40. Selja Ahava “Taevast pudenes asju”

See raamat jõudis mu lugemisvarasse jälle Soome raamatuklubi tõttu. Mis toimus vist juba tol päeval, kui ma seda facebookis nägin ja raamatu sain. Aga sellest pole lugu, sest ma ei käi seal kunagi kohal, aga nende “soovitusel” loetud raamatud on toredad. Ise ei tuleks ju selle peale. See raamat on näiteks (eesti keeles Jan Kausi tõlkes ja Post Factumi kirjastuses) ilmunud juba eelmisel suvel ja pole väga suur võimalus, et ma selle enda jaoks kuidagi juhuslikult raamatukogust oleksin leidnud.

Mulle väga meeldis. Mulle meeldis, et erinevatel osadel olid erinevad jutustajad, seega saime pildi erinevatelt külgedelt ja perspektiividest (sedasi kirjutades tundub, et noh, tavaline võte ju). Aeg aga liikus kronoloogiliselt edasi. Mingis mõttes oli tegemist soome maagilise realismiga, just selline õrn ja õhuke ja mõnes mõttes ebareaalne tunnetus jäi. Tegelikult oli jällegi seotud soome kirjandustraditsiooniga tunda (ja selle napi osaga, mida ma ise lugenud olen – eelkõige kuidagi meenus Haahtela oma hõrkusega. Vaatan, et ka teised on õhku ja hõrkust maininud).

Raamatus on neli peatükki, millest esimene on vist mahult kõige pikem ja põhjalikum. Ühtlasi on esimese ja viimase peatüki jutustaja sama tüdruk, kuigi mõned aastad hiljem. 8-aastasest lapsest on saanud varateismeline. Peatükkide nimed on:

  • Seina sisse müüritud tüdruk
  • Hamish MacKay viis välgulööki
  • Näkineitsi lööb lupsu
  • Niipalju siis sellest

Kui lugeja jõuab ära lugeda esimese loo noorest perekonnast, kes elab Saepurumajas (sest igalt poolt pudenev välja saepuru. Kas see pole sama asi, mis linaluu? Meil maal pudenes (ilmselt pudeneb praegugi) pidevalt seda soojustusmaterjali igalt poolt läbi, ei tea, kas enam soojustuseks alleski on jäänud). Nad on ostnud selle suhteliselt kehvas korras puumaja ja teevad muudkui remonti, kuigi üsna boheemlaslikult. Võtavad alati suurelt ette, aga siis takerduvad ja tülitsevad. (Ka selline puumaja, mis igast otsast läbi ajab, on pigem nagu midagi eestilikku, mille eesti lugeja ära tunneb – see iseloomustab minu jaoks tihti soome kirjandust. Rootsis on vanad ja lagunevad majad ikkagi ülemöödunud sajandi teema, siin said sündmused aga alguse 2017. aastal). Ühe remondi käigus tõmbavad nad seinad paljaks ja ema ütleb tütrele (Saara), et too seisaks seina äärde. Ta tõmbab seinale tema piirjooned. Ja et joonistus liiga Hercule Poirot’ mõrvamüsteeriumi moodi välja ei näeks – ainult joon ümber figuuri – joonistab tüdruk pildile selga enda riided ja värvib ära ka. Kuna lugude jutustamine ja nende kronoloogia (algus, keskpaik ja lõpp, millele viidatakse ka raamatu alguses Aristotelese tsitaadiga*) on üks olulistest teemadest raamatus, siis võrreldakse ka seda voodrimaterjali taha jäävat tüdrukupilti sisse müüritud tüdrukuga legendides. Tavaliselt lõppevat sellised lood sellega, et seinast kasvab hiljem välja õunapuu (mina polnudki kuulnud). Seetõttu käib tüdruk seinapragudesse palju õunaseemneid toppimas, aga õunapuud ei tule ega tule (kuniks lõpus….).

Tegelikult ei jutustata ka esimest osa päris kronoloogiliselt, sest jutustamise ajahetkel on tüdruku ema juba ootamatult surnud ja tüdruk tahab tekitada mingit pilti temast. Talle ei meeldi ütlus, et aeg parandab haavad, sest tema jaoks tähendab see, et ema ununeb. Seetõttu tahab ta ise oma mälestused emast panna konkreetse piirjoone sisse nagu ka ema tema kuju seina sisse pani. Ta tahab, et päriseluski valitseks samasugune kord nagu Hercule Poirot’ raamatutes (või pigem vist filmides, mida nad koos perega alati vaatasid, igaüks neist erinevatel põhjustel – emale meeldis mõistatada ja pakkude kõige ebatõenäolisemaid mõrvareid, isale meeldis vist protsess ja tütrele, et asjad said nii filigraanselt lahendatud – et Poirot’l oli alati selgus majas. Ta soovib, et ka päriselus saaks asju sedasi kokku sõlmida ja lahti seletada). Ta meenutab mingeid ebaolulisi väikseid seiku emaga, kuidas ta oli, kuidas ta tütre riideid ahjusuu ees kuivatas, kuidas tüdrukule tekid ümber mähkis ja ta diivaninurka istuma pani. Kõike muud sellist argist, mis peaks ema joonte sisse kinni panema, et ta laiali ei valguks. Protsessis, mille nimi on “aeg parandab kõik haavad”.

Kui ema on ootamatult Saepurumaja aiakeses ära surnud, kolivad isa Pekka ja tüdruk tädi Annu juurde, kes on isa vanem õde. Annu elab häärberis, mille ta ostis lotovõidu rahade eest. See on suur, tube on ilmatu palju, mingit erilist suurt remonti tädi Annu ei tee, muist tube on endiselt tühjad. Lisaks on seal salatuba, mille olemasolust teavad “ainult Saara ja Annu”, tuba, kuhu saab peitu minna, nii et keegi sind ei leia. Samuti kasvatab Annu lambaid. Lambad on rumalad loomad, Saara räägib sellest korduvalt. Samas on tal üks eriline, kes tal pidevalt järel jookseb, sest tema toitis tallekest lutipudelist, kui too väike oli. Põhjus oli selles, et ema haukas tallekest kõrvast ja ta päästeti ema käest. Esimene osa lõpeb sellega, et tädi Annu istub oimetult köögilaua taga (olles seal istunud terve öö), sest selgus, et ta on saanud teise lotovõidu, täisvõidu. Siis heidab ta magama ja magab 25 päeva järjest, vahel harva midagi voodi kõrvale toodud söökidest söönuna. (Noh, see on näiteks see maagilise realismi hõng. Elab ta oma häärberi tornis).

Kui teine osa Hamish MacKay kohta algab, olin lugejana kindel, et esimene novell saigi läbi. Sest räägitakse lugu Välis-Hebriididel Lewise saarel (Šotimaa saarestik, tundub) elavast kalurist. Keda tabab välk. Ja mitte üks kord, vaid lausa 5 korda. (Jäi selgusetuks, kas ta suri tõesti päästevesti puudumise tõttu, nagu ta naine hiljem kirjutas, või võib lugeja ise mõelda, et see on ainult suitsukate ja et välk – või miski muu? – tegi lõpuks merel oma töö). Sellest räägitakse suhteliselt kiiresti ja kokkuvõtlikult. Ent siis saab Hamish kirja ja kirja on kirjutanud tädi Annu. Nimelt tunneb Annu, et Hamish võiks temast aru saada, kuna on 5 korda välguga pihta saanud. See tunne, et midagi erilist on juhtunud, millest kõrvaltvaatajad aru ei saa. Mis tähelepanu toob, mida pole vaja. (Annu pole ju tegelikult väga oma lotovõidustki kellelegi rääkinud). Lihtne kalur kirjutab talle lühidalt vastu. Hiljem veel. Ja veel. Kuigi põhiliseks kirjutajaks on Annu, kes tänu Hamishi kirjale (kus too kirjutab, et käib endiselt kalal edasi, kuigi ei näe sellel mõtet, aga mida ta siis ikka muud teeks, vahiks niisama?) jälle oma viltimistöökojas tööle hakkab ja lõpuks lausa reisile suundub (kui Pekka ennast juba paremini tunneb ja tüdruk ka bussiga kooli saab). Saadab postkaste ja just ajaleheväljalõikeid, kus mingitest sarnastest inimestest on juttu, kes tunnevad ennast kuidagi märgistatutena, nii et tekitavad inimestes tähelepanu. Mingil hetkel Hamishi vastuseid enam vahele ei tule (reisidelt saadetud postkaartide vahele – see on ju loogilinegi?) kuni Hamishi naine lõpuks kirjutab, et ta abikaasa on surnud.

Kolmanda osa jutustajaks on Kersti, kes on rase. Ja kes on nüüd Pekka uus naine. Kolivad Häärberist tagasi Saepurumajja, mille poolegi Pekka pole suutnud enne vaadata. Kersti on jutu järgi Pekkast noorem (et seda ära mainida, pidi olema ilmselt suht palju noorem?). See osa on  temast uue perekonna ja uue vana maja juures. Ja tema rasedusest. Sest nagu selgub loo keskpaigas, siis on ultraheli näidanud, et ta loode on väga tugeva puudega (kui rääkida päriselu terminites – aga see osa on seal ikkagi piiri peal ja veidi jälle maagiline realism). Esiteks on ta jalad alt kokku kasvanud (“näkineid”), teiseks puuduvat tal paljud organid ja arst imestab, kuidas loode üldse elus on. Ometi nad rasedust ei katkesta. Aga teised rasedad perekoolis olid hakanud pärast seda, kui ta neile sellest rääkis, temast eemale hoidma, nagu oleks tema lapse puue nakkav. Ta lõpetab perekoolis käimise. Kõht on suur, liigub, sellest ka osa pealkiri. Lisaks sellest, et tegelikult ühel jalutuskäigul üksi terviserajal olles (kui veel tervisesportlasi pole) tulevad tal veed ja võiks öelda, et tekivad lained.

Veel räägib Kersti, kuidas ta vaatas Youtube’ist hukkamist (mingi rahuvalvetöötaja või ajakirjanik), mida telekas mainiti, aga näidati vaid ebaolulist kaadrit filmilõigust. Pärast ei saa ta enam seda aeglast pea maharaiumist enda peast. Pekka räägib loo sellest, kuidas üks politseinik oli kunagi tulnud pärast ta naise surma ja palunud näha mõnda pilti naisest elavana – et äkki läheb see vaatepilt, mis tal enam peast polnud läinud, minema…. “Pea maha” teema on ses suhtes kogu raamatus teatud mõttes läbiv – sai alguse emast.

Lisaks on selle osa lõpus juttu sellest, et kuna Annu on Šotimaal, pidi Pekka häärberi eest hoolitsema ja otsustas lambad ära tappa ja tühjendada, tuleb veriste tükkidega õnnelikult koju. Ütleb ka Kerstile, et too appi tuleks tükeldama, et sügavkülma panna. Ühe tüki juba teevad rosmariiniga ära. Nojah. Saara tormab üles oma tuppa, sest antakse mõista, et see võis olla Bruno, “tema lammas”.

Neljanda osa juurde jõudes oleme tagasi Saara, tütre jutustuse juures. Kui juba kolmandas on Kersti rääkinud, kuidas Pekka öösel üle tüdruku tuppa läheb, sest tüdruk karjub õudusunenägude käes, on nüüd tüdruku perspektiiv toimuvale. Saara kirjutab, et isa on ema oma peas kokku pakkinud, läbi mõelnud, ja edasi läinud. Aeg on haavad parandanud. Öösiti aga kõlab terariistade klõbin (käärid, nuga), vaim lõikab ennast pimedusest välja ja liigub tüdruku voodi juurde, käärid käes. See on ema kummitus, vale, õudne, ema soojuseta, “vale lõpuga”. Vale lõpp on asi, millepärast Saara ema peale tihtipeale kuri oli – ema ei suutnud rääkida ega lugeda muinasjutte nii, nagu need päriselt olid, vaid hakkas neid edasi arendama, muutma, asju lisama. Õhtul enne ta surma jättis ta ühe muinasjutu lausa pooleli, sest see viis mööda spiraali järjest edasi ja Saara ütles, et ta ei jaksaks kuulata, kui see nüüd ükshaaval jälle tagasi algusesse keriks. Ema lubas lõpu välja mõelda – aga lõppes hoopis ta elu (nagu ma aru sain, siis lendas midagi taevast, äkki jääkamakas lennuki küljest, ja ta pea tuli otsast ära. Isa nägi seda vaatepilti, pistis karjuma ja tõukas Saarale haigetki tehes tüdruku kohe eemale, et tüdruk seda ei näeks – ja see oli hea, sest see pilt poleks ta peast kadunud. Samas kuulis ta kord isa rääkimas, et emal oli pea otsast ära tulnud. Ja seegi mõjus talle väga rängalt). Seega kogu see kummituse naasmine on justkui lõpu väljamõtlemine. Lõpu tulek. Kui kummitus iga ööga üha vähem energiat omab, justkui laguneb. (Ehk siis “aeg parandab haavad”-lagunemine….?).

Kuniks äkki käib mingi paugatus, saepuru voolab hooga seinast välja, sest seinast on ennast välja pressinud… õunapuu!

Oi, ja seda ilmselget ma muidugi ei maininud, et ehk on mingi läbiv joon, mis kõiki neid osi seob, et sind tabab miski kui välk selgest taevast (ühel juhul tõesti tababki välk, aga 5 korda elu jooksul – kui suur on selle tõenäosus?) ja sa pead sellega toime tulema, sest sinuga on juhtunud midagi, mida justkui ei saa juhtuda, millega sa oled täiesti üksi. (Naise/ema surm jääkamaka läbi, mis pudeneb taevast, lotovõit, välk, ja sügava puudega loode (?)).

*ALGUS on selline, mis ise pole tingimata millegi tagajärg, ent mille tagajärjel sünnib loomulikul teel teine asi.

KESKOSA on selline, mis järgneb millelegi eelnenule ja millele seejärel miski järgneb.

LÕPP seevastu järgneb millelegi kas paratamatult või üldiselt ja sellele ei järgne miski muu.

ARISTOTELES.

Lingid:

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s