58. Katriin Fisch “Lubaduste lennurada”

See raamat on veidi silma jäänud (vist FB-s läbi jooksnud esitlused ja nii, lisaks autori nimi – mäletan mingeid kokkupuutepunkte, pigem vist mitte otseseid, vaid kaudseid) – laenutasin ja lugesin vahele kiiresti läbi. Lugedes meenutas veidi mõnda rootsi kirjanduse raamatut (ei, sedapuhku pole mingeid kehavedelikke, vastupidi – kõik on delikaatne, ilus – pigem see, et traagelniidid paistavad läbi, nagu oleks kirjanik käinud loovkirjutamise kursusel – ja paraku just sellisel kursusel osalemisest see romaan õnnetul kombel ju räägibki), kohati ka seriaali (just lõpujutt ja arutlus meenutab seda, mida olen paaril korral kuulnud seriaalis “Pilvede all”). Et mingi sisuliin on, siis on mingid suhted, need põimitakse korralikult kokku. Sekka korralikult taustaviiteid, asukoht on viidud igivana “lahutuse maale”, Iisraeli. Jah, taustal on lörriläinud saatuslik armastus Robiniga (no “Kuidas ma kohtasin teie ema” on paraku ära rikkunud, mitut puhku pidasin Robinist lugedes tüüpi peategelaseks, Eleanoriks 🙂 ), jalgpallur, ärimees, kes tegelikult juhtimisvea tõttu põhjustas kord lennuavarii – enne mida Eleanorile abieluettepaneku oli teinud, mille too mõtles tõrjuda, ent lennuõnnetus tekitas teadagi veidi haletsust ja kokkukuuluvustunnet. (No ja seesama Robin tuleb nüüd Eleanori ajakirja peatoimetajaks). Raamat lõpeb väga sümboolselt Kopenhaageni Tivolis ajamasina atraktsioonile astudes.

Kirjutatakse kolmandas isikus Eleanorist, aga tegelikkuses kumab igati läbi, et peategelane on kirjanikuteed otsiv kolmekümnendates naine. Seega oleks samahästi võinud minategelane olla (ei puudu ka arutlus sel teemal, kas Eleanor peaks oma raamatut kirjutama minategelasena või kolmandas isikus ning põhjused, miks kolmas isik valida). Veidi kumab läbi ka see saatusliku naise teema – peategelane on enesestkimõistetavalt kõige ilusam ja andekam, aga madala enesehinnanguga. Ja temasse armutakse esimesest pilgust – sest mehed (siinkohal taanlasest Magnus) ju ei kõhkle ilusat naist nähes, et tegemist on nende elu armastusega. Veidi sinnakanti. Ses suhtes eeldan ka, et see raamat räägib naistest naistele.

Samas – kui ma võrdlen teiste raamatutega, mis pole olnud minu maitse ja mida teised on kiitnud (Rooney, Raud), siis selle raamatu puhul siin mõistan isegi, et võite kiita. Lihtsalt pole päris minu maitse. Mitmeski kohas oli mõni tsitaat – selline tore, täpne ja argine, mille oleks võinud üles kirjutada, kui oleks jaksu olnud pliiats tuua. Seega korralik raamat, soovitan kindlasti lugeda, läheb kiiresti.

  • Sulepuru kirjutab minu mõtteid tegelikult, aga ta on lihtsalt halastamatum.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s