2. Mikael Niemi “Koka björn”

See on üks paljudest raamatutest, mille ma endale sügiseste kruiiside ajal ostsin (see on Stockholmist). Raamatuvirn oli kõrge ja ei teadnud, kust otsast alustada – seda enam, et raamatukogust hakkavad tellitud raamatud ilmselt millalgi korraga saabuma. Pelgasin veidi – 451 lehekülge – aga õnneks sain ühe jutiga loetud (lihtsalt võtsin aega ega teinud tööd).

Ma olen väga rahul oma ostuga. Nautisin seda raamatut peaaegu otsast lõpuni. (Noh, lõpu osas ei võinud olla kindel, kas pakutakse tänapäeva inimesele vastu tulles õnnelik lõpp või mitte – tegemist ju siiski Pajala ja Põhja-Soome ning saamide aladega, mine tea neid. Teisalt ikkagi tänapäevane raamat ja vaja, et kõik ostaksid, eksole). Mulle meeldis tema jutustav stiil, tema looduskirjeldused, see karge põhjamaine loodus, taimed. Teiseks meeldis, et kõik detailid olid paigas, miski polnud traageldatud (nojah, kui siis lõpp nüüd veidi välja jätta, mis mulle lõpp-kokkuvõtteks küll “õnneliku lõpuna” tundus, aga samas ka veidi Serafimat ja Bogdani meenutas). Jutustajaks on põhiliselt Jussi, õnnetu saami poiss, kes on kodust minema jooksnud ja kelle mingil hetkel on teepervelt üles korjanud pastor. (Alles poole raamatu pealt lugesin tagant uuesti kokkuvõtet ja selgus, et pastori näol oli tegemist kuulsa Lars Levi Laestadiusega – see ongi kirjas vaid kokkuvõttes, raamatus mitte). Pastor on poisi üles kasvatanud kui oma poja, õpetanud lugema, kirjutama, tahab, et õpiks ka rääkima (ilusti, kujundlikult, haritult, eksole).

Siis muutub raamat ühtäkki tegelikult kriminaalromaaniks – külast kaob üks noor tüdruk. Nad leiavad ta hiljem soost. Selgub, et pastor on väga tähelepanelik vaatleja ja nad käivad Jussiga ringi ja pastor taastab, mis on juhtunud. Vastupidiselt lensmanni pröökamisele, et tegemist oli karuga, on pastor veendunud, et see karu käib ringi inimnahas ja on vabaduses. Karu püütakse kinni, tapetakse. Ometi kaob järgmiselt peolt tüdruk, keda on rünnatud, aga kes on saanud põgenema ja varjanud ennast mingis aidas (ma nii täpselt ei mäleta ja tõtt-öelda alati ei viitsinud täpseid termineid välja ka otsida). Pärast pole kunagi endine ja “poob enda üles”. Ka siis taastab pastor analüütiliselt märkide järgi sündmuste käigu ja järeldab, et poominegi oli lavastatud. Juba algusest saadik on hirm nahas, et ilmselt mängitakse Jussi kunagi süüdi, kuna ta tundus teistele võõras. Ta ei rääkinud teistega, hoidis omaette. Aga oli vooruslik. No ja siis tapetakse külas veel kunstnik (mürgitamine, kuigi uksed-aknad on seestpoolt lukus). Lensmann Brahe on väga kuri, kui pastor selliste ilmselgete asjade nagu “karu rünnak”, “enesetapp” ja “haigushoog” vastu mingeid muid asitõendeid hakkab leidma. Kuidagi soomlaslikult hoiab ta kõik teadmised enda (ja Jussi) teada. Vahepeal saab Jussi jubedalt peksa ka metsateel, nii et vaevu elama jääb (nagu ma aru sain, lõigati tal munad ka maha või midagi sinnapoole. Viidati ainult). No ja lõpuks lavastataksegi Jussi süüdi, koheldakse ebainimlikult, pannakse vangi, toimub kohus, kus pastor ise Jussit kaitseb – aga tulutult, mõistetakse süüdi pea maharaiumise läbi. Sündmused toimuvad 19. sajandi keskel.

See oli siis sisu.

Samas on muidugi kirjeldatud aega, kui Laestadius äratusliikumise algatas – kui palju oli tal pooldajaid, vastaseid, kuidas eemal kulmineerusid laplaste rahutused, kes pidasid end ärganuteks, ent said asjast muidugi pisut valesti aru (Kautokeino ülestõus). Muuhulgas on väga oluline osa sõnal, tekstil – kuidas tähed moodustavad lauseid ja raamatud loovad meie peades maailmu, samas kuidas sõnad jutluses ei tähenda paberil enne midagi, kui pastor need kirikus ette loeb, üle oma huulte laseb. Juttu on kõnelemisoskusest, lootusest, et haridus, lugemine-kirjutamine ja oskus sõnadega asju klaarida, võiks tuua Põhjalasse parema tuleviku. Võitlus viinakuradiga.

Üldiselt oli igatpidi väga nauditav lugemine, Mikael Niemi on saanud inspiratsiooni Laestadiusest ja ka anonüümse saami autori elulookirjeldusest (“Mu eallin” 1860), mis pärinevat 19. sajandist. Mäletan kuskilt uduselt, et pärast “Popmusik från Vittula” raamatut (mis mulle väga ei meeldinud toona, lugesin 2001. kevadel, tundus poisteraamat rohkem, šveikilik) lugesin ka “Mannen som dog som en lax“, mis meeldis rohkem, aga millest paraku enam midagi ei mäleta ka (nii umbes 11-12 a tagasi).

Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen leidnud ikkagi uue jutustaja, kelle teisi raamatuid võiks veel lugeda. Meeldis. Kui midagi eesti keelde tõlkida, siis näiteks midagi sellist – soovitan.

Teised:

  1. Martina Montelius Expressenis kiidab – et Niemi kirjutab nagu hüpnotisöör.
  2. Jan Karlsson Kristiandstadsbladetis kirjutab ka häid sõnu.
  3. Saade raadios Mikael Niemiga.
  4. Joanna och dagarna går blogis kiidetakse.
  5. Bokstunder on nõus, et hea raamat, aga arvab ise, et ikka ei elanud piisavalt peategelastesse sisse ja liiga pikk oli.
  6. Ugglan och boken on ka väga rahul – ütleb, et algul ei saanud minema, aga pärast oleks veel tahtnud lugeda.
  7. Tasuline Svenska Dagbladetis.
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s