50. Tove Jansson “Hilja novembris”

Lihtsalt tuli selline tunne, et oleks õige aeg üle lugeda see raamat.* Ma olen seda millalgi 90ndatel lugenud, aga sain kohe praegu lugedes aru, et ilmselt läheb kõik seegi kord kiiresti meelest ja poleks paha sellist raamatut igal aastal novembri lõpus lugeda 🙂 . (“Ohtlik jaanipäev” on tal ka, aga ilmselt kuluksid ka teised hooajalisemalt piiritletumad ära, et tekitada turvaline taaslugemise rutiin. Jõulu ajal võiks lugeda “Kuuske” näiteks, jaanuaris “Muumitalve”.).

See polegi raamat neile, kes tahavad lugu, vaid neile, kellel on vaja meeleolu ja erinevaid tüpaaže (oi, kui nõme sõna sai). Siin on juttu pumps Toftist, kes mõtleb lugusid välja, loeb ja mõtleb edasi – seega lõpuks võid suisa mõelda, et kogu see lugu oli tema jutustus.

Pumps Toftile meeldis väga tõrva lõhn. Ta jälgis hoolega, et kohas, kus ta elas, lõhnaks mõnusalt. Talle meeldis nööripundar, mis hoidis teda oma kindlas süles, samuti vihma ühtlane heli. Tema suur mantel oli soe ja väga mõnus pikkadel sügisöödel peale tõmmata.

Õhtuti, kui kõik olid oma koju läinud ning laht püsis vaikne, jutustas pumps endale üht lugu. See rääkis õnnelikust perekonnast. Ta jutustas kuni uinus ning järgmisel õhtul jätkas ta poolelijäänud kohast või alustas jälle otsast. (lk. 10-11, tõlk. Elo Raukas).

Muumipere majja kogunevad nende eemalviibimise ajal Koduvana, Krõbivana, Filofjonka, Mymla ja Nuuskmõmmik (tema on muidugimõista õues telgis). Neid lihtsalt tõmbab muumide poole ja kõik on omajagu pettunud, et muumisid polegi kodus. Kõik seisavad oma hirmude ja loomusega silmitsi, samas nii tuvejanssonlikult toovad üksteises siiski selle parema välja. Ümber jutustada pole muidugi mõtet, aga see on vägagi tore lugemine meie laiuskraadil meie pimeduses. Neile, kes teavad meie loodust, mitte ainult linnatänavat.

Krõbivana, kes pidevalt leiab, et ilmselt kõik pidutsevad tema selja taga ja teda ei kutsu, unustab kõik asjad, ei mäleta oma nimegi, lahkumine kodust käib näiteks nii.

Krõbivana leidis voodi alt ühe korvi. Sinna sisse ladus ta kõik oma arstirohud ja lisaks väikese pudeli konjakit kõhuhädade tarvis. Ta tegi kuus võileiba ning otsis vihmavarju välja. See oli ettevalmistus põgenemiseks. Ta kavatses kodunt jalga lasta. [—]

Reedel või laupäeval lahkus Krõbivana oma majast ning loomulikult ei suutnud ta lahkumiskirja kirjutamata jätta. “Ma lähen nüüd oma teed ja ma tunnen end suurepäraselt,” kirjutas ta. “Kuulsin kõike, mis te mulle saja aasta jooksul rääkisite, ma pole põrmugi kurt, ja ma tean, et te pidutsete kogu aeg salaja.” Ilma allkirjata. (lk. 37)

Lahkumiskirjad on üks põhilisi asju, mis iga lahkumise juurde kuuluvad. Hakkasin mõtlema, et peaks ise ka tihedamini neid kirjutama hakkama. Paar novembrit veel ja eks näis siis.

Üldiselt igatseb Krõbivana ise ka mõnest peost osa saada. Mingil hetkel märgib Nuuskmõmmik, et “täna on isadepäev”.

“Oled sa kindel?” küsis Filifjonka umbusklikult. Ta vaatas Krõbivanale rangelt otsa ning küsis: “On teil lapsi?”

“Absoluutselt mitte ühtki,” vastas too. “Ma ei salli sugulasi. Kunagi olid küll ühed lapselapselapsed, aga nood olen ma unustanud.” (lk. 76)

Teises vestluses tuleb võimalik pidu jutuks, sedakorda Mymlaga.

“Kuule, Krõbivana,” sõnas ta [Mymla]. “Sa oled täpselt niisama terve kui mina ja sa tead seda.”

“Võimalik,” vastas Krõbivana. “Aga ma ei tõuse üles enne, kui ma olen saanud ühe peo. Ühe täiesti väikese peo vanematele inimestele, kes on endaga hakkama saanud.” (lk. 98 !!!!!!)

Ja hetk hiljem, kui tema korv arstimitega leitakse:

“See on leitud!” karjus koduvana väljas. Uks lendas lahti ja kogu elutuba täitus ringisebiva rahvaga. “Korv oli veranda all!” hüüdis koduvana. “Ja konjak seisis jõe teisel kaldal.”

“Oja,” parandas Krõbivana. “Ma võtan esmalt konjakit.” (lk 98)

Viimase tsitaadi paneksin ma lihtsalt pildi vormis. Vägagi sümpaatne.

Mulle hakkas tunduma, et tahaks ikkagi originaale ka. Raamatuid ju muidu juurde ei taha, aga olen neid imeilusaid uusi väljaandeid imetlenud nii Eestis kui Soomes. Võib-olla kunagi luban endale. Kui selle raamatu lugemine ikkagi traditsiooniks peaks saama. Hilja novembris.

* Kusjuures märkasin sel nädalal, et ka Aidi Vallik oli just lugenud. Ilmselt on meid rohkem 🙂 (Mh. lingin praeguse uue ja ilusa väljaande. “Varsti müügil”.)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s