41. Martin Luuk “Gud har för mycket tid”

Asjaolu, et ma selle raamatu ostsin, oli tegelikult täielik eksitus. Ilmselt ajasin oma peas segi Martina Haagi ja Kristian Luuki, eesti juurtega kuulsad rootslased. Lootsin veidi kergemat tabavat koomikat, Rootsi huumorit suisa…. Selgus, et Martin Luuk on Kristiani noorem vend ja ka režiide kirjutaja, koomik jms. See oli tema debüüt romaanikirjanikuna. Raamat ise on samavõrra tüüpiline rootsi kirjanduse näide kui eelmine oli soome kirjanduse oma. Võiks öelda, et “pähklikoores”, kui eesti keeles üldse nii öelda võib. Ma ei saa ülbelt väita, et täielik jama – kui raamatut lugedes oleks veel keskel meeles episoodid erinevate inimestega alguse poolt, suudaks need veel kenasti kokku panna ja mõtestada, kuidagi seostadagi, siis oleks äkki täitsa kobe raamat. Kuigi sellisel juhul ikka ka päris mitte minu maitse (selleks liiga masendav ja liiga palju kehavedelikke jälle). Vahepeal hakkas tunduma, et vahetekstide kirjutaja, jutustaja, kes tegeleks justkui arhiividokumentidega (aga ilmnesid ju asjad, mis ei ole kuskil arhiivis kirjas, eksole), on äkki pealkirjas lubatud jumal. Mõtlesin, et ahah, vaat kui põnev. Siis selgus, et ei, jumalaga pole siiski tegu. Mingil hetkel tekkis justkui tunne, et tegemist oli Johanna (kunstnik, üks peategelastest) emaga. Või äkki jälle isaga. Loojaga – jah, igal juhul.

Muidu tundus alguses, et jutt räägib Johannast ja Gabriellast, kes (nagu igale raamatukangelasele kohane) on koolis teistest erinevad, leiavad üksteist, tahavad kõiges erineda, on nooruslikult protestivaimu täis jne. Johanna liigub kunstnikuteele, Gabriella katkestab ühtäkki kõik. Ajaliselt on see raamat nii segi löödud, et tõtt-öelda ei olnud peale lapsepõlve ja täiskasvanuea võimalik kuigi hästi vahet teha, mis on millal (nojah, eks aju on ka juba selline, et ei jaksa nii palju mõelda). Täiskasvanuelu episoodid olid ka täiesti segamini paisatud. Lisaks Johannale ja Gabriellale oli siin Autorerootika isa, kes, nagu hiljem selgus, oli Sebastian, 1920ndatel silmaarsti poolt hüpnotiseeritud poiss. Samas on lõpuajas ka Johanna tütar Laica juba 35-aastane. Siis on siin veel Markus, kelle hobi ja suur huvi on elekter. Ja muusika. Nii et nagu doktor Wasserman katsetas kunagi hüpnoosiga, katsetab Markus tänapäeval elektriteraapiaga läbi muusika. Gabriella näiteks satub tema dioodide alla. Ilmselt on seal mingi seos – Markus vs Wasserman. Mine võta kinni, milline. Samas – eks ta natuke ikka viitab jumala rolli ülevõtmisele ja jumala mängimisele. Kes teab.

Gabriella toob rahulikult Rålambshovi pargist endale järjest koju luikesid, kes tema korteris elavad, mõned ka surevad, situvad ja haisutavad. Millisel eluetapil see täpselt oli…. ei saagi nagu aru, kuna siis nad veel suhtlesid Johannaga ju…

Seksuaalsuse teema on justnagu ka läbiv – selleta endast lugupidav rootsi kirjandus ju hakkama ei saaks. Ja et see kõik kenasti lühiformaadis ära rääkida, on lisatud väga-väga palju mensiverd (nagu tööstuslikes kogustes, ausõna – sajab taevast üle kogu väikelinna ja hiljem üle kogu Guggenheimi kunstihoone ja kõik on – otse loomulikult, kuidas teisiti? – vaimustuses). Autoerootika guru aga räägib, või ehk lausa jutlustab sellest, et kogu seks, erootika ja muu selline on üles ehitatud võimuprintsiibile. Niipea, kui oma iha on rahuldatud (või rahuldatamas), on inimene üksi ja püüab teise üle võimu saavutada. Seega on kõige ausam, keskendunum ja puhtam autoerootika. Oot, siis oli seal ju veel mingi pöördunu, kes oli aru saanud, et naiste orgasm on kordades võimsam ja täiuslikum kui meeste väljapoole suunatud nauding. Läks nii kaugele, et leidis, et meessool oleks aeg häbenedes enda elu lõpetada, kuna nad on naistest nii palju madalamal tasemel. Enne seda soovis ta vaid korraks tunda naiste orgasmi. Selleks leidis ta Tallinnas Nõmmelt ühe vanema arsti, nimeks Ihapool, kes oli erinevate siirdamistega juba enne tegelenud (ja mainiti ära, et rootsi inimese jaoks muidugi inimõiguste teemal nii tundlikud polnud seal Eestis…. 🙂 ). See vist kuidagi siis lisas talle emaka ja lõpuks oli suur eksperiment, stimuleeriti elektriga, aga ta “tuli kiiresti” ja jäi tühi tunne. Sellegipoolest heitsid nad oma jüngritega kõik pikali ja võtsid siis mürki.

Seega, jajah, ilmselt väga sügavmõtteline, eelkõige ilmselt väga rootslaslik, keskealise mehe masenduse järgi lõhnab veidi ka. Kõik on väga õnnetud. Lõpusõnades on, et kujuta ette, et tegelt äkki ikka on jumalal aega. Ja et tasub lootust hoida. Ja usaldada. Ja äkki ei lähe alati nii sitasti (=nagu siin raamatus?). Ma tahaks ilmselt midagi eepilisemat (nii et jõuaksin ka jälgida), lisaks midagi, kus oleks ka midagi helget sees.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s