45. Grigori Služitel “Saveli päevad”

Esiteks hoian Punase sarja raamatutel silma peal (seal on üsna palju toredat vene kirjandust vist, kusjuures – kuigi mõni on paraku ikka pooleli jäänud). Seega ka see raamat saabus raamatukogust ja ootamatult lugesin teiste vahele (mitu on pooleli ja terve hunnik enda omi ootab).

Päris omamoodi raamat. Jutustajaks on kass Saveli. Aga kord, kui ta kõvasti peksa saab, on vahepaus ja tuuakse ära Belavkini märkmed. Nagu ma aru sain, vanamees, kes elas Klara Zetkini nimelise sünnitusmaja varemetes. Sünnitusmaja, mille õuel Saveli sündis – koos oma õdedega. Nimi, mille ema talle andis, on inspireeritud kohupiimast “Savvuška”, mida poemüüja Zina Saveli emale Gloriale tõi, kui too tiine oli. Õdede nimed on inspireeritud vastavalt poenimest (ABK) ja müüjanna nimest (Zina). Ja üks vennake suri kohe. Lõik vanamees Belavkini märkmetest:

Alguses on kõik aeglane, mõõdukas. Just nii, et jõuaks kõike tunnetada, mõista, näha. Aga pärast, kui näed kõike nii selgelt ja kaugele, hakkavad aastad ruttama; nagu lapse käekiri: püüab lehekülje lõpus kõik ära mahutada ning sõnad muutuvad väiksemaks ja ronivad üles. Peaasi et kõik ära mahuks. (lk 110, tõlk. Erle Nõmm)

Kogu raamat on reis läbi Moskva – algab sellest ajaloolisest lagunenud paigast, siis võtab noormees Vitja Saveli enda juurde (just siis, kui Saveli on teada saanud, et kassid “võetakse” õuest kodudesse – sa ei saa kunagi kindel olla, kas jääd pere juurde või viiakse kellegi koju). Seega räägitakse meile Vitja, tema ema ja vanaema lugu. Aga Saveli on püsimatu hingega ja teisel korral, kui teda hakatakse loomaarstile kaitsepookimisele viima, laseb ta jalga. Elab hulkurkassina. Tal on üks sõber Harry, kes paraku jääb haigeks ja sureb. Kord võetakse ta kellegi koju, kellel on ka papagoi. See kriiskab nii valede toonidega, et lõpuks avab kass ta puuri ja keerab papagoi kaela kahekorra. Loomulikult on ta siis aeg edasi liikuda. Mingil hetkel võetakse Saveli “tööle” Tretjakovi galeriisse hiiri püüdma, kuniks üks teine kass ta süüdi lavastab ja kuhugi järjest kuseb. Seega Saveli “vallandatakse”. Galeriis on tema valdkonna valvuriks Sergeitš, kellele ta meeldib ja kes talle süüa annab. Mulle meeldis üks tabav tsitaat:

“Kõik läheb mööda,” armastas öelda Sergeitš, segades keedupulgaga niitnuudleid sinises emailpotikeses, ja küllap tema juba teadis, millest rääkis, sest jälgida möödujaid oli olnud tema peamine ja ainus tegevus viimased viis aastakümmet. (lk. 91)

Pärast vallandamist pakub Sergeitš, et kass saaks tema pool elada, aga Saveli on vaba hing ja ta liigub edasi. Kuni kord saab ühe vanamehe käest nii kõvasti peksa, et põhimõtteliselt peaks ära surema (kes oli see vanamees? Mu mäluga on kehvad lood, püüdsin veel veidi lehitseda, arvasin, et äkki Belavkin – aga tolle oleks Saveli ära tundnud. Ilmselt lihtsalt üks kuri kepiga vanamees). Ärgates on ta kirgiiside juures ebaametlikus korteris Denissovski 24, kirgiisid hoiavad omavahel kokku ja hoiavad teda. Näeme seda külge Moskvast. Kui Askar (kes ta võttis, rahasid kogus ja ta arstile viis – kes ta kokku lappis. Saveli jäi pooliku sabaga ja ühe silmaga) töö kaotab ja “Wolti” moodi idamaist toitu laiali vedama hakkab, sõidab Saveli tema rattakorvis kaasa.

Edasi peatub ta pikemalt Jelohhovo külas – see on oma olemuselt mingi kasside usukommuun, neile annab süüa kohalik kirikumees. Sellele kommuunile on alguse pannud kaks kassi  – algul olid kahekesi vääramatud liidrid, siis oli vaja, et tekiks üks ja Momus lahkus – uhke ja isepäisena. Teisega juhtus midagi, seega tegelikult olid juhtideks jälle mingi konsortsium, aga neil polnud piisavalt autoriteeti, nad olid liiga “rahvalähedased”, eriti Oliver. Oliver teebki Savelile ettepaneku hakata liidriks. Saveli hoopis kaob. (NB. Momusest on juttu juba Saveli lapsepõlves, kui ema teda ja ta õdesid tädi Madelaine’i poole viib, kes elab pesumasina trumlis mingis teises linnaosas. Seal räägivad naised Momusest ja Saveli saab suht kohe aru, et tegemist on tema isaga – seega järgneb ta isa “vari” talle igal pool, kuhu ta liigub – kord vaatab teda pikalt üks näitleja (hiljem selgus, et Momus oli saanud tuntuks näitleja-kassina), siis see kommuun, hiljem veel üks kassikohvik).

Ja siis kohtub Saveli Gretaga – oma sugulashingega. Ja kuigi ta on kastreeritud kass, leiab ta äkki oma teise poole. See on väga tugev sõprus ja armastus. Nad elavad ühes mahajäetud koerakuudis, mille on enda jaoks puhtaks teinud. Siis kolib veel sisse üks väike klähvits koer (Pootsman) ja üks vana kass Ludwig (selgus, et sama, kes oli Vitja korteri peal elanud ja ühte nurka märgistanud – Saveli arvas, et ta on surnud, kuna märgistamine ühel hetkel kadus).

“[…] Pootsman rääkis mulle hommikul anekdoodi: “Koer mõtleb: inimene hoolitseb minu eest, toidab mind. Ta on vist jumal. Kass mõtleb: inimene hoolitseb minu eest, toidab mind. Ma olen vist jumal.” (lk. 217)

Nad saavad kenasti sõpradeks, aga Greta ja Saveli tunnevad mingil hetkel, et on aeg eraldi kolida. Ja Saveli viib Greta oma sünnipaika, Šelaputinskisse. Nad kolivad elama Klara Zetkini nimelise sünnitusmaja pööningule. Ring on mingis mõttes täis saanud – õu on väga muutunud, kuigi vastasmaja elanikud (Vitja, tema ema näiteks) on alles. Kuigi tundub, et Vitja vanaema toa asemel on lastetuba ja mingi noor naine kussutab seal last.

Ka sealt lahkuvad nad veel – jõudes kasside kohvikusse KOTOPOINT. Seda peavad endine kõva narkar Senja ja Ljuba, ta naine. Mõte on selline, et inimesed söövad-joovad kohvikus, pärast maksavad viibitud tundide järgi. Kui kassi võtavad endale, saavad tasuta. Kuigi neile korraldatakse järgnevalt siis ka kontroll – kas on ikka sobiv kasupere. Greta ja Saveli ei taha lahkuda, mistõttu iga kord, kui keegi neid rohkem vaatama hakkab, on nad natuke õelad. Üldiselt aga siia see lugu ka lõpeb, sest selgub, et Greta on haige ja sureb lõpuks. Mistõttu Saveli põgeneb. Ja raamatu otsad tõmmatakse kokku – juba algul küsib “minategelane” loomade enesetappude kohta – kas loomad teevad enesetappe? Lõpuks jookseb ta tänavale autode alla.

See oli väga konkreetselt sisukokkuvõte – kohad, kus Saveli elas. Muidu mõtlesin ma lugemise ajal, kuidas kirjeldada tema häält. See pole tegelikult üldse kassi hääl. Otseselt pole proovitudki “looma häält” edasi anda. Saveli hääl on intelligentne ja erudeeritud, tsiteerib ladinakeelseid fraase jms. (Kass kui kõrgem klass? Kass kui erudiit?) Ses suhtes viibime ikka põhiliselt inimhäälse kirjelduse läbi Moskva erinevates paikades ja näeme erinevaid inimesi, enamasti muidugi kassiarmastajaid ja enamasti pigem heidikuid. Ning jutustajahääl on pigem leplik “eks-ta-ole”. Lisaks on sellel kassil rohkem elusid kui kõnekäänus. Seega on siia ära mahutatud lapsepõlv, lahtimurdmine perekonnast, riskantsed noorusaastad, uljas elu ja lõpuks imeline vanaduspõlv armastatud naise kõrval, tagasipöördumine kodukohtagi. Nii et klassikalises mõttes “kassiraamat” see siiski pole, tundub mulle. Ja samas tundub, et siin kohtuvad mitmed vene kirjanduse kassid (aga võib-olla paiknevad mu ajus need kõik ühes kastis) – muinasloolised, demiurgid, deemonid, multikate omad….

Raamat on iseenesest lühike (256 lk), aga sedasi kokku võtteski masendab mind, kuidas ma enam mitte midagi ei mäleta. Nii et kui keegi nüüd äsja lugenuna siit faktivigu leiab, andke aga kommentaarides jälle teada, ma parandan ära.

Muide, eessõna oli minu viimase lugemiselamuse autorilt Jevgeni Vodolazkinilt. Ta kiidab näitlejast kirjanikku taevani.

Teised kirjutavad:

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s