39. Dmitri Gluhhovski “Sõnum”

Jah, ega ma teagi, miks ma selle raamatu tellisin (umbes aiman). Korralik kaasaegse kirjanduse näide, tegevus toimub 2016. aasta sügisel, raamat ilmus 2017 ja eestikeelne tõlge 2018. Ühtlasi on korralik vene kirjanduse näide jälle. Ma ei oskagi öelda, kas ma saan öelda, et mulle meeldis, kuna seda varjutab teadmine, et see oli hea raamat. Masendav, tõsi. Vabatahtlikult ma ei taha ennast masendada lasta. Ometi on see justkui link kogu eelneva vene kirjandusega, väga tõsine seos juba Dostojevski “Kuritöö ja karistusega”. Seekord toimub tegevus Moskvas (olen palju Peterburit lugenud viimasel ajal, eksole). Ilja saabub tsoonist (sain ma õigesti aru?), kus on istunud 7 aastat täiesti asjata, kuna Pjotr on ta ühes Moskva klubis, kuhu nad sõprade ja oma pruudiga eksamite läbisaamise puhul suundus, süüdi lavastanud. Õigupoolest saab asi alguse lihtsalt sellest, et ment Pjotr tahab ta tšikki rajalt maha võtta ja Ilja astub tema kaitseks välja. Seega selline masendus, lootusetust, võimetus midagi teha kumab algusest saadik läbi. Kafka, aga justkui päris. Saabub koju pärast 7 aastat ilma ennetähtajalise väljalaskmiseta ära istumist ja saab teada, et ema on just tol päeval ära surnud. See tekitab erilist masendust. Ostab viina, joob enda täis. Läheb ööklubi juurde, kus kohtab sedasama Pjotrit ja tapab ta ära ning viskab kanalisatsioonikaevu. Telefon ja relv jäävad kätte. Telefoni puhul näeb, kuidas Pjotr viimasel hetkel püüab koodi sisse lüüa – seega saab selle lahti muukida ja ajapikku üsna palju selle mehe elust teada.

Nojah, Ilja on ju loomult kena inimene, eksole. Poleks olnud viina, poleks ta Pjotrit mahagi tapnud. Ootamatult hakkab ta ennast kerima valede võrku, esinedes telefoni kaudu üsna mitmes kontekstis Petjana. Uurib tema telefoni kõiki erinevaid suhtlusäppe, pilte, videosid, salvestusi. Mõjutab Petja lõppenud elu veel fiktiivselt – tüdruk jätab abordi tegemata, isa käest palub andeks. Haub plaani, kuidas Colombiasse põgeneda ja elu otsast alata, tundmatuses, tundmatuna. Nojah, tegemist on ikkagi vene kirjandusega ja dostojevskiliku traditsiooniga. Eks see tapmine ja inimeste elude mõjutamine teda ikka muserdab, lõpuks tahab ennast ära tappa, ei õnnestu, seevastu õnnestub see kenasti eriüksusel, kes ta korterisse tungib.

Tegelikult äärmiselt kaasaegne ja äärmiselt (vene ja kirjandusajaloo) traditsioonidega põimuv raamat. Hea. Kas ma julgen soovitada, ei tea, just selle masenduse pärast. Hea meel, et läbi lugesin.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s