10. Linn Ullmann “Rahutud”

Seda raamatut hakkasin lugema niisama, kuna tuttav on sellest kirjanikust huvitatud ja tahtsin ennast samuti kurssi viia. Ma pole isegi kindel, kas ma pole ehk kunagi ammu tema esikromaani, Enne kui sa uinud, lugenud (ega suurt vahet pole, ma ei mäletaks niikuinii. Muide, soovitan tingimata lugeda LR kuldsarjas uuesti välja antavat Bayard’i raamatut Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud, kuna põhimõtteliselt teeb temagi seal selgeks, et on olemas igasuguseid raamatuid ja raamatukogusid, aga sellist nagu “loetud raamat” polegi, sest see võib ikkagi pigem “unustatud raamatu” või “kuuldud raamatu” alla kuuluda).

Seda raamatut lugedes tuleb esmalt leida raamatu rütm, paigutada see kuhugi oma peas, et mõista, millega tegu. Ei, siin pole tegu romaaniga oma elust kuulsate vanematega. Ega Ingmar Bergmani elupäevade loojangust. Ometi on samas siiski ka mõlema teemaga tegu. See pole elulookirjandus (kuigi mul pole paremat täägi võtta), kuigi toetub tõsielusündmustele, muutes selle ajatuks ja impersonaalseks fiktsiooniks. Tõsiasi, et Linni ema Liv ennast vist puudutatuna tundis, on mõistetav. Tegelikult.

Teiseks paigutan selle raamatu oma peas ka norra kirjanduse alla – ja see on kirjandus, millega ma vaevu olen kontakti suutnud leida. Kirjanikud, keda kiidetakse ja austatakse, ei ole olnud minu jaoks (võtkem või Hamsun, Undset, Knausgård, Anne B. Ragde, Vigdis Hjorth) – seevastu on mulle meeldinud Lars Saabye Christensen (kontrollisin isegi, ega ta juhtumisi ikka taani kirjanik pole, aga pole) ja Laila Stien. Ega Ketil Bjørnstadilgi häda polnud, kuigi see oli ehk kergem kirjandus jälle. Norras on mingi teistmoodi kulgemine, aeglus. Selles raamatus avaldub see teatud poeetilisuses (kui mõnes teises jällegi sündmuste kirjeldamises ja kirjeldamises ja kirjeldamises, millest peab ilmselt tekkima samuti rütm, mida mina ei taju). Linn Ullmanni raamatus on olemas teatud kronoloogia, kuigi rangelt võttes on ajad pisut siiski segi paisatud ning raamistikuna ikkagi isa surm.

Linn Ullmann. (c) Foto: Agnete Brun

Linn Ullman on Liv Ullmanni ja Ingmar Bergmani tütar. Vanemad olid koos 1960ndate teises pooles 5 aastat, kuigi ei abiellunud. Vanusevahe oli suur. Sellest ka suur vanusevahe Linni ja isa vahel (48 aastat).* Oma eluõhtul on nad otsustanud (Ingmar ja Linn) teha mingid intervjuud ning nende põhjal kirja panna raamatu. Ingmar tahab olla kindel, et salvestustehnika on hea, kaasaegne. Linn ütleb, et küllap on ega kontrolli järelegi. Olemasolevad kuus-seitse lindistust on aga nii jubeda kvaliteediga, nagu hiljem selgub, et on peaaegu kuuldamatud. Esialgu ei suuda ta neid isegi kuulata (kui lõpuks üldse proovib):

Kui paps suri, ei suutnud ma linte kuulata: tema ponnistamist, aeglust, sõnade otsimist. Ja mu oma häält, nagu eksalteeritud plokkflöödimängija keset reekviemi. (lk. 265, tõlk. Sigrid Tooming).

Jah, Rahutud ongi SEE raamat, mis nendest intervjuudest sai, aga kui keegi tuleb otsima Ingmar Bergmani elulugu, siis on see siit täiesti puudu. Intervjuud muutuvadki täpselt selleks, mis neist sai – kasutu materjal, millest polnud võimalik midagi välja lugeda. (Kui oligi, on Linn just need kohad välja jätnud). Seevastu räägib see tütre elust sellist vanematega, fragmentidena, tunnetena, mingite üksikute mälestustena enda vaatenurgast – siia lisatuna isa raugastumine. Vananemine kui töö (nagu Ingmar Bergman seda ka ise olla nimetanud: Ma arvan, et vananemine on raske, kurnav ja välise särata töö, mille päevanorm on lõputu. lk. 324).

Ingmar Bergman. Foto: Bengt Wanselius

Just see fragmentaarsus, kordused, ajajoone segipaiskamine, keskendumine mingitele üldisematele teemadele nagu lapse vajadus turvatunde ja vanemate armastuse ning vananemine, teevadki sellest ilukirjandusliku teose, mida lugedes oleks ehk mõnes mõttes õiglasem ära unustada, kes need vanemad olid. Samas – ei, siiski tore on ju lugeda konkreetselt Ingmar Bergmanist. Liv Ullmanniga mul erilist sidet ei olnud, ka siin oli ta EMA, kehastus emast, kes manitseb, armastab, viibib eemal, kelle kadumise pärast laps paanitseb jms. Tegelikult on vahva lugeda Bergmani alatistest ärevustest. Tema unenäod, soovimatus reisida, hirm kõikide haiguste vastu.

Paljud asjad olid ohtlikud. Loomulikult kõik tavapärased asjad, nagu kilekoti pähe tõmbamine (lämbumissurm), märgade aluspükste, trikoo või ujumispükstega käimine (põiepõletikusurm), puuki välja tõmmates valepidi keerutamine (veremürgitussurm), ujumine vähem kui tund aega pärast õhtusööki (krambisurm), võõrasse autosse istumine (lapse-, röövi-, vägistamis- või mõrvasurm) – kuid leidus ka ohte, mis olid iseloomulikud ainuüksi Hammarsile: ei tohtinud maja juurde randa uhutud haakrikku puutuda; ei tohtinud puutuda, nuusutada ega jumala eest mitte maitsta võõrkeelsete etikettide ja võõraste tähtedega viinapudeleid, sigaretipakke, šampoonipudeleid, konservikarpe (mürgitussurm), ei tohtinud istuda tuuletõmbuses (külmetussurm), ei tohtinud külma saada (Hammarsist pagendamise surm), ei tohtinud istuda kuivatuskapis (lämbumis- ja elektrisurm), ei tohtinud hiljaks jääda (hilinejale on surm tõeline lohutus ja ainumõeldav hilinemise õigustus). (lk. 30)

Vananemise kui töö kohta oli raamatu alguses pikemalt:

Mäletan, et ta ütles, et vanaks saamine on töö, et ta koostab igal hommikul nimekirja kõigist oma vaevustest (puusast kange, halvasti maganud, kõhuvalu, lohutamatult kurb ja haige igatsusest Ingridi järele, kerelt nõder, eesseisva päeva pärast rahutu, hambavalu jne), ja kui ta sai vaevusi kokku kaheksa või alla selle, siis tõusis ta üles. Kui ta sai neid üle kaheksa, jäi ta voodisse. Aga seda ei juhtunud peaaegu kunagi.

“Miks kaheksa?”

“Aga sellepärast, et ma olen üle kaheksakümne. Ma luban endale iga kümne aasta kohta ühe vaevuse.” (lk. 53).

Pean siiski uuesti rõhutama, et kes tahab sealt raamatust lugeda midagi Ingmar Bergmani elu kohta, seda ei leia. Sellised fragmendid on lühikesed anekdoodid, mis võiksid käia ükskõik millise muretseva vana inimese kohta, ilukirjandusliku tegelase kohta.

Ma ei ole üles kirjutanud kohti, mis räägivad Lapse (Linni) hirmudest ja trotsist seoses emaga. Ometi meeldis mulle üks koht, kus ta kõneles ema usust, Jumalast. Isa Ingmar Bergman oli ju kirikuõpetaja poeg ja on usuteemasid käsitlenud väga paljudes oma raamatutes ja filmides, aga Livi kohta:

Emal oli isast lihtsam Jumalasse uskuda. Emal oli lapseusk. Õhtupalve. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi. Jumal oli hääletu, aga ema ümber oli harva hääletu, ja see hääletus ehk tähendas, et Jumal kuulas, ja mitte ainult poole kõrvaga, vaid maailmaruumi suuruse kõrvaga, ja selles hääletuses võis ema saada ükskõik kelleks ja armastada häbi tundmata. (lk. 114)

Kokkuvõtteks võib öelda, et usku norra kirjandusse otseselt veel ei tekitanud, aga just pärast lugemist settivad tunded on kuidagi toredad, mustrid, mis tekivad. Ja kuigi see raamat ilmus originaalis 2015 ja eesti keeles 2017, ei leia ma veebist esialgu eesti keeles muud kui üks vanem Anne&Stiili artikkel Linnist.

* Ingmar Bergman oli “täppis mees”, nagu Tooming on tõlkinud. Tal pidi olema kõik plaani järgi, kellaajad täpsed jne. Seega olid tal tütre Linniga, kui too suviti Gotlandil elas, jutuajamised. Kell 11. Näiteks tore ja kõnekas näide lk. 123-124:

[…] loomulikult oli neil suur vanusevahe, sinna ei saanud kumbki midagi parata või sellega midagi peale hakata. Tüdruk oli rääkinud toolist, mida ta soovis, toolist, mis oleks ilusam kui kõik teised toolid kogu maailmas.

“Kas see on metafoor?” küsis isa.

“Mida?”

“Vahel on nii, et mõni asi ei ole see, millest räägitakse, vaid midagi muud. Seda nimetatakse metafooriks. Ma tahan nüüd teada, kas see tool sümboliseerib sinu jaoks midagi? Midagi, millest sa mõtled? Millest sa unistad?”

“Ei, vaevalt küll.”

“Kas see on äkki võlutool?”

“Ei ole!” Tüdruk ohkas. “See on kõige harilikum tool.”

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s