38. Sally Rooney “Vestlused sõpradega”

Kirjutasin selle pealkirja raamatupoes üles ja sealtsamast kohe ka tellisin raamatukokku. Mõtlesin, et kirjelduse ja pealkirja (ja raamatukaane) järgi kõige lihtsam raamat, lugegem siis vahele läbi. Ja kui ei meeldi, saab tagasi viia.

Lugemine läks põhimõtteliselt ruttu küll, aga jumala eest – mul pole MITTE MIDAGI HEAD ÖELDA. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sellise raamatu väljaandmine on võimalik, teiseks ei saa aru, et see võetakse tõlkida (millegagi pidi ju silma paistma) ja kolmandaks, et see kuulub Moodsa aja sarja, mitte ajaviiteromaanide hulka. Noh, et see üleüldse Varrak on. Ja siis takerdusin nii palju kordi tõlkesse, et guugeldasin tõlkijat ja nägin, et ta on tõlkinud arutul hulgal raamatuid, millest ma olen paljusid lugenud ja millest mõni mulle isegi väga on meeldinud. Seega müstika – algusest lõpuni.

Millest räägib? Jah, ilmselt peab seda ütlema keegi teine. Siin on minategelane Frances, kes on 21-aastane inglise kirjanduse tudeng, ilmselt hakkab lõpetama, “väga tark ja andekas”. Tema ja ta eks Bobbi kohtuvad ühe kirjaniku-fotograafi Melissaga, kes on juba 35+ ja abielus 32-aastase näitleja Nickiga. Rikkurid. Magavad eraldi magamistubades. (Tjah, Bobbi. Tükk aega mõtlesin, kas tegemist on naiseliku mehega, kes on nüüd geiks muutunud ja saab Francese pluuse selga proovida, või on tegemist tüdrukuga, mis teeks Francesest ka gei. Lasin guugeldada – selgus, et naine. Ja Frances bi-. Mind ajab üsna närvi, et see pole mõeldud mingi saladusena, originaalis lugeja näeb ju kohe, kas on he või she. Teistes germaani-romaani keeltes lugejad ka. Eestlane ei näe – tõlkija võinuks siin ka mingi väike vihje anda. See nimi tekitas raamatus sees ka segadust – seega oligi mõeldud, et nimi võib mõlemale viidata…). Noh ja siis hakkab Frances Nickiga Melissa selja taga liini ajama. Ja millest see raamat siis räägib? Ainult üks halamine, edasi-tagasi tõlgendamine, kõik dialoogid, mis Frances Nickiga peab, on minu arvates mingid pealiskaudsed ironiseerimised ja solvangud. Ilmselt kirjanikupreili (- ei saa ometi proua olla? Tjah, 1991 sündinud) kujutab ette, et see meestele kuidagi meeldib või lõi ta enda arust mehe, kellele see meeldib. Meenus selles suhtes hallide varjundite raamat, kus peategelane oli ka mittemidagiütlev tšikk, aga ilus ja rikas mees armus just temasse, kuigi see pidevalt pipardas ja reageeris üle.

Ei, ma pole õige inimene sellest kirjutama, kuna olen põrmustav. Kõik, mida see tšikk seal tegi või ütles või üle mõtles, enamasti ütlemata jättis (mõtles ühte, ütles teist ja pidevalt tundis, et keegi teine on süüdi, et teda ei mõisteta) ajas mind nii hirmsasti närvi. Nalja tegi muidugi ka see, et see peategelane oli kirjelduste järgi olnud “andekas laps”, praegugi oli “väga intelligentne” ja juba 21-aastaselt “hea luuletaja”, kõik käisid nende luuleõhtutel ja muudkui kiitsid. Samas – mitte ükski mõte ta peas millelegi sügavale ei viidanud. Mingil hetkel ta justkui teeb endale selgeks, millises järjekorras Uut Testamenti võiks lugeda (tegemist on katoliikliku iiri perekonnaga ja sealjuures haritud 21-aastasega, mh kirjandusteaduse üliõpilasega, kes enda jaoks evangeeliumid avastab) ja mõtleb paar diipi mõtet. Muul juhul viidatakse mingitele aruteludele, mis peaksid ilmselt olema haritud, kus räägitakse “endeemilisest rassismist USA politseis” mingit youtube’i videote põhjal, mida nad on vaadanud. Kõrval mainitakse: “Meie Melissaga rääkisime impressionismist” – see ju kõlab ometi, et rääkisid tarka juttu!

Selle eneses urgitsemisega ja Nicki valesti tõlgendamisega oli ta nii ametis, et ükski teine tegelane justkui välja ei joonistunudki. Joomaprobleemidega paranoiline isa – taust, mida mainiti, et millelegi viidata, aga mis oli raamatu mõttes ebaoluline. Nende omavahelist suhet ju tegelikult lahti ei kirjutatudki. Nojah, minu soovitus on muidugi jätta lugemata. Teine samas see, et kuna mu maitse erineb teiste omast alati nii kardinaalselt, siisi lugege just ja ärge olge nõus!

Asjaolu, kui palju sellest raamatust juba kirjutatud on, suurendab tõenäosust, et mina eksin.

  • Raili Marling kirjutab Sirbis ja tegelikult ta minu arust väldib oma arvamuse väljanäitamist. Pigem kirjeldab, mis seal on ja mis selle roll ja tähtsus kirjandusmaastikul võiks olla;
  • Keiu Virro ütleb EPLis väga tabavalt (teised vist ütlesid ka): “Frances ja Bobbi tegelevad üldjoontes sellega, millega (noored) inimesed ikka. Nad elavad oma elu keeruliseks, vaatlevad end korraga minapositsioonilt ja välisest perspektiivist. Mida ikkagi elevant arvaks? Aga teised, küllap oluliselt ägedamad inimesed minu ümber?” – täiesti nõus, sellepärast ei viitsigi 270 lk järjest sellist ila väga lugeda 🙂
  • Saara-Liis Jõerand (ERRis) (tegelt Värskes Rõhus), kes on ise “veel noorem” kui peategelane on selles suhtes kriitikuna ilmselt ealiselt siiski lähim. Proovikivi, kas noortele siis istub. Mh kirjutab ta: “Francese terav teadlikkus oma füüsilisest eksistentsist ja alatasane, küll tagasihoidlikult, kuid täpselt väljendatud kõrvaltpilk lummavad ja pakuvad äratundmist tasandil, milleni paljud raamatud ei küündi. Teosest ei leia romantismile omaselt külluslikku kirjeldust ega ebamääraselt seotud sügavate mõtteterade järgnevust, vaid kergesti jälgitava ülevaate peategelase sisemaailmast. Frances juhib lugeja kindlakäeliselt läbi 21-aastase tudengi maailma. Juhib kuidagi nii, et ka mina olen seal, tema sees.” – see ju annabki tunnistust, et sihtrühm on siiski olemas? Ta kirjutab ka: “Et raamatut oleks huvitavam lugeda ja selle pealkiri ennast õigustaks, on Frances ja Bobbi võimelised pidama intelligentseid, vaimukaid arutelusid ka kõigest muust peale poiste.” – et kui intelligentsuse tunnuseks on see, et võib pidada vaimukaid arutelusid ka muudel teemadel kui poisid, siis võib-olla tõesti on “impressionismist” ja “endeemilisest rassismist” rääkimine väga haritud ja diip (nõustun Keiu Virro lausega, et samas ei olnud arutelud vastavuses tegelaste küpsusastmega). Ta lõpetab arvustuse: “Tänu nii suurepärasele stiilile kui ka peategelase nupukusele ja keerukale siseilmale on “Vestlustes sõpradega” igaühel midagi nautida.” – M.O.T.T.
  • Kiitev arvustus Liina Bachmannilt Rahva Raamatu blogis. Selles suhtes muidugi arusaadav, et raamatupoe blogis polegi mõtet ühtegi raamatut maha teha, siis see ka ei müüks. Omalt poolt vaidleks jõuliselt vastu väitele: “Teisalt on Rooney fenomeni taga kindlasti ka suurepärane ajastutunnetus – Rooney tegelased suhtlevad online’is, vaevavad südant kapitalismi hävitava mõju üle ja tema naiskarakterid on tugevad, isepäised ja iseseisvad.” Suhtlemise viimine online’i ei anna paraku ajastutunnetust edasi. (Pelevini “Õuduse kiiver” on selles osas minu arust lahe näide hoopis, kuigi käib veel jututubade ajastu kohta). Ja naiskarakterid on peaaegu läbivalt bitchid (v.a. need, kes on lihtsalt värvitud kaaslased, nimed), ühtegi meeskarakterit siin ju polegi. Nick, keda püütakse maalida, on ilmselgelt naise aju ettekujutus (milline inimene laseks ennast pidevalt niimoodi mõnitada, manipuleerida… muidugi vaieldaks vastu, et jajah, ta oligi selline allaheitlik ja passiivne, aga kuulge!) ja Philip oli tavaline sõber parempoolsest aksist, lahkub vasakpoolsest, tänan, korra ilmub mingi tibiga koos ka. Kuigi loomult paistis olema selline tüüpiline raamatute “ohutu geisõber, kellele saab südant puistata ja kellega koos lattet joomas käia”).
  • Loemeraamatuid on ka nagu arusaamatuses, et läks ju küll kiiresti, aga midagi justkui kriibiks; (Selgub, et kirjutajaks on Laura-Kristiina Valdson).
  • Marcamaa on vägagi sama meelt minuga, kuigi suudab väljenduda viisakamalt.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s