46. Per Olov Enquist “Vihmausside elust” (LR nr 25/1984)

Tahtsin alustada oma juttu sellest, et lugesin seda raamatut nooruses. Nüüd postituse jaoks pilti otsides avastasin selle omaenda blogist – ja sugugi mitte nooruses, vaid … 5 aastat tagasi! Vähe sellest, et ma suhteliselt midagi ei mäletanud (üldjoontes küll), olen ma seda tõlgendanud hoopis teisiti.

Eilse lugemise puhul jäid meelde teised märksõnad ja paralleelid. Enquisti lugemiseks tuleb ilmselt tihtipeale olla targem ja teatud asju tean ma võrreldes 2014. a.-ga rohkem. (Reipalt arvaks, et 5 aasta pärast võib jälle lugeda, kindlasti midagi uut 🙂 ).

Nimelt kulgeb põhiline osa näidendist dialoogina Hans Christian Anderseni ja Johanne Luise Heibergi (Hanne) vahel. Sõnaline osa on ka Johan Ludvig Heibergil, Hanne abikaasal. Ja sõnatu osa on tooli kinni seotud “väga vanal naisel”, kes tegelikult tundub olevat 70-aastane (kuskil oli lausa kirjas). Andersen oli tuntud oma melodramaatilisuse poolest – ta soovis saada kuulsaks näitekirjanikuks, ta oli teatrist alati väga suures vaimustuses. Ta kolis Kopenhaagenissegi väga noorelt ja läks kuninglikku teatrisse, kus sai veidi balletikoolis käia ja kooris laulda (seda suurem oli löök, kui pidi pärast Kopenhaagenit Slagelsesse kooli minema). Muudkui pakkus ennast igale poole ja tüütas kõiki. Sellest saab see näidend ka alguse – kuningliku teatri direktor Johan Ludvig Heiberg tuleb koju, ütleb Hannele (oma 21 a nooremale naisele), et kutsus HC Anderseni külla, kuna too oli endast väljas, aga et ta ise küll ei jaksa temaga tegeleda, nii et ärakuulamine jääb Hanne peale (pealegi on Hanne ja HCA vanusevahe väiksem).

HCA hakkab kirjeldama, mis temaga juhtus – nimelt hetkel, kui kohal oli kuningas oma abikaasa krahvinna Danneriga ja HCA hakkas pidama kõnet pealkirjaga “Amor omnia vincit”, kukkusid tal suust valehambad. (Ka üsna oluline sümbol ilmselt – midagi, mida kuhugi sobitatakse, aga mis hästi ei istu, teeb valu, soga tuleb vahele jne). Lõppkokkuvõttes jäi tal kõne pidamata. Aga kuningapaar oli mõistev ja ta suudles “kuninganna” jalga. 2014. aastal ma ilmselt ei teadnud veel kuningas Frederik VII ja krahvinna Danneri lugu. Kuningas oli abielus vist kaks korda, mõlemal korral sobivast ühiskonnaklassist kõrgest soost naisega. Tema aga armus mingil hetkel Louise Christine Rasmusseni, kes oli samuti lihtne tüdruk ja balletitantsija, kes sai kunagi ühelt mehelt sohilapse (kes muidugi abiellumist ei kaalunudki), temaga lõpetati leping, müüs kuskil moeriideid. Abielu kuninga ja Louise’i vahel oli lubamatu. Samas ei olnud Frederik VII-l lapsi (ega tulnudki), lisaks sai ta väga populaarseks seoses üleminekuga monarhialt parlamentarismile, seega ta surus oma tahtmise läbi – Louise ülendati krahvinna Danneriks ja abielu sai võimalikuks. Amor omnia vincit.

Selles näidendis on see tegelikult ainult vihje, see raam, millest teema alguse saab – kes kuhu kõlbab, kes kella puhtaks ja peeneks kasvatab, kunstnik, kes loob oma teost. Hanne kui Heibergi kunstiteos näiteks. Kuigi neil kõigil on juured mujal – HCA ema oli lihtne pesunaine (pärast mehe surma oli ta sunnitud kuidagi raha teenima), käed külmas Odense jões, võttis seetõttu üsna palju napsu. Vanaema istus vahel raekojas vangis, mh sellepärast, et tal oli mitu last erinevate meestega (?) – samas, kust HCA hiljem Odense aukodanikuks kuulutati. (Ma ei leia praegu infot, aga mäletan kuidagi, et ametlikult ongi Odensel ainult kaks aukodanikku, kas teine polnudki mitte seesama kuningas Frederik VII, kelle ajal viidi lõpuks sisse parlamentarism – mh. olid nad HCA-ga umbes ühevanused ja mängisid toonase Odense kuningalossi juures koos. Minu arust on sellest juttu ka raamatus Peer Õnneseen).

Hanne on pärit lihtsast perest, isa jõi, juudi päritolu ema nägi vaeva, et mehele ja 9 lapsele elatist teenida, mh müüs verivorste Dyrehavenis (mille tõttu lõpuks saame aru, et laval istuv vanainimene, kes lõpuks sureb, on Hanne ema).

Seega seekordselt lugemisel ei olnud “armastuse võimalikkus” minu jaoks siin üldse mingi teema. Eriti. Pigem see inimeste voolimine. Looduses ei ole taimed kunagi ainult mustad või ainult valged – alati on mingit muud nüanssi ka sees. Viide sootaimele. Kunstnik, kes loob teose ja on pärast üksi, sest teos teda enam ei vaja. (Heiberg ise, tegelikult ka vana naine toolis). Või üksikute juhuslike sündmuste või täppide jada, millest kujuneb mingi muster – mis sellest tuleb, ei tea ka looja, läbielaja…. Toon mõned olulised tsitaadid:

H.C.A.: [—] Aga, proua Heiberg. Kui oled niisugune nagu mina. Kui oled mülkas sündinud. Ja mülgas on pime ja täis muda ja roiskumist. Ja haiseb. Ja sa oled väike sootaim, rabakasv, kes ei ole iial päikest näinud. Ja kõik lehkab ja haiseb. Ja veel kunagi ei ole sootaim päikest näinud. Aga ta tahab valguse kätte. Päikese kätte! Ja mülka ümber kasvab puid, ja nende oksad laotuvad laiali, ulatuvad mülka kohale. Ja siis küünitab sootaim kõrgemale. Kas te olete näinud sootaime, proua Heiberg? Inetud, nii inetud kasvud, ei võlu, ei veetlust. Aga nad küünitavad kõrgemale.

HANNE: Mülgast olen ma näinud.

H.C.A.: Aga sootaimi? (lk. 23, tõlk. Arnold Ravel)

Ja teine oluline:

HANNE (seisab liikumatult maali [ta ise nooruses] all ja vaatab selle poole üles): Teda [HC Anderseni, kes ei taha olla kuulus lihtsate muinaslugude pärast] saab vahest harida. Välja õpetada. Nagu mind.

HEIBERG (tajub irooniat, mis teda solvab, ütleb vaikselt): Jah, Hanne, ma olen sulle õpetanud, mis on hea maitse. Sa oled minu kõige täiuslikum kunstiteos.

HANNE (keskendub, ja siis see tuleb – laused, mis tema suust voolavad, on lausa täiuslikud, lausa perfektsed, otsekui saksa keelest tõlgitud): Aga ometi on ju üksnes puudulikkuse ja täiuslikkuse ühendus, nende vastastikune seos inimeses see, mis loob inimese, mis teeb inimesest inimese. Sest kas me ei ole sisimas niisama peenelt nüansseeritud nagu taimed, mille hulgas me harva leiame päris valget või päris musta lehte, jah, kui hoolega vaadata, kas ei ole valgemast valgemal liilialgi õiekroonis teist värvi varjundeid? (lk. 26).

Lisaks oluline elevanditeema:

HANNE (on nüüd veidi väsinud, see paistab välja, läheb kirjutuslaua juurde, istub, vaatab paberile, võtab sule pihku, istub liikumatult, ei kirjuta): Ma püüan natuke kirjutada. Et õppida mõistma, miks kõik nii läks. Miks ma surin. (Paus.) Kirjutan üles, mida mäletan, ja püüan seda omavahel siduda. Tõmmata ühendavat joont …

H.C.A. (äkki on meeleolu väga vagur ja soe, ütleb delikaatselt ja peaaegu häbelikult): Jah, ma tean. Nii nagu sellest mängus, mida me lapsepõlves mängisime. Tipid paberi peale ilmatu hulga punkte. Nummerdad punktid ära. Ja lased siis … noh, kas või võikesel õel … katsuda kindlaks teha, mis kuju see on. Vead joone ühe punkti juurest teise juurde. Üks. Kaks, kolm, neli. Viis. Kuus. Lõpuks tekib pilt. (Peaaegu õnnelik naeratus.) Harilikult tuleb välja elevant.

HANNE (vaevumärgatavalt naeratades): Harilikult tuleb välja eesel.

H.C.A.: Elevant. Elevandipoeg. Nii ütles härra Heiberg. Elevandipoeg, kes kartlikult ringi tammub. Ja portselanikaupluses asjad puruks lõhub.

HANNE (vaatab talle sõnatult otsa, noogutab): Elevandipojad meeldivad mulle tegelikult väga. Mind huvitab, mis pilt minul välja tuleb. Kui olen joone lõpuni vedanud. (lk. 53)

Lisaks:

HANNE: Elevantidel on hirmus paks nahk. Nagu … ürgsisalikel. Neil kasvas nii paks soomus, et nad olid haavamatud, aga sellepärast nad välja suridki. […] (lk. 59)

Tekstina ikka väga tugev, nagu Enquistil ikka. Eks näis, mis teatritükk teeb. ERR arhiivis on tegelikult olemas kunagine vana etendus, aga ma juba kunagi vaatasin algusest, et ei, sellist versiooni ma näha ei taha…

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s