59. Tove Jansson “Trollitalv” ja “Kuusk”

Teise jõulupüha hommik. Kuidagi rahustav. Kohe lõpeb teine pesu, aga mina lugesin vaikselt omaette “Trollitalve” läbi, kui teised magavad. Väga õige kuliss. Kuigi “Trollitalves” ei ärganud ema (aga seevastu oli Filifjonka ärkvel. Ja kuitahes väga me kõik ei tahaks olla Muumimammad, on muist ikkagi Filifjonkad. Nuuks).

Muumitrolli raamatud ei ole lasteraamatud, tingimata ei tohiks sellega eksida. Multikad on tõesti tehtud lastele (ja need tõesti arendasid laste kõnet väga sobivas suunas, rikastasid sõnavara ja nii), aga raamatutest ei saanud ma lapsena aru, jäid pooleli. Arusaadav. Minu arust on need just mõeldud rahustuseks kõikide täiskasvanute hingedele. Ja eestlaste jaotusele mõeldes hiljaaegu üle vaadatud Marju Lepajõe Plekktrummis on ka siin tegelaste seas terve hunnik “koorilaulja” tüüpi isendeid, keda “rahvatantsija” Koduvana ilmumine paistab mõnevõrra ärritavat (kuigi mõnele selline väga istub, kuigi ei julge või ei suuda välja öelda). Introvertide paraad üldiselt. Ääretult põhjamaine. (Iseäranis neile sobib, kes ootavad kevadet ja talve ei salli. Mulle talv meeldib – ei jõudnud õieti veel hingatagi, kui juba pööripäev möödas ja päevad hakkavad valgemaks minema). See maja naksumine külmaga. Vee tilkumine puudelt. Lainemüha. Väga kosutav lugemine. Kindel ja turvaline Tuu-Tiki. Ja see õnnis tunne, kui Muumimamma lõpuks Muumitrolli aevastuse peale kevade hakul ärkab – kuidas vastutus langeb ema õlule.

Muidugi on väga suur roll piltidel (must-valged, aga siiski väga väljendusrikkad). Seega mulle tundub, et võiks tõesti jääda traditsiooni juurde lugeda igal talvel see raamat läbi. (Mul endal ka käed sügelevad, tahaks HeaLugu kirjastuse kõik uuesti välja antud raamatud ära osta, aga mul on ju 1990ndate kogumik… Seega ainus õigustus oleks osta originaalid, mis nüüd samuti uuesti välja on antud. Ükshaaval. Ilusate kaanepiltidega).

Kuuse” lugesin ka mõni aeg tagasi uuesti läbi. Seal ma tõtt-öelda pisut imestasin, et noorena tundus see lugu ääretult geniaalne, nüüd aga palju keskpärasem kui toona. Aga arusaam pisimutukatest, kes meid igal pool ümbritsevad, ilma et me väga arugi saaksime, on muidugi sümpaatne.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s