37. Jevgeni Vodolazkin “Aviaator”

Nägin seda raamatut poes ja tellisin (esmalt ei olnudki veel raamatukogusüsteemis sees tegelikult). Vodolazkini eelmine eesti keelde tõlgitud romaan meeldis mulle sedavõrd, et soetasin selle pärast lugemist lausa endale ja kinkisin ka sõbrannale. Seekordne sisukirjeldus oli muidugi hoopis midagi muud, seega oodata oleks võinud kõike:

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.

Tegemist olla Postimehe kirjastuse esimese väljaandega ja õnnestunud valik, peab ütlema. Ei pidanud pettuma. Jutustamisstiil on endine, lugeja solvamist pole kuskilt otsast. Olukord, kui 1900. aastal sündinud inimene, kes on Solovetsi saarte kõige karmima režiimiga laagris salajases laboratooriumis külmutatud, aastal 1999. ärkab, ei paku tegelikult palju võimalusi asja delikaatselt ja peenetundeliselt lahendada. Ometi Vodolazkinil see minu arust õnnestub.

Sellest raamatust annaks kirjutada palju. Mu meeled on viimasel ajal nüristunud, ilmselt ei suuda ma ise seda kirja panna. Aga teen katset mõnes osas:

Esiteks see, et peategelase Innokenti (tahaks öelda minategelase, kuna esimesed kaks kolmandikku on jutustajaks ainult tema) lemmikraamat lapsepõlvest on “Robinson Crusoe”. Mees, kes satub üksikule saarele. Seda raamatut loeti talle ette, kui ta oli haige, ta luges seda ette oma armsale korterinaabrile Anastassiale, kui too oli haige. Seega on raamat saatnud teda kogu elu. Antakse üks raamistik – kes on üles sulatatud mees, kui mitte mees üksikul saarel. Temalgi on oma Reede, võib-olla isegi kaks. Doktor Geiger (=viiuldaja saksa keeles) ja poole raamatu pealt ka Nastja. Teine viide saarele on Solovets, kuhu Innokenti laagrisse saadeti – 1999. aastal telekat vaadates paneb teda imestama Robinsonide sari… Inimestel on võimalus mitte sattuda saarele, et ellu jääda, ja nad loovad selle endale ise. (Kui ma sellest kõigest kirjutan, jääb mulje, et just sellised võrdlused must-valgelt järjest välja tulevadki. Ei, raamatus on kõik palju peenetundelisemalt  ja aimamisi, mis mulle väga meeldis. Robinsonide saadet vist nimepidi ei mainitudki, korra, ühes lauses ainult).

Teine tähtis telg on Laatsarus, mees, kes äratati surnuist üles. Kes pärast seda enam kunagi ei naeratanud (oli nii vist?), aga teenis preestrina, oli usu teener. Veel üsna kaua. Innokenti peabki aru, mis on tema missioon – miks just tema õnnestus üles sulatada. Leppimine surmaga Solovetsis, kus salajase laboratooriumi juhataja akadeemik Muromtsev temaga vestlusi pidas ja võimalustest rääkis. (Tema laboratooriumi nimi oligi LAZAR – Лаборатория по замораживанию и регенерации – Külmutamise ja Regenereerimise Laboratoorium). Et see tähendab samuti surma – aga väärikamat. Temagi ei uskunud, et oleks võimalus veel ärgata. Samas oleks laagris saabunud surm niikuinii, jutt käib Solovetsi kui laagri “kõrgaastatest”. Teisest küljest arusaam kiirest lähenevast lõpust nüüdisajal – asjaolu, et on palju keerulisem leppida. Meenutab Puškini “Lasku”, kui Silvio naaseb oma lasku tegema alles hiljem, aastate pärast, kui minategelasel on juba perekond. Seega surnuist tõusmine kui filosoofiline küsimus, eluline küsimus. Ja samas – elamine kui karistus? Ühelt poolt ta ise, teiselt poolt laagri jätis Voronin (mitte segi ajada professor Voroniniga), kes, nagu selgub raamatus lõpupoole, on samuti veel elus. Innokentiga ühevanune, 100-aastane. Kohtumine, millel Voronin (ega ka keegi teine) palju ei räägi, ütleb vaid, et vabandust paluma ei hakka. Et on väsinud (ja tõuseb). Mida ühed tõlgendasid kui vana mehe väsimust, Innokenti aga väsimusena elust, süütundest – aga see oleks justkui Voronini karistus. Elada. Elada. Elada kõige sellega. (Samuti on huvitav, mida Innokenti ise tunneb – mitte midagi. Peale selle, et Voroninist on süüdlase ja vihavaenlase asemel saanud justkui tunnistaja. Tunnistaja sellele elule, mis oli olemas enne külmutamist, et see üleüldse olemas oli. Üksikul saarel viibivale inimesele on see teisipidi jällegi oluline).

Seoses laagrite ja hirmsa ajaga (Venemaal, teadupoolest, oli hirmus kogu 20. sajandi esimesel poolel juba. 1905, 1914, 1917 ja edasi lakkamatult. Innokenti, tundub, elas umbes 30nda eluaastani, kuigi eraldati oma perest ja armsamast umbes 20ndate algul) toimub Innokenti ja Geigeri vahel arutelusid ja Innokenti leiab, et hirmsad juhid tulevad inimestele, kui nad seda vajavad. Kui nad seda massiliselt ootavad. Stiilis – on ise ära teeninud. Oma loos jutustab ta näiteks oma tädi- või onupojast Sevast, kellega nad lapsepõlves ja nooruses palju koos tegid. Väike hirmunud laps/inimene. Lennutasid lohet, sõitsid mingi aeroplaaniga (teate, siin võin eksida, aga aviaatoriks hakkas minu arvates tema Innokentit hüüdma).  Kooli lõpetamise puhul näiteks tahtis kangesti koos Innokentiga litsi juurde minna. Ebaõnnestumine. Tuli näpatud veini ja bolševistlike lendlehtedega Innokenti poole jooma, kuulutas, et tuleb uus kord (Innokenti soovitas rahulikumalt võtta ja põletas lendlehed pärast ahjus ära). Kuniks oli nende seas, kes saatis vange laiali ja määras just Innokentile kõige karmima režiimiga koha. (Hiljem loeb arhiivitoimikut Seva kohta, tema ülekuulamisprotokolle, sest muidugi mõisteti ka Seva pärast süüdi ja tapeti). Siis räägib Zaretskist, kellega koos satuvad professor Vorononi juurde ühiskorterisse. Innokenti toona vaid oma emaga (isa olid ühes vaksalis tapnud madrused/sõdurid), saalituppa jääb elama korteri endine peremees Voronin koos oma tütre Anastassiaga (Innokentist 6 a noorem) ja Zaretski on lihtne inimene, kes töötab vorstivabrikus. Iga päev toob vabrikust oma pükstes vorsti välja, võtab oma toas viina. Koputab Vorononi peale millalgi, hiljem tunnistab, et ei tea ise ka, miks. Voronin viiakse ära, tapetakse…. Seega – Innonekti arvab, et just sellistele inimestele tuli lõpuks see aeg, kui nemad midagi tähendasid, seega rahvas soovis sellist asja. (Loomulikult on põhjendus põhjalikum ja sügavam, mitte nii labane, nagu ma siin kokku võtan).

Muuhulgas enne selle järelduseni jõudmist üks teine tsitaat:

Kõik on väga lihtne. Igas inimeses on paska. Kui sinu pask läheb resonantsi teiste pasaga, algavad revolutsioonid, sõjad, fašism, kommunism … Ja see resonants ei ole seotud elatustaseme või valitsemisvormiga. See tähendab, et võib olla seotud, aga kuidagi mitte otseselt. Mis on imestamapanev: headus teistes hingedes ei levi sugugi sellise kiirusega. (lk. 93)

Väga oluline sümbol on siin raamatus ka kreeka õigusejumalannal Themisel. Themise kuju kingiti Innokenti isale õigusteaduskonna lõpetaise puhul, sellest kirjutatakse leheküljel 40. Innokenti kui väikese poisi suhtumisest kujusse. Esialgu ei teadnud ta, et just see kuju on Themis – arvas, et igasugune pudi-padi riiulil. Muidu meeldis talle kuju juures kõik peale selle, et kaalud ei liikunud. 7-aastasena püüdis ta neid liikuma panna, aga hoopis kangutas lahti ja kuju läks katki. Seesama kuju seisab hiljem ema riiulil, ema pärandab ilmselt edasi Anastassiale, Nastja elab vanaemaga koos ja võtab kuju lõpuks ka Innokenti juurde kaasa. Innokenti joonistab seda. Tegelikult on kogu selles kujus ja sellega kaasnevates tähenduskonnotatsioonides omaette maailm läbi kogu raamatu. Õigus, õiglus, õigusemõistmine, omakohus, mitteliikuvad kaalud, murtud kaalud, (spoil alert) tapariist, modell…

Selles fiktsioonis kohtuvadki aastal 1900 sündinud mees (kes on küll oma bioloogiliselt vanuselt ca 30-aastane) ja 19-aastane Nastja (öeldi ju, et oli sündinud 1980. aastal). See kõrvutab ühtlasi ka ajastuid, mõtteviise. (Muuhulgas teeb seda ka kontrast Geigeriga, kes on vanuselt nende vahepeal – ükskõik siis, kuidas Innokenti vanust arvestada – ja teiseks on ta ratsionaalne sakslane). 30-aastane tundub ilmselt 19-aastastele ka praegusel ajal igivanana, seega nende vanusevahet ei saa ka selles plaanis märkamata jätta. Noor, teatud mõtted idealistlik, praktilise meelega, sugugi mitte rumal tüdruk (käib ülikoolis, tundus justkui mingil ajal), aga tarkus tuleb siiski elukogemusega, nagu väidetakse. Koos eksisteerimise võimalikkus (ei, mingeid erilisi raskusi ei kirjeldata, kontraste ei tekitata). Nende armulugu on selle raamatu kontekstis tõesti pigem sümboolse väärtusega. (Nastja vanaema on Anastassia, kes raamatu keskel alles sureb). Nastja jaoks on siiski suhteliselt eemaletõukav, kuivõrd Innokentit surnuaiale veab. Mees jalutab seal meeleldi ja palju, kuna seal on tema kaasaegsed. Üks oluline inimene tema jaoks oli Ivan Mihhailovitš Ostaptšjuk, kelle haua ta juhtumisi leiab. (Ma ei suuda raamatust leida seda kohta eestpoolt, kuidas Ostaptšjuk (oli ju ka tema?) julgustas väikest Innokentit minema üle toa näärivana juurde (vist?). Sõnad, järjekordne fraas, mis Innokentile meenus ja mis teda läbi elu julgustas. Mh lk 159 on temast juttu.) Ja kord öösel, kui Nastja on haiglasse sattunud ja ta igalt poolt minema aetakse, jõuab ta surnuaeda, kus tehakse torutöid. Ööpimeduses kaevatakse trass läbi surnuaia, mõned kirstud teeäärsetest haudadest on välja tõstetud. Teda peetakse vist torufirma töötajaks, igatahes kõnnib ta rahus surnuaiaväravast sisse. Ja juhtumisi leiab Ostaptšjuki, kelle kirst on välja kaevatud, ajutiselt ühele hunnikule tõstetud, kaas käib ka vaevata lahti… “Omade juures”….

Veel on oluline patukahetsus. Nastjaga koos loevad nad isegi Patukahetsuskaanonit, kust leiavad enda jaoks julgustavad sõnad “kui Jumal tahab, muudab ta loodusteaduse seadusi” (lk 356). Mina neid sõnu ei leidnud, kui otsisin erinevatest kohtadest. (Nt Pärdi Kanon Pokajjaaneni lehel on nii venekeelne kui eestikeelne tekst, Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse lehel lk 22). Seevastu on kogu patukahetsuskaanoni tekst (kui seda lugeda) justkui midagi, mis käib Innokenti kohta ja selle raamatu mõtteraamistiku kohta algusest lõpuni. Raamatu päris lõpus palub Innokenti, et Geiger ja Nastja kirjutaksid Zaretski tapmisest. Geiger siis kirjutab, hüpoteetiliselt, Innokenti ütleb, et ei, sai valesti. Nastja kirjutab ka – et on juba ammu aru saanud, et Innokenti ta tappis (Anastassia palvel – mida ütleb vanaema surres). Lõpuks lennukis kirjutab ka Innokenti pikalt, räägib enda kõrval istuva kirikuõpetajaga patukahetsusest, lunastusest. (Patukahetsus, lunastus, surm ja sünd, uuestisünd kui soovite, on selles raamatus läbivad sümbolid-teemad). Kuivõrd see patukahetsuskaanon on minu teadvusse jõudnudki läbi Pärdi, siis on tegelikult märgiline, et siin on viide ka ühele teisele pühakule, kes on jõudnud minu teadvusesse läbi Pärdi. Nimelt Athose mäe munk Siluan. Nimelt sirvib Innokenti raamatut Athosest ja leiab lause: “Hoia oma mõistus põrgus ja ära heida meelt” (“need tulid ilmutuse kaudu Athose Siluanile” lk. 373) – see on lause, mis talle silma jääb ja jõudu annab.

Raamatu ülesehitus on samuti põnev, tugev osa kogu raamatust. Mida me mäletame? Mida me tajume? Mis on väärt meeldejätmist? Edasiandmist järeltulevatele põlvedele? Mida mäletab Innokenti ise? Esialgu tekivad üksikud mälupildid ja fraasid. Geiger palub tal need üles kirjutada, hakata päevikut pidama. See olla uurimise seisukorras oluline. Innokenti teeb seda suhteliselt hästi, tekitab küsimuse, kas ta oli ehk enne külmutamist kirjanik. Ei, vaikselt koorub välja, et ta oli kunstnik. See paistab ehk tema kirjeldustest, mis keskenduvadki hoopis teistsugustele detailidele kui ajaloosündmused per se. Teda masendab, et kunstnikuoskused on nagu taandunud – midagi välja ei tule. Lõpupoole hakkab vaikselt omaette uuesti proovima ja hoiab seda Nastja ja Geigeri eest saladuses. (Nii temal endal kui arstil tekivad küsimused, kas üldise olukorra halvenemine olukorras, kus kunstnikuoskused paranevad, on kuidagi seotud?). Lõpupoole palub, et ka Nastja ja Geiger kirjutaksid, kuna muidu tunneb ta ennast laborirotina, katsealusena. Samas on vaja talletada igasuguseid asju, muuhulgas ka minevikust, asju, mida kõike tema enam kirja panna ei jõua. Mitte need, mis on raamatutest loetavad, mitte sündmused, vaid lõhnad, helid, hääled, inimeste kohtumised, teerajad… Muutuvad perspektiivid. Kirjutatakse juurde, kes kirjutab. Mingil hetkel on veel ees kantsulud, kuid need on tühjad, seega pole alati enam kirjas, kes kirjutab. Lõpuks järgnevad peatükid üksteisele ja tuleb ise välja mõelda, kes kirjutab. Teinekord see polegi enam enesestmõistetav. Näiteks ühesõnaline peatükk lk 344: “Milline õnn, et ma teda kohtasin.” (tõlk. Liivia Anion).

Oi, unustasin täiesti, et tegelikult on Aviaator – jõudu koguv lennundus, aeroplaanid ja aviaatorid lennukite ja lendurite asemel – ka oluline joon kogu raamatus. Frolovi surm. Innokenti enda hüüdnimi ja surm.

Olen liiga pikaks heietama jäänud. Tõin ära tähtsamad teemad neisse lähemalt süvenemata. Soovitan.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s