, rootslastel ongi üks diagnoos teise otsa ja eputavad iga väiksema stressiga. Tegelikult muidugi tasub lugeda lähemalt, siis suudad mõista. Ometi on näha, kuidas see eesmärk, mille Greta on endale võtnud, arusaam, et tema algatatud asjal on mõju, tüdrukule mõjub, suunab tema super powerit, kuidas ta hakkab suutma rääkida võõraste inimestega ja esmakordselt isegi avalikus kohas võõrast toitu sööb (muidu käis kodus söömas ja oma kindlaid toite, teiste nähes ei saanud süüa).

Malena toobki välja seose katkiste inimeste ja katkise maailma/looduse/kliima vahel. Rootsi ühiskond – see, mida sealsest koolist on lugeda, kõlab hirmsalt, kõlas juba 90ndatel, aga paljudes asjades oleme ise järele jõudnud. Koolikiusamised. See, kuidas erinejad kõrvale jäävad ja neid kiusatakse. Ja muud sellist. Kui ma ise mõtlen, on tänapäevase maailma tempo kohati ikkagi väga õõvastav. Mulle endale meeldib ka asju ruttu teha – kui tore on, kui sa saad kõik asjad kodust arvuti tagant aetud, põhimõtteliselt ka koosolekuid ja tunde pidada Nõiakivi telekas-telefoni teel. Murettekitav on aga, kui sa a) oled aeglane inimene või b) tahad rahu, rutiini ja vaikust. Minusugunegi, kes väga suure osa ajast ühe koha peal passib, jääb teinekord silma kui eristuv, kummaline. (Kuigi teistega võrreldes sebin muidugi ringi liigagi palju mööda kontserte, etendusi, kooriproove ja trenne).

Raamatu suur viga ongi muidugi see, et see venib ja kordab ennast tohutult. Lisaks on kantud paanikast kliima teemal – ja kui kliimateemalise paanika argumendid hakkavad korduma, siis ei ole tore tunne. Siis muutub see raamat iseenda kriitikaks. Ma olen üldiselt Greta poolel, aga ma saan aru, kui see raamat tekitab vastakaid arvamusi just selle korduma kippuva paanika pärast. Siia on sisse pikitud toredaid võrdlusi (enamasti Greta öelduid), mis mõjuvad väga tabavalt ja vaimukaltki. Üks on sarnane sellele, mida ta kasuta Skavlani saates – kui keegi sulle karjub, et näete, meie maja põleb, siis hakatakse seda kustutama. Keegi ei hakka karjujale näpuga näitama ja arvustama, mis tal seljas on või mis sündroom tal on. Raamatus arendati seda edasi. Osalt käib nimelt kriitika selle vastu, et kõik me arvame, et meil on veel lootust. Et küll varsti leiutatakse head uued tehnoloogiad ja kõik muutub. Mureks on aga see, et kuna me ületasime CO2 piiri juba 1987. aastal, siis tegelikult ainus kiiresti pidurdav viis oleks väga drastiliselt CO2 heiteid minimeerida – no tõesti umbes lõpetada lendamine, autosõit, sõita ainult ühistranspordis, kui vaja, muidu rattaga, jala, tehased omaette teema. Ja raamatus on siis jälle võrdlus tulekahjuga majas – et kui maja põleb, et istu perekond köögilaua taha kokku, kus perepea peab sütitava kõne sellest, kuidas me varsti uue ja ilusa maja üles ehitame. Või kui su laps on kuristiku serval ja kukkuma hakkab, siis tormad teda päästma.

Üks reaktsioon, mille sain inimeselt, kes nägi, et ma seda raamatut loen: “Ahah, hakkavad raha ka teenima selle pealt”. Vanemad on teinud tütardenimelise fondi ja koguvad raha sinna ning kogu tulu läheb erinevatele organisatsioonidele (Greenpeace, WWF, Lära med Djur, Fältbiologerna, Kund över Livet, Naturskyddsföreningen, Barn i behov, Djurens Rätt).

Illustration by @artbyneva on Instagram

Kohati on mul kahju (nagu paljudel teistelgi), et väike õrnas eas laps on avalikkuse nii suure tähelepanu all. Sellega seoses ka surve all. (Malena puudutab siin raamatus ka viha, millega on üha keerulisem toime tulla – vähemalt temal endal. Sest tähelepanu toob välja kõik vihkajad, kes vihkavad ja ütlevad halvasti). Samas on ta selle tee ise valinud, ise suunanud oma vanemaid, nagu ta ka saates ütles, on ta mingil määral nagu neile lapsevanemaks, öeldes, mida tegema peab (Malena oli ju maailmakuulus ooperilaulja, lendas üle maailma lavadele esinema, aga jättis lendamise täiesti maha tänu tütrele. Raamatu lõpus küsib ta endalt, kas ta oleks sedasi reageerinud, kui kliimastreikijaks oleks olnud mõni võõras suvaline tüdruk? Ta ei tea seda. Ta arvab, et tegelikult oleks ta seda ilmselt samamoodi mingiks tüütuks rohe-aju-pestuks teismeliseks pidanud ja oma elustiili jätkanud). Ometi võib see tähelepanu ja ka viha raskus mingil hetkel inimese murda. Samas on Greta ühe aastaga muutunud märgiks, ikooniks – millekski, mida tänapäevases maailmas on vaja, et üldse midagi kuulama hakata. Meediatähelepanu, massiliikumine, eksole. Peaasi, et ta ikka vastu peaks. (Ja oma Aspergeriga on ta muidugi ennast väga harinud ja väga palju arvegi on tal peas – ta muidugi ütleb, et kuulake teadlasi, tema juhib lihtsalt tähelepanu, aga sellegipoolest üllatab teda, kui vähe inimesed teavad kõige “tavalisematest terminitest” selles kontekstis – paneelijuht kohe parandas teda, et tema on siiski lugenud, aga tavainimene ei tea sellistest asjadest midagi). Kusjuures seda videot vaadates tundub, et isal on veel diagnoos saamata, aga ta pole ka ilmselgelt mitte sugugi tavaline keskmine. Greta tundub mulle neist kõige nunnum (kui sedasi isiklikuks minna) ja mõistlikum, kõige toredam.

Minu arvates võiks tänu Gretale ka noorte seas teadlikkus kasvada. Olgu, massiliikumisena käiakse koolistreigil, peaasi et mõnest nõmedast tunnist ära saada. See on tavapärane hüsteeria suures osas. Aga kindlasti on nende seas ka noori, kes hakkavad päriselt mõtlema. Lõpetavad autoga koolisõitmise (vanemad ju veavad….). Lõpetavad peade värvimise. Et pea väljamaareise loomulikuks osaks koolivaheajast. Ei osta pidevalt uusi hilpe. Olen selles kontekstis mõelnud oma lapsepõlvele – see oli ju vaene praeguses mõistes. Ega me vabatahtlikult nii ei elanud, et riided tuli selga ise õmmelda või osta poest koledad, mis olid ka teistel, ega me vabatahtlikult hommikuti ennast suurte inimeste rindade vahele Ikarusi bussi ei pressinud, et vaevu hingata saades kooli jõuda. Meie olime üks väheseid peresid mu sõpruskonnas, kelleel üldse OLI auto, ka vanavanematel olid autod! Milline luksus! Ega meie koolivaheaja kõige vahvam asi polnud vabatahtlikult see kino abonement, millega sai iga päev mõne lastefilmi vaadata. Me oleks ilmselt hea meelega ka kuhugi soojale maale lennanud. Kasvõi laevaga Rootsi, mis hetkel on nagu viimane hädapärane võimalus. Ega me vabatahtlikult katkisi sukkpükse ei nõelunud. Ja nii edasi ja nii edasi. Mingeid pakendeid polnud, poekott või kilekott tuli poodi ise kaasa võtta, sest poes tihtipeale polnud. Suurim lisand oli paber, millega saia ja leiba katsuda. Kord nädalas saunas, muul ajal külm vesi kraanist. Kes meist tahaks sellist elu tagasi? Kui öeldaks, et kõik niikuinii ei hakka nii elama, aga hakka näiteks sina üksi, sest üksikinimeste panustest on ka abi, kui nende üksikinimeste arv järjest kasvab. Ma ise, kes ma olen suhteliselt rohelise mõtlemisega ja suhteliselt väikese liikuvusega, sõidan palju rattaga ja käin jala, riideid ostan vähe ja harva, olen ikkagi ka tolle ajaga võrreldes öö ja päev. Elan loodust saastavat rikkurielu. Poest ei saagi midagi ilma mitmekordse kileta varsti (olgu, sorteerime pakendid eraldi, aga ega neid lõputult taastoota ka ei saa, kergem oleks, kui neid oleks vähem). Biolagunevad jäätmed on ka linnas nüüd eraldi, aga kui on kiire või vaja midagi/kedagi vedada, sõidan vabalt autoga. Maal käime erinevatel aegadel, kõik oma autodega. Bussiga maale? Jah, 90ndatel viimati. (Peaaegu. Hiljem olen ka käinud, aga keegi tuleb siis ikka autoga bussipeatusesse vastu).

Seega, nagu ma ütlesin – siin sai kõigest muust kui sellest raamatust. Raamat ise oleks võinud olla terviklikum, kellegi toimetatud. Minu maitse järgi oleks võinud rohkem neid anekdootlikke võrdlusi olla – veidike Kurt Vonneguti stiilis, kes kirjutas laste ristisõjast. Eks ta ole. Veidi distantsi, peent irooniat, teravat kriitikat läbi lillede. Siis oleks ehk mõjusam (kes teab?). Nagu öeldud on praegu kordust palju ja paanikat palju, mis muudab raamatu iseenda kriitikaks – mängib nagu kriitikutele kõik kaardid kohe kätte. Pealegi ei ole see ilmselt kellegi jaoks ainult raamat, vaid siiski kogu selle temaatika käsitlus ja kriitika käib ilmselt tihtipeale siiski isiklikult nende pereliikmete vastu – kuivõrd nad “lapsi ära kasutavad” või muud sellist.

Sellegipoolest olen ma rahul, et lugesin. Soovin Gretale vastupidavust ja jõudu. Omalt poolt saan ainult veidikene oma ökoloogilisele jalajäljele mõelda, aga ilmselt paraku suuremaid muutusi ju ette ei võta.

Soovitan kuulata Fredrik Charpentier Ljungqvisti intervjuud sel teemal – ta on uurinud kliimat 12 000 a. tahapoole, seega tal on pikk perspektiiv.

 

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s