11. Daniel Kehlmann “Mina ja Kaminski”

Tõtt-öelda sattus see raamat siia vahele juhuslikult – lugesin Danzumehe 2019. aasta kokkuvõtet raamatutest, õigupoolest lugesin pealkirju ja pisut siit-sealt ning tundus, et Kehlmann võiks kõnetada. Enda üllatuseks nägin, et raamat on väikseformaadiline ja väga lühike – teatud mõttes peitubki selles ka raamatu võlu.

Esiteks on kuidagi üllatav… või ei, huvitav, kuidas autor oskab peategelase maalida äärmiselt ebameeldivaks, kuigi tegemist on minategelasega, kes on just iseendast äärmiselt heal arvamusel. Seega kui vaikimisi on nii, et minategelasega samastutakse, sest tema mõttekäikudest saadakse kõige paremini aru, siis siin on see just imepeenelt edasi antud – Sebastian Zöllnerist jubedamat inimest pole lihtsalt olemas. Noormees (noh, vist 31 a vana), kes enda arvates hakkab Kaminski (viimast) elulugu kirja panema. Lisaks sellisel eeldusel, et see avaldatakse, kui kuulus kunstnik on surnud – sest hetkel on kõik ta juba unustanud, kuigi oli kunagi väga tuntud – antakse mõista, et samas reas Picasso jt.-ga. Tegelikkuses (tundub) on see kunstnik välja mõeldud, kuigi nimi viitab väga kahtlaselt Kandinskyle – samuti ka vihjed tema geomeetrilistele piltidele (muus osas ei klapi siiski üldse, ajastu – arvuti, diktofon). Muide, see on ka põhjus, miks mõnele lugejale võib raamat ebameeldiv tunduda – jajah, eks see samastumine minategelasega on mõnevõrra ju veres ja sellisega samastumine on lihtsalt jube.

Seega sõidab see Zöllner kohale külakesse, kus kunstnik elab, näitab ennast pidevalt jube vastikust küljest, muuhulgas hakkab ka selguma, et ta ei tea midagi erilist kunstist ega muust, pinnapealseim inimene pealekauba. Mingi juhuse läbi saab ta majapidajanna Anna minema saata, kui tütar Miriam parajasti eemal viibib. Loodab kunstnikule ligi pääseda. Tuhnib asjades. Endises galeriis. Teeb pilte. Salvestab jutuajamist Kaminskiga (kuigi mingit jutuajamist ei teki tegelikult). Kuniks ta mingil hetkel otsustab mainida suvalist kõmuväärtusega uudist, mida just teada sai – et Therese, kellesse Kaminski olla nooruses armunud olnud ja pärast kelle lahkumist alles kuulsaid maale tegema hakanud, on elus. Väidetavalt on kunstnikule öeldud, et Therese on surnud, aga tegelikult on ta elus ja Zöllneril ka tema aadress ja telefon (no tõtt-öelda ei tea lugeja kuni üsna lõpuni, kas tal need siis on või sõidavad suvaliselt mingi blufi peale).

Sellest saab alguse teelviibimise romaan (100-aastane…. eksole), mõned seiklused – kord Kaminski pereautoga, siis takso, siis rong, siis Zöllneri elukaaslase auto (elukaaslane on ta väga selgesõnaliselt kodust väljagi visanud). Kuniks jõuavad Therese’i juurde. Kuniks uuesti Miriami eest plehku panevad, kuna Kaminski ütleb, et ta pole kunagi merd näinud ja tahaks seda näha.

Lõpp muutub pisut klišeeks – kui eespool on mainitud 6. sajandil elanud Bodhidharma õpetust, kes ütleb oma õpilasele, kes on öelnud, et tal pole midagi – “viska see minema”, siis nüüd ütleb samamoodi Kaminski Zöllnerile ja sellele saabub justkui mingi valgustus ja ta viskab ära kõik salvestused, märkmed, joonistused. Vette. Kaminski aga jääb mere äärde tõusuvett ootama.

Kogu selles romaanis võlub ikkagi kõige rohkem pime kunstnik, kes eriti midagi ei ütle, kui ütlebki, siis tegelikult see Zöllner temast küll midagi aru ei saa (nende autosse sattunud Karl Ludwig seevastu saab väga hästi). Samuti veab Zöllner ta korraks ühe näituse avamisele – see, kuidas Kaminski seda tõlgendab (“tahtsid mulle näidata, kuidas on olla surnud – keegi ei mäletagi mind enam”), ei jõua minategelasele kuidagi kohale. Tema üheplaaniline elupilt suudab mõelda vaid sellele, et koos Kaminskiga ilmudes tõusevad ta enda aktsiad ja saab ehk töö parema ajakirja juures. Ja ei, see pole selline tore zen-kunstnik, vaid riukalik – ta ise kinnitab, et on elu aeg olnud keeruline inimene – minategelase hindamisvõime puudumise tõttu ei adu too teda ikka üldse.

Kogu raamatukirjutamise töö on ka tegelikult (nagu tundub) talle välja mõeldud vaid selleks, et ta silme eest minema saada. Krediitkaart pannakse kinni, ülemus teeb nägu, et tal pole aega rääkida ka. (Jälle tagasi esimese teema juures, kuidas lugeja näeb asju, mida minategelane ei näe). Ja kokkuvõtteks taipab ja näeb pime kunstnik Kaminski muidugi kõige enam (see pole ilmselt üllatus), ta ei proovigi öelda asju, mida teised peaksid mõistma. Vaid räägib tihtipeale üldse ümber nurga või lihtsate sõnumitena “mul on lõunauinaku aeg” 🙂 . Need paar korda, kui ta midagi olulist poetab, on peidetud muu müra sisse.

Lingid:

See raamat on veidi enam aktuaalsust kogunud seoses Wolfgang Beckeri 2015. aasta samanimelise filmiga – Eestis veel iseäranis seetõttu, et noort kunstnikku mängib Tambet Tuisk. Vaatasin treilerit ja mingit seost raamatuga ma seal ei näe (minu arust on juurde poogitud ka peategelase soov tõestada, et kunstnik tegelikult polegi pime – mu arust viib see raamatust eriti kaugele. Kui seda kuulutama hakata). Peeter Helme kirjutas KesKusis just, et film on raamatust parem – ma ei oska midagi arvata, kuna pole filmi näinud, aga mulle tundub, et see võib küll hea olla, aga see pole selle raamatu järgi. (Kõik “tuttavad” stseenid ja inimesed tunduvad valed, muist treilerist nähtud asju raamatus polnudki).

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s