13. Maciej Zaremba “Huset med de två tornen”

See on järjekordne raamat (originaali ilmumisaasta on 2018), mille oktoobrivaheajal Stockholmist ostsin. Seekord on jälle hästi läinud – taas väga tugev teos! Ja kindlasti võiks kaaluda selle tõlkimist* – mul pole aimugi, kas see müüks, aga see on nii põhjalik ja korralik teos, väga olulisel teemal peale kauba. Võib-olla on mõni sari, mille alt välja andes paremini silma jääks? Muuhulgas sai see raamat eelmisel aastal ka Ryszard Kapuściński auhinna – nii raamat ise kui selle tõlge poola keelde.

Niisiis. Millest see raamat räägib. Mulle tundub, et žanrimääratluselt on tegemist reportaažraamatuga – põhimõtteliselt kirjutab ta siin enda loo – jõudes oma vanemate taustadeni, millest tal kogu lapsepõlve ajal polnud kõige vähematki aimu. Alles siis, kui ta ema tuleb 1969. aastal ta tuppa ja ütleb, et me peame ära minema, vastab Maciej “Jah, kallis ema”, teadmata kõike seda, mida ta teab nüüd ja mida teame meie lugejatena. Põhiteema on juudid ja antisemitism. Raamatus on teisigi fotosid peale kaanefoto ta vanematest. Kirjaniku ema oli isast mitukümmend aastat noorem, isal oli juba varasem abielu (kuigi toona, nagu ma aru sain, suhteliselt sunnitud. Enamasti elasidki lahus sõja ja muu tõttu), mille pidi laskma Lilaga abielludes tühistada, kuna lahutada ei olnud võimalik (muutes oma varasema perekonna uue abieluga sohiperekonnaks, oma seni seaduslikud lapsed sohilasteks….).

Ei, enne, kui ma hakkan sisuliselt midagi kirjeldama, tahaksin öelda, et esiletõstmist vääribki ülesehitus. Samal teemal oleks võinud kirjutada täiesti tavalise kronoloogilise jutustuse – see osa on ka siin tegelikult olemas: kümneid lehekülgi vaheldumise “HAN” ja “HON” sellest, kuidas ema ja isa sõja üle elasid. Ema koos oma emaga pidevalt pogrommide eest põgenedes, mingi ime läbi abi leides, šansid ellu jääda lihtsalt väiksemad kui kaduvväiksed (kirjanik rõhutabki, et see, et tema üldse olemas on, on niivõrd ebareaalsete juhtumiste summa). Isa, olles tolleks hetkeks juba kogenud psühhiaater, kellel oli oma haigla (“hullumaja”, mille ta nimetas ümber sanatooriumiks), on enamuse ajast vangilaagris – aga sellist tüüpi, mille olemasolust mina ei olnud kuulnudki. Oflag II B (Offizierlager für kriegsgefangene Offiziere). Päris raamatu lõpus kirjanik selgitabki, mis võis olla taolise erikohtlemise põhjuseks, mis neile osaks langes. Ferdinand Herman Rudolf von Löbbecke on sealne komandant (ilmselt on olemas õigem termin) ja ühe käskjala/reamehe mälestusmärkmetes seisab, et Löbbecke arvates seisid ohvitserid teistest kõrgemal, ning tundis ise vaat et suuremat kokkukuuluvust vaenlase vangi langenud ohvitseridega kui oma riigi reameestega (no Zaremba selgitab seda muidugi pikemalt, põhjalikumalt, paremini ja lausa ajaloo hämarustest alates sõja ausust puudutavaid kokkuleppeid lahti selgitades).

Hakkasin ikka juba sisu kirjeldama. Püüaksin ikka enne vormi puudutada – nimelt oskab Zaremba lugejale edasi anda sama teadmatust, mis valdas teda ennast, kui ta turvaliselt oma lapsepõlve veetis, kus üles kasvas. Ei mõelnud, miks pidi uhkest kahe torniga majast (ehk isa suurest haiglast) ära kolima – isale anti valida, kas jätkata või lasta lahti oma abikaasa, kes oli ka psühhiaater. Ühtlasi juudi päritolu. Maciej sündis 1951. aastal, muide. Laps kadestab teisi vanemaid, kes sasivad oma laste päid ja ütlevad neile “totu”. Alles kooli minnes saab ta teada, et vanemad võivad lastega ka ka mängida. Neil endil pole justkui sugulasi ega juuri, lugusid minevikust. Ta ei tea, et ta ema on juut. Aga pealekaebajaid ja näpuga näitajaid on igal pool, seda saab ta ka omal nahal tunda, kuigi ta ei tea, miks. (Kirjutades tunnen, kuidas mälu juba alt veab – tegelikult oli juba Lila enda lapsepõlv selline, et emapoolse vanaisa juures olid kõrged laed, head vanavanemad, jalutuskäigud, jutuajamised; isa oli aga kuri kohtunik, kellel oli ainult vaja põhjust, et kehaliselt karistada. Zaremba on ka selle loo sügavustesse keskendunud, käinud arhiivides, saanud teada, mis toimus vanaisa Izakiga, kohtunikuga, juudiga, keda üks advokaat avalikult mõnitas, salaja kiusas – sellepärast, et too oli juut). Poiss kasvab peres, kus üsna ootamatult ema kord 1969. aastal tema tuppa tuleb ja teatab, et nad ei saa Poolas edasi elada. Just taoline kronoloogia või vorm annab teosele teise mõõtme – näeme lapse sirgumist, vihjeid, millele ta ehk toona ei osanud tähelepanu pöörata. Ja siis, kui laps on kasvanud ja arhiivides ning perekonnast alles jäänud kirjavahetuses ning muus tuhninud, saame teada, kuidas selline elusaatus kujunes. Muuhulgas muudab see järjekordse juudiloo isiklikuks ning tundub, et tänapäeval on ikka ja jälle vaja selliseid teoseid, et inimesed mõistaksid. Kuidas on võimalik, et veel äsja, 2020. aasta holokausti mälestuspäeval mäkerdatakse Turu linna juutide sünagoog punasega üle??? Selle kohta peakski tooma ühe tabava tsitaadi lihtsalt raamatu keskelt, mis käib 2011. aasta kohta:

“HAMAS, HAMAS, JUDEN AUF DEN GAS!” skanderar fotbollssupportrar under en match i Warsawa i april 2011. Sjutton av dem fastnar på bild och blir dömda. Ur förhören:

Lagerarbetare: Jag vet inget om judarnas historia. Jag tyckte det lät kul.

Student, tekniska högskolan: Jag vet inte vad “Hamas” betyder. “Gas” förstår jag, men inte “Jude”. Jag gjorde inte Hitlerhälsning utan bara pekade på något.

Gymnasist: Vi tänker på motståndarlaget som judar. Jag vet inte varför. Jag vet att judar mördats i gaskamrarna. Jag visste inte att det var brottsligt att ropa så.

Frisör: Jag visste vad det betydde, men ville inte att någon skulle se att jag inte hejar på laget. Jag ropade “Humus”.

Student, statsvetenskap: Jag förstod inte vad jag skrek, det var ju på tyska.

Arbetslös elektriker: Jag vet att “Hamas” betyder “gasa judar”. Jag är inte rasist. Jag vet inte varför jag skrek. Alla andra gjorde det.

Sjukgymnast: Jag rycktes med av atmosfären. Det var inte meningen.

Yrkessoldat: Motståndarlaget var från Łódź, som anses vara en judisk stad. Jag skriker alltid med klacken.

Bland de dömda finns också en historielärare, en domstolsanställd och två företagare. (lk. 143-144)

Mulle meeldib, et kirjanik ei piirdu ainult väga põhjalike arhiividokumentide uurimisega, vaid ka väga põhjaliku ajaloolise tausta tundmisega, millega ta samas ei liialda. Ilmselt oleme me siin idablokis kõik tundnud seda Rootsis valitsevat üleolekut (ei, see pole otseselt isiklik, aga selline ilmselt vähem asja tundvate masside hoiak), et rootslased on rahumeelsed ja diplomaatilised ja demokraatlikud, sellepärast olid nemad sõja ajal neutraalsed (alltekstina stiilis “miks te sõdida tahtsite, ah?”), meie aga olime natsid, kommunistid ja sellepärast juhtuski meil sõda jms. Juudiküsimus oli ju tõesti suurem Kesk-Euroopas, sest seal elas kordades rohkem juute, mistõttu kogu see jube hävitustöö.

VAD SKA DET HETA, det som gjorde mig statslös – “polsk antisemitism” eller “den polska antisemitismen”?

I fyrtio år brukade jag slå bakut när en svensk använde den bestämda formen. Hurså den polska? Skulle den vara annorlunda än den svenska? Av äldre datum kanske? Och medan människan rodnade fick hon höra att skälet till att vi vet namnet på Sveriges första jude var att han behövde personligt tillstånd för att leva här, att det var 1776, ifall hon inte visste, då det levde fler judar i Polen än någon annanstans i världen. Och varför? Kan hon gissa? [siin tsiteerib peast 1264. aastal kirja pandud seadust]

Vi försbjuda strängeligen att judar i vårt rike klandras för att dricka människoblod, ty enligt judisk lag avstår varje from jude från blod i sin föda … Anklagas en jude för att ha dräpt en kristen gosse skall hans skuld bevisas av tre kristna och lika många judar. (jne. jne. lk. 132-133)

Samasse kategooriasse kuulub ka tegelikult nii ilmne arusaam, et me võime küll ahhetada, kuidas kõik see võimalik on olnud, meie küll sedasi ei tee…, aga…. Kes toona sekkus? Takistas? Kes teeb/teeks seda nüüd?

Nästan all forskning om Tredje riket söker förstå hur barbariet blev möjligt. Numera vet vi att fallenheten för lidelsefritt dödande inte är begränsad till tysktalande. Människor som på 2000-talet utbrister “ofattbart” om Auschwitz eller Rwanda är den sortens moralister som är främmande för det onda eftersom de aldrig märkt av det hos sig själva. Det är vad deras “ofattbart” egentligen vill säga. (lk. 283-284)

Nüüd olekski õige aeg veel sisu nimetada. Siin on silmiavavaid kirjeldusi kõigest sellest, mis viis juutide hävitamiseni Poolas enne sõda, aga siin on väga palju ka sellest, mis toimus hiljem külma sõja ajal – mis tegelikult viis selleni, et Maziej Zaremba ema pidi oma poegadega riigist lahkuma, isa aga jäi. See, kuidas ema Lila (kes vahetas nime Elzbietaks) koos oma ema Rosaga sõjast läbi tuli, on omaette ime (selle kohta ütleks ilmselt, et ilukirjanduslikus teoses tunduks, et autor liialdab veidi ja kuhjab üle. See siin on aga päriselt juhtunud). Huvi pakub just see süstemaatiline eelnev võõrandamine, alandamine, kõik see, mis tegi kogu juutide pogrommide sündimise hiljem võimalikuks (ja need, kes selle on üle elanud, püüavad muudkui häält teha ja rääkida, kuidas nad praegused tendentsid vägagi ära tunnevad – aga ega inimesed vist adu.)

Kogu raamatut läbib tugev isiklik joon, kirjanik annab oma tunnetele voli, möönab, et milleks seda kõike vaja kirja panna ja enda halvemat poolt näidata – kuidas tekib tunne, et tahaks öelda, tahaks pahandada, tahaks näpuga näidata…. samas on seda vaja teha, juba selleks, et mõista, miks ja kuidas sai üldse võimalikuks tema sünd maailma ja see, et ta seda raamatut Rootsis elades kirjutab.

Igatahes soovitan. Soovitan lugeda, aga sestap ka tõlkida ja eesti keeles välja anda. Vajalik.

* Tõlkimist võiks kaaluda kasvõi sellepärast, et minategelase isa on õppinud Tartus – tolle aja ühes väljapaistvamas meditsiini õpetavas kõrgkoolis.

[…] läser han medicin i Dorpat, som numera heter Tartu och ligger i Estland. Jag vet inte var han bor utom att det är i ett ruckel som säkert brunnit i något av de tre krigen. Men hans två viktigaste rum står kvar. Det första är runt, med mycket höga fönster och golv med passande blodröda stenplattor. I mitten ett stort ovalt bord täckt med zinkplåt och runt det två halvcirklar av spröda läktare. Theatrum anatomicum. Allt i gustavianskt grått, så som det måste ha varit från början. Han står själv i parken utanför med en ritning i näven, Gustaf II Adolf, grundaren av Dorpats universitet.

[…] Oskars lärare i kirurgi heter Werner Zoege von Manteuffel. Nej, ni minns inte, men han blev historisk genom insikten att händerna som bökar i en människa bör vara sterila. Men då det ställer sig ogörligt att skålla kirurghänder bör de ha handskar som kan kokas. Alltså av gummi och inte av läder.

Jag läser listan över professorerna och gläds för Oskars skull. Det gustavianska arvet har förvaltats väl. Han hade inte kunnat få en bättre skola i det här imperiet. Under de sista årtiondena av den gamla världen drar Gustaviana till sig de bästa medicinarna. Det är här som Emil Kraeplin börjar rycka läran om vansinnet ur häxdoktorernas grepp. Och i det runda rummet med zinkbordet kan man lyssna till självaste Rauber. August Rauber, Oskars andra uppenbarelse. (jne jne lk. 173-174)

Panen paari linki ka, kuigi postitus venib juba liiga pikaks. Tasulisi ja lihtsalt kokkuvõtteid ei pane:

  • Göran Sommardal Aftonbladetis – ka tema möönab (nagu mulle endalegi tundub), et selle raamatu puhul ühest lugemisest ei piisa, palju ununeb, tahaks üle lugeda;
  • Per Wirtén Expressenis – nimetab, et see on raamat “vaikuse/vaikimise kultuurist” ja et seda viha, mis kirjanikus tahes-tahtmata keema läheb, ei suuna ta Poolale või Poola antisemitismile, vaid kogu fažismile ja “natsionalismi loogikale kõikidel aegadel ja kõikides riikides”.
Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s