4. Olavi Antons “Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane”

Mujal on see raamat praegu 7-päeva laenutuses (asjaolu, mis tekitab minus alati raamatuid laenutades stressi), minu eksemplar ei olnud, ometi lugesin selle kohe läbi. Teate, minu arvates on see väga hea. Minu loetud “Minu…” sarja raamatutest parim. See formaat ei nõuagi muidugi mingit tavapärast ilukirjanduslikku tippu, aga ka meelelahutuskirjanduses ja memuaaride puhul on mingi latt, millest allapoole lugedes on veidi ebamugav (ja tihtipeale ei oska ma kirjeldada, kust see õhkõrn joon jookseb).

Olavi Antonsi raamatus on kõik justkui tasakaalus. Tegelikult räägib ta tõesti lood oma firma loomisest, kõikidest raskustest Tenerife ametivõimudega, teiste asutustega, reisibüroodega, ajalehetoimetusega jne. Lugu jookseb loogiliselt, vahele ei pikita näiteks lugusid sellest, kuidas käia pesu pesemas või asjadest, mis otseselt sellesse teemasse ei puutu. Ja ometi saab saare kohta kuidagi parema pildi kui eelmisest samanimelisest. Lisaks on Olavil kirjutades väga hea stiil, taustal kumavad põhjalikud teadmised ja lugemus, tema võrdlused ja metafoorid ajavad aga nii tihti naerma, et tsitaatide väljakirjutamine oleks peaaegu mõttetu (seda enam, et ilmselt mõjuvad need kõige paremini just kontekstis). Ta on tolerantne. Kassiinimene – väga sümpaatsed kirjeldused kassidest. Raamat algabki in medias res – nagu mõni põnevik! – kassiteemal.

Lõpu pool kirjeldab ta ka lähemalt kummalisi kliente – aga mitte niisama, vaid mõtleb näiteks välja sõna “galerofoobia”, mis viitab kübarates daamidele. Loed ja purtsud pidevalt naerda. Stiilis “Što za voda?”, mille vastus, selgub, on Atlandi ookean – seda vett küsija mõtleski. No aga mis see teine sellisel juhul on – milline teine? Aa, saare teisel küljel…..

Samas kirjutab ta juba alguses:

Tenerifel puhkab peamiselt saare lõunaosas sadu tuhandeid britte, kes ei käsitle Tenerifet mitte kui eksootilist paradiisisaart, vaid – noh, ütleme, nagu tallinlane käsitles Muugat neil päevil, kui see oli veel kapsamaadega aedlinn. See võrdlus ei ole küll kaugeltki täpne ega täiuslik, aga paremat ma ei leia. Sest just nimelt suvilana enamik britte Costa Adejet käsitleb. (lk. 43)

Seetõttu tunneb ta enamasti ka lakitud pediküüritud varvaste järgi Ida-Euroopa turisti ära, kuna “suvilasse sõites ei viitsita vaeva näha” (=nt inglased).

Väljendid nagu “allkirjaorgia” (lk. 58) täiesti ootamatult pärast pangas konto avamist (oli vist?) või “Passikoopiaid oli mul varuks kilodes, sest Tenerifel asju ajades ei või sa iial teada, palju neid nädalas kulub” (lk. 63) või reklaamsiltide, eriti ühe kohta: “Selle teostaja oli kas maani täis või pime, aga ilmselt koguni mõlemat” (lk. 220) või kassi kohta “keskenduda elegantseimate pooside lihvimisele kujundmagamises” (lk. 139) või inglaste arusaamast kohvi kohta: “Kanaaride kentsakas kohvieelistuses võis süüdistada peamiselt inglastest baariomanikke, kes teavad kohvist vaid seda, et see peab olema lahustuv, ning kõige parem kohv on teadagi hoopis tee kuuma piimaga” (lk 170) ajavad ka ootamatult naerma.

Kui ta kirjeldab oma esimest “otsetee” otsimist Pal Mari:

Mu katsumuste kõige helgem hetk oli ühe barranco põhjas, kus ma nägin maas vedelevad pleekinud Coca-Cola pudelit, ja selle kõrval ei valendanud inimskeletti. (lk. 77)

Kangesti ajas naerma (läbi pisarate) käik reklaamibüroosse, mille olemasolu autor oli kellegi suunamisel tuvastanud.

Et neil kodulehte ei olnud, selle olin ma juba ette tuvastanud, aga fakt, et kodulehed maailmas eksisteerivad, oli tal ikkagi ilmselt teada. [—ja pärast Google Mapsi tutvustamist prouale arvutis, aeglase ühendusega, riskis panna hübriidvaate ja näidata ka maju – nt seda, kus nad viibisid – püüdes selgeks teha, et kaardirakendusest võiks ta võita] Kui ma aru sain, et ta mind enam absoluutselt ei kuula, jäin ma lihtsalt vait. Proua nühkis raevukalt hiirega ja kui pani lõpuks tähele, et ma olin vait jäänud, vaatas mulle otsa ja osutas ekraanile. Ma tõusin püsti ja vaatasin samuti ekraanile. Sealt paistis Valdés Centeri maja otsas olev killustikuga parkla, suumituna nii suureks kui võimalik. Proua koputas maniküüritud sõrmega ekraani parkla nurga kohal. Ja sai nüüd lõpuks sõna suust. Et miks ta ei näe oma autot, mille ta ometi hommikul just sinna jättis?! (lk. 104-105)

Kohalike ametivõimudega asjaajamine on masendav, kuigi ta suudab sellest tõesti kena irooniaga kirjutada (sellest ka “naer läbi pisarate”). Olen tuhatkordselt temaga ühel meelel, et meil ei tasu vinguda mõne totaka ametniku pärast – me oleme lihtsalt priviligeeritud oma e-riigi ja selge asjaajamisega.

Maksuamet oli omal kohal, uksed avatud, aga pabereid meilt vastu ei võetud. Tulge siis, kui noorkuu on kolm korda ümber Teide käinud, sisse astuge vasaku jalaga, aga tagurpidi kõndides, punast mütsi hoidke käes. Mitte päris nii, aga umbes nii meile öeldi. (lk. 198)

Küll mulle tegi nalja, kui ta kirjeldas, kuidas tavapärase terrassiperemise asemel tundus, et olid ära pestud ka kõrvalterrassid ja hoov. Ja ta guugeldas, et äkki on mingi tähtis püha ja ei taha silma jääda kui “loll ja kuskilt Ida-Euroopast ja oma terrassi ei pese”, nii et talle tuuaks veel midagi Tahma-Toomase taolist ukse taha. Lõpuks alles jõudis kohale, et vihma oli sadanud 🙂

Oma puuduliku hispaania keele oskuse kohta kirjutas ka nii leidlikult:

Ma naeratasin prouale (tõenäoliselt virilalt) ning hakkasin kobamisi moodustama lauset, mida selles ruumis hispaaniakeelseks pidasime vast ainult meie Jaaguga – eriti Jaak (Mosin, kes oskas ise võõrkeeltest ainult vene keelt. lk 162).

Mulle meeldis Olavi realistlik suhtumine Kanaarireisidesse – tavapärane on (eriti tema sihtrühma puhul), et reisiks on raha kogutud, võib-olla isegi tehes mingit tööd, mis endale väga ei meeldi. Ja sellesse tuleb suhtuda austusega – seetõttu ei tahaks oma kliente sugugi alt vedada.

Kõik need, kes tahaks nüüd öelda, et nii pole õige elada ja töö peab valima ikka sellise, mis rahusldust pakub, olge nii paid ja minge ajage sellist juttu Facebookis oma seinal. Ja ärge hoidke sealjuures muidugi emotikonidega kokku, see on ju hoolivuse sümbol. (lk. 179)

Üks naljakas koht raamatus oli ilmselt võetud hoopis Uku Randmaa “Minu maailmameri” raamatust. See on umbes, kuidas on olla laevaomanik/purjekaomanik – need kulud on jube suured.

Uku Randmaa kirjutab oma “Minu maailmamere” raamatus, kuidas ta soovitab merekaugetele sõpradele minna asjast aimu saamiseks täies riides vanni, lasta naisel muudkui kausiga külma vett pähe uhada, ise samal ajal sajaeuroseid pooleks rebides. (lk. 202)

Samuti põnev fakt oli see, et sisseviskajatele tuleks öelda midagi võimalikult aktsendivabalt saksa keeles, sest siis jätvat nad su rahule, kuna “sakslased olevat kitsid ja neid ei soovita sisse sikutada” (lk. 215). Kuna see olla aga nii levinud, siis juhtus temagagi kord, et nähes ühte vene vanaprouat juba mitmendat korda nõutult edasi-tagasi käimas, tahtis abi pakkuda ja küsis kohe vene keeles, kas on abi vaja.

Mammi jõllitas mind. Siis kuulutas Kaluuga-Tveri aktsendiga: “Doitš!” ning tatsas minema ja rohkem ma teda ei näinud. (lk 216)

Uskumatu kirjeldus oli Starmusi festival, kus kogunesid astronoomid, kosmonaudid, astronaudid, taikonaudid – seda tegelikult osalt just Brian May algatusel, kes on sealses ülikoolis tegev (ja mingi kosmosetolmu kohta teadust teinud, “sodiaagivalgust, mida sodiaagitolmu pilv peegeldab” lk. 241) – ja kontsert ka. Kuidas ta sellega väga tegev oli ja maailmakuulsustega ühes ruumis viibis (asi, mis oli tõesti mõjuavaldav, eriti meie põlvkonnale, kes sellel kosmose arendamise ajastul lapsed olime – meenus kohe Kollane mask lausa – nagu oleks kosmonautidega kohtunud toonane Saša). Kohtumist Gorbatkoga kirjeldas ta lausa lähemalt (nõukogude kosmonaut, kes oleks peaaegu olnud esimene inimene Kuul, kui Armstrong poleks ette jõudnud – kuigi venelaste puhul oleks ilmselt riskitegureid arvestades olnud tegemist ühe otsa piletiga, mille Gorbatko täie teadlikkusega oleks võtnud).

Et Gorbatko poliitilised veendumused põhinesid tema oma mudelil “seakarjusest kosmonaudiks ehk nõukogude kord õnnistas kõiki, keda ta puutus”, siis maailmakorralduslikel teemadel oli meil päris raske ühisosa leida, kuna ma esindasin ikkagi vennalikust sotsialismileerist pagenud lühinägelike kitsarinnaliste reeturite klassi. (lk. 242. Olgu öeldud, et muus osas olid jutuajamised siiski põnevad Olavi tänuväärne kuulaja).

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on raamatuga, mille võiks lausa osta, kui oleks selline raamatute ostja tüüp. Ise paraku mõtlen, et ilmselt ma ju teist korda ette ei võta – noh, väljalaenamiseks siis. Lugemiseks soovitan igal juhul, sest siin on nii firma loomisest ja arendamisest kui ka Tenerifest selle kõige taustal. Väga toreda jutuvestja toonil.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s