60. Mihkel Raud “Isa”

Ma sain alles täna juhuslikult teada, et härra oli jõulukingiks selle raamatu saanud. Ja mul oli vahelduseks midagi lihtsamat just vaja (üks hea raamat on pooleli, aga seda ei saa järjest palju lugeda. Lühijutud. Hakkavad segi minema).

Mis ma oskan öelda? Mihkel Raud on jälle “eneseabiõpiku” kirjutanud, enda stiilis. Siin on nalja ja eneseirooniat, aga üsna palju ka pärisõpetusi, mille ta mõnest raamatust on saanud. Kuna ma olen selletaolisi (laste kasvatamise teemalisi) ise ka aegade jooksul palju lugenud-sirvinud, siis see osa mind tegelikult väga ei paelunud (pole ka nii aktuaalne enam tegeleda unekooliga – kes just sellesse usub – või jonnihoogudega). Eneseiroonia on maitse küsimus – Mihkel Raual on selline stiil, mis ilmselt mingi tujuga sobib, teisega ei lähe peale. Täna mulle sobis ja sain mitmes kohas naeru pugistada. Näiteks siis, kui ta “Naksitrallide” multika esilinastust kirjeldab, selgitades, miks väärtfilmid lastele ei pruugi meeldida:

Mul on tänini meeles, kuidas lapsena “Naksitrallide” multika esilinastusel käisin. Poole filmi ajal tormasid nutvad lapsed saalist välja, sest midagi nii õõvastavat polnud nad varem näinud. Filmi lavastaja Avo Paistik oli psühhedeelse kunsti pioneer Eestis, paraku ei suutnud ta oma deliirsetest košmaaridest isegi lastele multifilmi lavastades eemalduda. Puht kunstiliselt on “Naksitrallid” suurepärane film. Selle ainsa hädaga, et on nauditav vaid täiskasvanuile ja isegi siis peab sul olema teatav psühhedeelne soodumus ning võime deliirseid hallutsinatsioone nautida. (lk. 205).

Üldjuhul leian, et see raamat sobiks ilmselt imehästi noortele vanematele, kasvõi juba raseduse algusest peale (sellestki on siin raamatus kirjas – mh nii tulevase ema kui isa kott sünnitusmajja minnes, olulised asjad, mis seal olema peavad). Osalt on kõik üle võlli keeratud võllanali, aga palju lood on siiski ilmselt väga tavalised. Lihtsalt et kogu elu ja kogu lastekasvatus ei näi selline sõjatander välja, nagu siit lugedes paistab. (Kasvõi reisimine või restoraniskäik 🙂 ). Natuke meenutas ka Fredrik Backmani raamatut.

Ma pole seltskonnaajakirjandusega ise väga kursis, aga lahutus, millega raamat lõppeb, on minu teada praeguses faasis kokkutulemisega lõppenud (tean seda, kuna Rapla naised kuskil internetis kurtsid, et nad elasid lahutusele kaasa ja sedasi pole Raplas kombeks, et kui lahku lähed, siis tuled pärast tagasi kokku ja kaasaelajate emotsionaalne vaev kõik asjata).

Teised:

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s