6. Rakel Liehu “Helene”

Sel õppeaastal/hooajal (aastal ei saa ju öelda, kuna alles algas) olen näinud Schjerfbecki töid kahel näitusel – ja need on silma hakanud. Käisin just KUMUs Eesti ja Soome naiste näitusel – esialgu see näitus ehmatas, kuna alustati algusest, traditsionaalsest/vanemast ajast, sellest, mis pole päris minu maitse. Siis aga hakkas minema üha põnevamaks, mh ka Helene Schjerfbeck. Lõpuks muuseumipoest läbi astudes leidsin suhteliselt leti lähedalt ootamatult sellise raamatu. (Ja targu üldse kaugemale ei läinudki, mine tea, mis oleks veel käe otsa jäänud. Lisaks vaatan, et igal pool on läbi müüdud, ka kasutatud raamatutes). Raamatu, mida ma pole näinud ei raamatulettidel uudiskirjanduse all, raamatukogus juhuslikult väljatooduna ega muidu – ometi on ilmunud NyNordi kirjastuse alt juba 2013. aastal! Seega asjaolu, et see romaan mu lugemislauale üldse jõudis, on seotud tugevasti ainult sellega, et hetkel on see näitus üleval ning raamat oli KUMU poes suhteliselt poe etteotsa toodud. Kaanepilt (ja üldse raamatu väljanägemine) võlusid sedavõrd, et ostsin kohe ära (ja ei olnud odav).

Ühtlasi hakkasin raamatut mingi ime läbi suhteliselt keskööl (hilja) magama minnes veel lugema ja sattusin hoogu. See on omamoodi raamat. Minu arvates nautimise raamat – oskaks ma vaid selgitada. Kes raamatutest sisu ja selle arengut, ehk lausa kliimaksit otsib, siit seda ei leia. Seevastu on pidevalt tegemist tunnetusliku kirjeldusega – üks ajaline raamistus hakkab jooksma 1944. aasta algusest Mariefredi hooldekodust, kus kunstnik Schjerfberk saab tänu Gösta Stenmanile viibida – surmani (1946. aasta jaanuaris). Teise ajatelje peal (ehk tegelikult meenutustena) räägib minategelane oma eluloo – pöördudes mõttes inimeste poole, kes on tema elus olulised olnud. Seega on lähenev surm ja vanadus tegelikult pidevalt tuntavad, raamatusse sisse kirjutatud, väga poeetiliselt. Mõlemad – nii 1940ndate kui varasemate aastate ajateljed on paraku ka pisut segamini. See omakorda loobki mulje, et tegelikult on kõik hetked ühes, pole tähtis, millisel hetkel midagi tundsid, eriti siis, kui niikuinii kõigele tagasi vaatad.

“Annuli lugemas” 1923 (KUMU näituselt)

Ilmselt paeluski mind algusest peale kirjutatu lüürika, lisaks ka sügavus, see, et kõnetas minus midagi rohkemat, puudutas midagi seesmiselt. Kui ma ei oleks sellise hooga alustanud, oleks jäänud võib-olla venima, inimesed oleksid peas segamini läinud – lugedes mõtlesin mitut puhku, et näed, kuidas ma seda soovitada saan, mitte midagi ei juhtu (ehk seal nooruse poole veidi), ja kokku on 513 lehekülge (laias kirjas, tihti lühikesed read, justkui proosaluuletus või mõttekatke).

Nähtavasti mõjub kõige paremini, kuidas kirjanik on suutnud väga veenvalt esitada ühe vanemaealise kunstniku vaate, siseelu, mõtted. Sügavuti, huvitavalt, vestluste, sisemonoloogide, mõtete, kirjade näol. (Sisemonoloogid on enamasti pöördumised kauaaegsete sõprade poole, kellest paljud on ajapikku ära surnud – Helena/Helene ise sündis 1862. aastal, seega oli surres 83,5! Ma mõtlen, et seda raamatut võiks hinnata inimene, kes on tuttav tema loominguga ja kellele see meeldib, võib-olla ka vanem inimene (selles kontekstis tundus mulle minu 40+ ka täiesti paras juba), kellel polegi vaja niivõrd sündmusi kui muud. Kuna tegemist oli mu enda raamatuga, tegin lehtedele julgelt märkmeid, otsisin luuletuste originaale välja. Panen maitseproove. Mälupilt sellest, kui oli 2-aastane:

Kas Jumal lõi maailma mitu korda? Esmalt armastusest, siis vihast, siis joovastavast rõõmust … Rõõmust lõi ta lilled.

Päris esimeses mälu kojas, sügaval aegruumi ajatuses ta puhkab: Jumala lill. Noor tüdruk andis selle mulle meie Yrjönkatu korteri õuel. (lk. 27, tõlk. Tiiu Kokla – väga hea tõlge on!)

“Ahjusuu ees” (näitus HAMis novembris 2019)

Või pöördumine juba lahkunud vanemate poole:

Te kohtlesite mind nagu tuigerdavat vasikat, kentsakat olendit, kes nopib taevatähti kõveraks tõmbunud murult, joonistab muinaslugusid, kus nõidade puusad põlevad …

Aga kas te armastasite mind? (lk. 44)

Mulle meeldis see kujundlikkus, see keel:

Üksindus on omaenese valik. Kui üldse keegi teab, siis sina, Wester [Helena Westermarck, sõbranna kunstiõpingute ajast, Helen Westermark]: kurvameelsus on saatnud mind läbi elu nagu must niit, heites vilksamisi pilke kõrval jookvale kuldniidile, mis sealt kuhugi ei kao: loomisiha. […]

Temale [inglasest peigmehele] ma rääkisin, tahtsin rääkida, sest tema otsmikuluu – nii ma arvasin, ja ehk mul oligi õigus – oli tehtud samast paradiisi seedripuust kui minu oma. (lk. 47)

“Pärnapuu all” 1911 (KUMU näitusel)

Helene’i (Helena) isa sirutab surivoodilt tütre poole käe, suutmata midagi öelda. See mälestus jääb kunstnikule eluks ajaks helge mälestusena südamesse. Või paremini öeldult:

Ma ei saa enam tema lähedale minna, aga ta suhtleb minuga, ja mu südame pisike purjelaevuke puhkab tema küsivais silmis – (lk. 79)

Armastusest:

See, et sa teist kärmelt mõistad, sama kärmelt kui lind oma pessa lendab, on üks nimi armastusele.

Sa ehk ei mõista kõike, kuid tahad õppida. (lk. 126)

“Mustlasnaine” 1919 (KUMU näitusel)

Helene Schjerfbecki elu kulges läbi raskete aastate – mõelgem esialgu 19. sajandi teisele poolele Soomes, 20. sajandi algusele, siis I maailmasõda, II maailmasõda… Samas on kõikidest nendest sõdadest siiski kaduvalt vähe kirjutatud, sest meenutab ta enamasti siiski teisi asju – värve, pilte, kujundeid, tundeid, vestlusi, modelle, pilke, valguseid… Ometi on üks tabav dialoog, mis räägib soomlaste kodusõja ajast – kui soomlased jagunesid valgeteks ja punasteks.

“Kumma poolel olete?” küsib “valge” Calonius.

“Olen õigluse poolel,” ütlen.

“No aga kes teile seda teada annab?”

“Te vaadake mahalastud last.” (lk. 322)

Ning juba järgmisel leheküljel:

Lähen valin põllumeeste nimekirjast, sest ma pole ju ka parempoolne. Soomeski peaks olema “eurooplaste” partei, õiguse ja inimsuse partei, rahumeelse elu partei. (lk. 323)

Näitus HAMis 2019 novembris

Muidugi mõlgutab kunstnik palju mõtteid surma üle – tegelikult läbi kogu raamatu (nagu öeldud) on see kohal, kuna tegemist on tagasivaatega (ent mitte nii silmnähtavaga kui tavaliselt).

Missugune on Jumal? Kas küsimatut tohib küsida?

Kui ta on päev, siis oleme me kõik valgusse kätketud, lunastatud. Kui ta on KA pimedus, siis puhkame, hingame temas ka öös.

Ta kulgeb läbi meie unede. Ta on nagu ema rind. (lk. 445)

Ja hiljem:

Igatsus on tegelikult kõige väärtuslikum asi, seda võib omada ka kõige kuritegelikum, kõige haigem tüüp. Selle kaotamine tähendab KÕIGE kaotamist. (lk. 480)

Näitus HAM-is 2019. a. novembris

Üks asi pani pead murdma. Nimelt on kirjanik soomlane, kunstnik Schjerfbeck aga soomerootslane, soome keelt põhimõtteliselt isegi ei oska väga. Seega on täiesti õiglane, et soomlasest kirjanik kirjutab oma soomekeelsesse teksti Helsingi, Tammisaari ja Valentinikatu ja Vironkatu. Schjerfbecki maailmas olid need aga Helsingfors, Ekenäs jne. Aga kui eesti keelde tõlkida? Pole ju loogiline, et tänavad ja linnad tõlgitaks siis rootsi keelde, eksole (äärmisel juhul rootsikeelses tõlkes). Ometi võiks kasvõi sellise muutusega anda märku, et tegemist ei olnud soomlase, vaid soomemaalasega (finländare). Alles lõpupoole tuleb see välja, kui kirjanik (nähtavasti just sellepärast) peab vajalikuks meenutada, kuidas üks laps hakkas minategelasele veel soome keelt õpetama, alustades sõnast “päike” (“aurinko” – oleks ehk pidanud selle “võõrkeelseks” tõlkima? Jällegi – soomekeelne algtekst, ei saa ju…). Kuna äsjalinastunud film, tundub, on samuti suures osas selle raamatu põhjal vändatud, siis ei imestanud, kui ka selle arvustuses sama lugesin.

När den gäller den språkliga aspekten känns det dessvärre lite påklistrat att på slutet klämma in en textplansch som låter oss få veta att Schjerfbeck var finlandssvensk, men rent berättarmässigt är språket de facto av underordnad betydelse. / Här är det bilderna som talar. På alla språk. (Silja Sahlgren-Fodstad, “Film: Helene – vackert och själfullt om Schjerfbeck”, Svenska YLE, 16. jaanuar 2020)

Kuigi, nagu märgib kriitik – keel on marginaalse tähtsusega, tähtsad on pildid, mis kõnelevad. (Veel üks filmiarvustus – seda filmi tahaks kohe näha. Ja veel ühes arvustuses laidetakse, et üleni soomekeelne. ).

Kes vähegi tundis, et selline asi võiks kõnetada, lugege! Ma ei leia isegi veebist midagi selle kohta kirjutatut (eesti keeles). Ometi võitis see raamat 2004. aastal Runebergi nimelise kirjanduspreemia. (Nomineeriti ka 2005. Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale, aga ei võitnud, kuigi kaanetekstil seda on lubatud.

Selles videos (keskel) näitab näitusel ka tema autoportreesid – kuidas need justkui ei huvitu keha vananemisest, vaid psühholoogilisest vananemisest, kuidas värvid on laigud, ei segune, jääb tunnetus (täpselt seda andis ka Liehu raamatus edasi):

See on Frankfurdi Schirn kunstimuuseumi näituse tutvustav video 5 a tagasi (2014/15):

Ingliskeelne video tema ühest esimesest tunnustatud tööst, “Paranejast”:

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s