52. Piret Raud “Verihurmade aed”

Mis ma oskan öelda. Eesti kirjandus. Lugege, kaua aega ei võta. Mõtteid nagu oleks, otsad jooksevad kokku sutsu algeliselt ja mitte eriti mitmetasandiliselt. Heliotroop ja verihurmarohi… nende sümboleid oli ju ka sisse pandud, aga liiga üheplaaniliselt minu jaoks… Ilmselt sobiks vanemale koolieale mõtisklemiseks, oleks jõukohane. Muud ma tõesti ei oska öelda kui et eesti kirjandus nagu ma seda noorusest mäletan.

Edukas ajakirja peatoimetaja Renate aitab kord traumapunkti ja siis koju tänaval kukkunud 88-aastase Ella. Ajakirja fotograaf Joonatan ja Elina, tema endine pruut. Kohe alguses tundub, et see taimi pildistav fotograaf peaks leidma Ellaga, kes kogub äravisatud taimed enda poole koju, ühise keele, sealt peaks midagi sündima, midagi aimatavat, midagi tarka. Sealt ei sündinud peale mõne pildi midagi. Pluss noormehe tegutsemine, mis vanamemmelt ühe elueesmärgi võttis. Kogemata. Renate ise oli selline reljeefne ja lämmatav – ajakirja enda nimi oli “Emme”, aga mutt oli ise ärritavalt ühe mu tuttava moodi ja emmeksolemisest kauge. Lahendusena ei õppinud midagi, vaid ähvardas meest, et see ei näe oma kaksikuid enam kunagi – ja ilmselt siis mees roomas koju tagasi ja teenindas teda edasi. Jah, ei oska suhestuda. Andestust.

Teised kirjutavad:

  • Lugemise blogi – olen üldiselt nõus, kuigi ma pole varem Raualt midagi lugenud. Kirjutab ehk täpsemalt lahti ka.
  • A.Luigega ma sedapuhku ühel nõul pole.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s