5. Majgull Axelsson “Ditt liv och mitt”

Järgmine raamat minu Rootsist toodud raamatute virnast (kolmas). Ja seekordki olen väga rahul. Nooruses lugesin Aprilhäxanit ja Slumpvandringut, mis olid mõlemad suhteliselt loetavad raamatud, toona lihtsalt ei osanud ilmselt veel midagi arvata ja võrlusmaterjali oli vähem. Kui nüüd hiljaaegu Jag heter inte Miriam läbi lugesin, olin rahul – just see ajalooline taust, mis põhineb uurimustel, on ilukirjanduslike raamatute puhul suureks plussiks. Seega seekord poest raamatut valides jäin ka pidama sellele, et siin on juttu tõestisündinud looga arengupeetusega inimeste asutustest veel 1960ndatel. Muul juhul võib öelda, et poolte raamatute sisukokkuvõte kõlab umbes nii, et “X pole Ykümmend aastat enam W-s käinud, aga nooruspõlve radadele tagasi pöördudes kerkivad pinnale mälestused, mida X on püüdnud alla suruda/saladused, millest keegi midagi ei teadnud”. Ütleme nii, et selline kokkuvõte ei pane mind enamasti raamatut ostma – seda teeb miski muu. Kirjanik, viide tõestisündinule. Seekord lisaks ka naasmine Lundi (ja Norrköpingisse).

Raamatu minategelane on Märit, kes saab kahe päeva pärast (raamatu tegevus toimubki kolmel päeval) 70 ja kaksikvenna naine Kajsa, tema kunagine parim sõbranna, käib talle peale, et ta kindlasti kohale tuleks (Norrköpingisse). Kaksikvend Jonas on aga läbi elu olnud tõbras, Märit on teda selle eest ka kogu elu vihanud (nojah, vend on näiteks kambas, kui kooli priimus Märit lõpupeol kuhugi järve äärde viiakse ja poistekamp tema kallale asuda tahab). Lisaks on taustal see, et Märit ja Jonas on küll kaksikud, aga kolmas, kes nendega koos sündis, suri sünnitusel – too on siis Märiti pähe endale pesa teinud ja muudkui sekkub (Den Andra). Temast ei tohi teistele rääkida, peetaks hullumeelseks. Lisaks oli neil vanem vend Hull-Lars, kelle eest ema hoolt kandis, nii et kaksikute jaoks ei jäänud eriti aega. Isal oli oma töökoda maja kõrval, vanaema-vanaisa elasid teise korruse korteris, noored alumisel korrusel. Ühel päeval aga ema suri ootamatult, Lars viidi kuhugi teadmata kohta ära – vot tolle Larsi jälgi ajades läheb Märit pärast kooli lõppu ühte Värnhemi ehk taolisse hoolekandeasutusse suvetööle, astub ka Lundi ülikooli arstiteaduskonda, et saada arstiks, külastab kord oma venda Lundi taolises asutuses Vipeholmis (kuhu Lars on viidud, nagu selgub), näeb, kui julmalt teda ja teisi koheldakse. Ja lõpuks tormab päeva pealt Lundist minema, kui arstitudengid hakkavad laipu prepareerima ja selgib, et neid saadakse … Vipeholmist. Ja tema ees laual on surnud vend (vägivallatunnustega).

Kokkuvõtet lugedes tundub ilmselt, et midagi masendavamat on keeruline leida. Sest tegelikult läbib ka seda raamatut minategelase pidev süütunne – hääl ta peas parastab pidevalt, et oled küll “hea” ja “tubli”, aga tegelt… jne. Aga see pole selline rusuv või õudne nagu teiste taoliste puhul – ilmselt on see parajalt ilukirjanduslik, et ei häiriks. (Ilmselt maitse küsimus nii või naa). Seega liigume kolme päeva jooksul sellest hetkest, kui Märit kaks päeva enne 70-seks saamist ootamatult Lundis rongilt maha astub selle hetkeni, kui ta oma lapsepõlvekodust Norrköpingis hetk enne Jonase (ja tema enda) sünnipäevapidu oma kohvri võtab ja minema astub. Alatiseks. Vahepeal meenutused sellest, kuidas tema (ja sõbranna Kajsa) elu on läinud, nende saladused, endasse hoidmised.

Omamoodi püshholoogiline, teisalt on taustal tõesti see arengupeetusega inimestesse suhtumine ja nende kohtlemine ühiskonnas. Kajsa ema oli “hull”, ehk langes tihti masendusse, viidi Vadstenasse “hullumajja”. Hull-Lars oli väga hea kunstnik, kuigi teisest küljest siiski arengupeetusega. Larsi toimetamine konkreetselt Vipeholmenisse seab kogu tegevustiku väga konkreetsesse raami – asutus, mis eksisteeris veel lähiminevikus ja kus rakendati jõudsalt veel koonduslaagri režiimi, kõige taustal vana hea natsimõtlemine, et hälvikud tuleb normaalsetest eraldada ja parem on, kui ära surevad. Seni aga võib nende peal erinevaid eksperimente teha. Sellest võib ka veebist lugeda.

Ma ei oskagi öelda, miks see raamat mulle siiski meeldis. Kuidagi tore, eepiline, sammanhängande, nagu keegi kuskilt kirjutas – lootustandev, ajalooliselt paikapidav. Mitte ülearu masendav – taustal on ju siiski see, et Märit saabub parajasti kaugelt Indiast, kus tänapäeval elab ta tütar Elisabeth oma mehe ja tütre Signega – Märiti ainsa lapselapsega. Need inimesed, kes annavad jõudu, kelle paljas eksistents annab elule mõtte ja helgust.

Teised:

Siin on juttu ka sellest, et raamatus on juttu kollektiivsest kurjusest – läbi jookseb, et mitte ainult see pole kurja teinud, kes teeb kurja, vaid ka need, kes vaatavad pealt ega ütle midagi.

 

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s