12. Aldous Huxley “Saar”

Raamat jäi silma jälle uudiskirjanduse riiulil. Huxley Head uut ilma ei ole ma tegelikult kunagi lugenud (see on mul olemas ja vbolla ootab oma aega? Ka Koltunud lehed tuleb vägagi tuttav ette), seevastu tema lühikese romaani Geenius ja jumalanna (=unustatud raamat).

Kuna Saar olla Hea uue ilma utoopiline vaste, siis mõtlesin, et teen katset, saan maitse suhu. Ja mida öelda. Ma näen lugedes, et raamatul on sihtrühm, keda see vägagi kõnetab. (Ühtlasi panin tähele, et väljaandjaks on Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon ESTRA ja raamat kuulub Transpersonaalse psühholoogia varamu sarja). Siin on palju toredaid mõtteid.

Sisu on selline, et üks mees satub pärast oma jahiõnnetust (laevaõnnetust) saarele, kus ta päästetakse ja kus teda ravitakse. Tegemist on utoopilise saarega, kus kõik elavad täielikus harmoonias iseenda ja üksteisega, vähemalt õpetatakse neile erinevaid budistlikke võtteid ja õpetusi maast madalast. Samas on saarel naftat, mistõttu pakub huvi paljudele suurmagnaatidele ja naaberriigi diktaatorile. Kogu raamatu vältel tutvub Will saareelanike ja nende erinevate asutuste ja riitustega, samas ka Raniga – valitsejaga, kelle poeg (Vana Radža pojapoeg) Murugan saab kohe-kohe 18-aastaseks. Olles ise naaberriigi diktaatori noor armuke, on selge, et ta soovib ühinemist, tehnilist arengut, tarbimist jms. Ametlik kokkuvõte on ilmselt parem:

Teoses kirjeldatakse Pala saart, kus püütakse sulatada omavahel kokku loodusteaduslik-tehnilise tsivilisatsiooni teadmised ja idamaine tarkus, et jõuda uue ühtse kultuurini, mis ühendab viljakal moel mõistuse ja müstika. Pala asukate elus mängib olulist rolli seenest saadav võludroog, mokša-rohi. Selle tarvitamine on lubatud vaid olulistel eluetappidel. Pala noored saavad seda pühitsusriituse käigus; romaani peategelasele manustatakse seda ühes elukriisis psühhoteraapilise vestluse raames; ning ühel surijal kergendab see maise ihu mahajätmist ja üleminekut teispoolsusesse. Kuid selline ideaalne ühiskond meelitab ligi ümbritseva maailma kadedust, vaenulikkust ja omakasupüüdlikkust.

Tegemist olla Huxley viimase raamatuga. Ja tõtt-öelda olen ma vaat et igati nõus arvustusega, mille leidsin Goodreadsist. Kohati tabas ennastki tunne, et talumatu juba lugeda, okseleajavalt targutav, kõik on nii head (et sulavad ära kui või). Tegevust on minimaalselt, põhiliselt antakse edasi programmilisi vaateid, kuidas oleks õige elada. Kuidas oleks õige inimesi vormida. Kuidas tuumikpere enam ei tööta, vaid oleks vaja kärgperesid, mille vahel lapsed saavad oma äranägemise järgi valida. Ei tohi ka unustada, et raamat on originaalis ilmunud 1962. aastal, kui paljutki siinkirjutatust võiski ette kujutada utoopiana, nüüd aga võib-olla ei oskaks reageeridagi. Näiteks kord ühe mehega tema poole koju minnes imetab naine veel last ja jätkab sellega rahus ega häbene. Ja siis läheb mees seetõttu lõunat valmistama, et naisel pole hetkel aega olnud. Teisalt on raamatu kvaliteet muidu kõrge, kui lugeda neid programmiliste mõtetena minimaalse ilukirjandusliku tegevuse taustal.

Huvitav oli ka jälgida tõlget (tore tõlge, tõlkija Ragne Kepler) – sai kasutada sõnu, mida tegelikult 1960ndatel veel olemaski polnud. Kärgpere ja kaasamine on kaks näidet. Mõnes mõttes muidugi küsitav, kui ajastupõhiseid sõnu siis kasutama peaks, aga ma leian, et raamat ilmselt siiski võidab, kui kasutataksegi sõnu, mis taolise utoopia (osalt vildakalt) realiseerudes on päriselt nüüdseks kasutusele võetud.

Samas – oma sihtrühmale suunatuna on see raamat kindlasti hea. Põhjalikkuselt, stiililt, võib-olla eriti neile, kellele meeldiks filosoofilisi traktaate lugeda, vähem tegevust (kuigi jah, näitlikustamist ikka mingil määral oli).

Mõned tsitaadid. Näiteks kui üks peategelastest tutvustab jälle erinevust Lääne ühiskonna ja nende saare filosoofiliste lähtepunktide vahel, kasutab ta sellist võrdlust:

Meloodia või noodikiri, protsessid või elemendid? “Meloodia,” ütleb budism ja kaasaegne teadus. “Noodikiri,” ütlevad Lääne klassikalised filosoofid. Budism ja kaasaegne teadus mõtlevad maailmasst muusikalistes terminites. Kujutis, mis tuleb pähe, kui lugeda Lääne filosoofe, on bütsantsi mosaiik, täpne, sümmeetriine, valmistatud miljonitest tillukestest kiviruudukestest ja kindlalt akendeta basiilika seintesse tsementeeritud. (lk. 188)

Programmiline jutt on ka järgnev – mõeldes raamatu ilmumise aastale on üsna märgiline (ilmselt oli kõik sama selge juba toona):

“[…] Alustuseks ei lubanud me endile rohkem lapsi, kui suutsime toieta, riietada, majutada ja inimeseks kasvatada. Me pole ülerahvastatud, nii et millestki pole puudust. Ehkki millestki pole puudust, oleme suutnud vastu panna kiusatusele, millele Lääs on alla andnud – ületarbimise kiusatusele. Me ei tekita endale tromboosi, ahmides kuus korda rohkem küllastunud rasvu kui peaks. Me ei püüa veenda end uskuma, et kaks telerit teeb meid kaks korda õnnelikumaks kui üks teler. Ja viimaks, me ei kuluta veerandit rahvuslikust koguproduktist, et valmistuda kolmandaks maailmasõjaks või isegi maailmasõja väikevennaks, kohalikuks sõjaks MMMCCCXXXIII. Relvastumine, võlgu elamine ja kavandatud moraalne kululmine – need on Lääne majandusliku õitsengu kolm sammast. Kui sõda, laristamine ja liigkasuvõtjad ära kaotada, varisete kokku. Ja samal ajal, kui teie liigtarbite, vajub muu maailm järjest sügavamale ja sügavamale kroonilisse hävingusse. Teadmiste puudumine, militarism ja sigimine, need kolm – ja suurim neist on sigimine. Pole lootust, vähimatki võimalust lahendada majanduslik probleem enne, kui see on kontrolli all. Rahvastiku kasvades jõukus kahaneb.” […] “Ja kui jõukus langeb, hakkab kasvama” […] “rahulolematus ja vastuhakk, poliitiline hoolimatus ja ühepartei reegel, natsionalism ja sõjakus. Veel kümme või viisteist aastat kontrollimatut paljunemist ja kogu maailm alates Hiinast kuni Peruuni läbi Aafrika ja Lähis-Ida kubiseb Suurtest Juhtidest, kes on pühendunud vabaduse mahasurumisele, kõik Venemaa või Ameerika, või veel parem mõlema poolt korraga hambuni relvastatud, kõik lehvitavad lippe ja nõuavad Lebensraum’i.” (lk. 159-160)

Lapsed peavad vahepeal käima põllul hernehirmutist liigutamas – hernehirmutised on aga imeilusad ja neid saab põlluservast niitidega liigutada, mis on päris lõbus mäng. Sellelgi on oma tagamõte:

“See oli Vana Radža idee,” vastas Vijaya. “Tema tahtis, et lapsed saaksid aru, et kõik jumalad on omatehtud, ja et need oleme meie, kes nööre tõmbavad, ja anname seeläbi jumalatele võimu meie nööre tõmmata.” (lk. 218)

Meil on ilmumisaastaks 2019, seega eks näis, vast kunagi kuskil veel kirjutatakse ja saan linkida.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s