43. Carlos Fuentes “Hüdra pea” (La Cabeza de la Hidra)

Ma lugesin ülikooliõpingute ajal seda raamatut (kui Rootsis õppisin). Seetõttu lugesin rootsi keeles. Ma saatusin ääretusse vaimustusse – ega ma raamatutest kaua midagi mäleta, aga meelde jäi perspektiivide põnev vahetus, see tunne, et pärast iga osa koorus kuskilt järgmine kiht ja selgus, et kõik eelnev polnud üldse nii. Mäletan, et jutustaja-minategelane oli kuidagi põnev, sai seostada peategelase enda ja jumalaga. Noh, igatahes mäletan kui äärmiselt head raamatut. Ootasin, et äkki tõlgitakse eesti keelde lausa või midagi.

Nüüd nägin äraantavate raamatute riiulis seda raamatut ja haarasin kaasa. Mõtlesin, et loen siis uuesti ja vaatan üle, jälle rootsi keeles. Kusjuures see väljaanne on trükitud 1979. aastal ja mul tekkis küsimus, kas siis veel laoti või tehti arvutiga – kõik jutumärgid on kahe apostroofina laotud, pooled punktid on puudu, i-täht on 1 jne…. (ja ma lugesin sedasama väljaannet ka 1995!).

Ja kas ma enam julgen ikka lugeda raamatuid, mis mulle nooruses meeldisid? Suvine Karamazovite lugemine ei olnud pettumus, aga teise tunde andis küll (ja õnneks jätkuvalt meeldis). Aga see – ma ei saa aru, kus ma nägin kõike seda maagilist, mis mulle toona selle raamatu juures meeldis 🙂 . Jah, tegevustik oli küll veidi deividlintšilik, eriti alguses. Aga kokkuvõtteks oli see siiski spioonide, agentide ja topeltagentide raamat ja selles osas mingeid teadvusi, jumalaid jne siiski polnud. Ilmselt ei saanud ma noorena lihtsalt millestki aru, millest jutt käis. Sest tegelikult oli seal väga sügavalt sees Iisraeli ja Palestiina teema, jutt sellest, kes suurtest (USA/NL) keda parajasti toetab, ja kõige taga olevad naftavarud, eriti just Mehhiko omad, mis teevad väikesemastaabilisest Mehhikost nupu kellegi teise malelaual. CIA/KGB. See, kes keda toetab ja kelle poolt on, muutub ajas. See on üks asi, millele pealkirja metafoor viitab – kui hüdralt pea maha lüüa, kasvab mitu asemele. Kurjus ilmast ei kao.

Võib-olla peaksin paari sõnaga mainima ka sisu osas nii palju, et Felix Maldonado on ministeeriumis kuluanalüüsi või rahandusliku arvestuse osakonna juhataja (kostnadsanalys rootsi keeles, jumal teab, mis originaalis on. Oleks tegelikult tahtnud eestikeelset vastet ka ta prillidega ülemuse kohta, kes ei kannatanud eredat valgust – expeditionschef). Selline korralik ja igav ametnik, kuigi tegelikult (minu arust poole raamatu pealt) selgub, et siiski töötab ka oma ülikooliaegse sõbra heaks, kes on kohalik naftamagnaat (nad olid pärit erinevatest ühiskonnakihtidest, kelletaolised Mehhikos omavahel kunagi ei suhelnud, aga ülikooliõpingute ajal New Yorgis elades jagasid lausa lahtikäivat diivanit ja olid head sõbrad. Et New Yorgist tagasi koju sõites ametlikud sidemed katkestada). Alguses sõidab ta taksoga tööle ja seltskond taksos on väga kirju – mäletasin, et need inimesed olid kuidagi olulised hiljem. Taksojuhi kõrvale istuvad mingid nunnad, siis taha Felixi kõrvale tuleb medõde, süstlad käes, (äkki noormees, kes hiljem osutub ergioks ka?), mingi noorpaar, lõpuks paks turumutt, käes korv tibudega. Mingi segadus, kõik kukuvad ülerahvastatuse tõttu ümber, tibud saavad surma ja tekib kaos (mh minu arust oli Felix määrdunud). Kuna mu mälu kestab enamasti umbes pool päeva, siis räägin lihtsalt, et mingil hetkel jõudis Felix tööle. Erinevalt tavalisest, kui ta sekretär iga kahe nädala tagant talle palga välja toob palgalauast, läheb ta ise seekord järjekorda. Kuuleb ja näeb jälle inimesi (nt liftisaatja, siis mingid sekretärineiud, kes klatšivad, et ülemuse sekretär on lihtsalt lemmik ja ei pea midagi tegema). Aga palgalauast öeldakse, et näidaku isikuttõendavat dokumenti – nemad temale seda raha muidu välja ei anna. Oma kabinetti minnes tekib tunne, et tema sekretär Malena ka ei tunne teda ära (salaja helistab kuhugi ja nutab, et tuli mees, kes käitub, nagu oleks siin mingi ülemus). Siis kutsutakse ülemuse (expeditionschefi) juurde, kes ütleb, et tahavad ta nime, muud ei midagi (filosoofilised arutelud). Siis käib vürtsnelgi järgi lõhnav peategelase jaoks äärmisel ebameeldiv Simon Ayub talle ütlemas, et ta mingil tingimusel ei läheks presidendi vastuvõtule. Oeh, ja siis kohtus mingi hommikusöögi raames oma endise professoriga, kes nüüd töötab Mehhikos, Bernsteiniga. Bernstein hoiatas, et ta ei läheks mingile dineele Abby juures (oli vist, kaubandusgigandi juures? või oli Rosetti juures, kes oli muidu expeditionschefi erasekretär või midagi? Kuulge, võin juba puusse panna, mälu lihtsalt pole enam), sest sinna tuleb ka Sara Klein. Kodus riietudes ütleb ka ta naine Ruth (juuditar, kelletõttu ka Felix on juudiks konverteerunud), et mees ei läheks. Noh, seega algus on väga segane, väga palju tegelasi, sündmusi. Läbi jookseb igatahes naiste joon.

Naised Felix Maldonado elus. Felix on  nimelt naistemees. Või kes teab, eksole. Tema elus on kolm tähtsat naist – Sara Klein, kellesse ta armus ülikooli ajal, aga kellega nende suhe jäi platooniliseks ja puhtaks. Siis Mary, paksu Abby naine, kellelt ta ülikooli ajal süütuse võttis ja kellega nad vahetevahel keppisid, kuigi kellesse ta just armunud ei olnud. Ja siis Ruth, tema naine, kes oli justkui selline segu ja põhiline – see oli inimene, kes pakkis ta asju, triikis ta pesu, ümmardas nagu. Kuna Sara Klein tapetakse, hakkab Felix tegelikult Sara mõrvarit taga otsima. Aga oodakem.

Teine tähtis sündmus on see, et teise osa alguses ärkab Maldonado kuskil haiglas. Ta on üleni sidemetes ja näeb esialgu kõike nagu tunnelis – selgub, et silmad ainult paistavadki. Expeditionschef ja Simon Ayub tulevad, et talle selgitada, et oli ju öeldud, et oli ainult nime vaja ja blabla. Igatahes ütlevad, et Felix Maldonado oli presidenti tulistanud, kui see temani jõudis, kongi pistetud ja põgenemisel maha lastud, juba mahagi maetud. Aga et temal on uus nägu, tema pole enam Felix jms. Pildile ilmub medõde Licha, keda ta oli kohanud taksos (nagu hiljem selgus, on taksojuht selle medõe mees). See on pandud teda valvama – tegemist on erahaiglaga (ja oli nagu moslemite oma – noh, see on küll tähtis, aga ma pole kindel, et ma mäletan). Licha, see med-õde, aitab tal põgeneda (süüdates terve haigla tema kaasabil). Läheb samasse peenesse hotelli ja sviiti, kus tapeti Sara Klein (vahepeal), kuna teab, et see sviit on igal juhul hetkel vaba. Raha saab “minult”. (Tuba on küll politsenike poolt üle vaadatud ja kõik asjad ära viidud, kõik korda tehtud, aga plaatide seas, mis toas on, leidub ka üks tema ja Sara lemmik. Kui ta selle käima paneb, on kahel plaadi poolel hoopis Sara jutt Felixile, mis temaga Iisraelis elades on juhtunud – tegelikult just sellest, kuidas juudid ise samamoodi palestiinlasi represseerivad nagu neid on represseeritud – hirmsad lood. Sealt hakkasingi seekord lugedes aru saama, et tegelikult käiski pool sellest raamatust kui mitte kõik selle konflikti ümber – mida juhtis majanduslik huvi nafta vastu).

Siis lähebki järgmine kappamine lahti, kõik tegelased, keda seni on nimetatud, on mingil hetkel kahtluse all. Aetakse taga mingit sõrmusekivi, millel on kogu informatsioon (kirjutamise aasta on selline, et toona ei tundunud ilmselt loogiline, et mingi väikse kiibi pealt saab seinale projitseerida kogu info kolmedimensiooniliselt, kui vaja. Selle sõrmusekivi abil “mina” juures sai). Selle kappamise ja tagaajamise osa ajal kohtubki ta … tegelikult “mina”-ga mõlemas otsas – master of disguise. Ühes otsas tsiteeritakse Alice’it imedemaal, teine on rohkem Shakespeare’i mees (tegelikult siis sama). Just need spioonile antavad märksõnad – need pärinevad näiteks kõik Shakespeare’ilt. Vist “Tormist” olid alguses. Kõik järjest surevad. Kuniks Felix (kes on kuidagi sujuvalt üle läinud Diego Velasqueze nimele – oma endise sarnasuse tõttu maalikunstnikuga autoportreel) lõpuks jälgi ajab (alustades taksojuhist don Memost ja tema märkmikust) ja Sara tapja tapab (tee peal ühe tüübi veel) – nagu ajab detektiivina jälgi ja leiab, et nüüd on ta ometi teinud midagi, mis ei ole osa missioonist, vaid tegutses oma missiooni nimel. Kuniks ilmub jälle expeditionschef, selgub, et ka see oli kõik kontrolli all, sõidab uuesti taksoga, kõik on peaaegu sama, ühte lisapoissi ei võta taksojuht peale (Felixil/siis juba Diegol) jookseb juhe kokku, palub, et ta maha saaks minna. Läheb presidendi vastuvõtule. Ellu jäänud inimesed liiguvad täpselt selle stsenaariumi järgi, mis eelmisel korral, kui presidenti läbi Felixi (nime kasutades) maha taheti lasta ja mis toona (nagu selgus, polnud õnnestunud, sest “mina” oskas ajastada Felixi kokkukukkumise samaks ajaks). Lõpp.

Novot, täiesti mõttetult detailne kokkuvõte sai (ma ikka loodan, et homsest peale, kui mul kõik veel rohkem on meelest läinud, saan siit lugedes meenutadagi). Ja tõsi – see pole lihtlabane krimka ega spioonilugu, siin on ikka huvitavaid aspekte, muundumisi, see hüdra pea ja vene matrjoonuška-nukk jooksevad sümbolina pidevalt läbi. Viited Shakespeare’ile, Alice’i teelaua tegelastele – ilmselt sellegipoolest hea raamat. Lihtsalt üldse mitte nende asjade pärast, mis mulle 90ndatel tundus. Hea, et uuesti lugesin ja aru hakkasin saama – kuigi jah, samasugust elamust ju enam ei saanud. Mulle ikka udu meeldiks rohkem kui nafta ja Iisraeli-Palestiina vastuolu…. Lisaks on see raamat alati aktuaalne – nafta, majandus, suured jõud väiksemaid “toetamas”, Iisrael-Palestiina – see ongi nagu hüdra pea. Otsa ei lõpe. Löö üks maha, teine kohe asemel.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s