14. Daniel Kehlmann “Tyll”

Laenutasin kaks Kehlmanni raamatukogust korraga, selle paksema lugesin nüüd. Leidsin ühtlasi, et olen lugenud ära kõik eesti keeles ilmunud Kehlmannid, mis teeb minust kindla lugeja, kui midagi veel peaks ilmuma.

Kellele võiks see raamat meeldida?

  • Esiteks: neile, kes teavad midagi 17. sajandist ja keda see paelub;
  • neile, kellele meeldib kronoloogiata kirjandus.
  • Eelduseks lugemisel: hea mälu/teadmised.

Seega mina ise olen piiri peal ja seda mälu puudumise ja üldharituse põhjustel. Ent pean tõdema, et tegelikult oli ikka hea raamat, vbolla isegi väga hea. Ja läheb kiiresti (hoolimata oma ca 400 lk-st) – samas aeglaselt ei saagi lugeda, muidu läheb tõesti kõik meelest ja ei märka seoseid.

Nimitegelane on Tyll Ulenspiegel – kuigi veebist lugedes tundub, et iseenesest pärineb see tüüp varasemast ajast. Kristel Kaljund kirjutab oma arvustuses Ekspressis: “Peategelaseks valis Kehlmann Tyll Ulenspiegeli, mõistatusliku narri, kelle prototüüp on sündinud 1300. aasta paiku. Esimest korda mainitakse teda kirjasõnas 1510. aastal, misjärel tegelaskuju hakkas isepäiselt oma elu elama rahvapärimuses ja hiljem ka 19. sajandi ilukirjanduses hispaanlaste vastu võidelnud flaami rahvakangelasena.” Seega miks mitte – seda enam, et tema on see niit, mis ühendab kõiki teisi jutte ja liine. Ja seda enam, et tegemist on tüübiga, kes otsustab, et ta mitte iial ei sure. (Jällegi oleks abiks, kui oleksin tuttav varasemate juttudega temast, kasvõi lavastustega, mina tean aga ainult Olav Ehala sulest pärit laulu 🙂 ja sellest muidugi ei piisa).

Ametlik kokkuvõte kõlab nii:

TYLL ULENSPIEGEL – vagabund, komejant ja provokaator – sünnib 17. sajandi algul väikese kolkaküla möldri pojana. Tema ravitsejast isa satub peagi konflikti kirikuga ja Tyll peab põgenema, saatjaks pagari tütar Nele. Mööda ususõdadest laastatud maad rännates kohtavad nad palju lihtsaid inimesi ja mitut oma aja suurmeest: noort Martin von Wolkensteini, kelle suurim soov on oma silmaga sõda näha, pagenduses Böömimaa kuningapaari Elizabethi ja Friedrichit, kelle saamatus omal ajal sõja vallandas, arst Paul Flemingit, kellel veider plaan saksa keeles luuletusi kirjutada, ja silmapaistvat õpetlast Athanasius Kircherit. Nende saatustest põimub kokku ajakangas, Kolmekümne aastase sõja eepos. Ja kes teine võiks selle lahti rullida kui mitte Tyll, too mõistatuslik narr, kes ühel päeval otsustab, et ei sure iial.

Daniel Kehlmann autorina hakkab mulle ka üha rohkem sümpatiseerima (mäletan, et Maailma mõõtmine ei jätnud mulle kuigi sügavat muljet, seevastu aga Kuulsus. Mine tea, äkki meeldiks Maailma mõõtmine nüüd ka rohkem?) – just see, et näed fragmentaarselt samu sündmusi erinevatest vaatenurkadest, inimeste mälu on erinev, inimeste enesepilt võib kardinaalselt erineda “objektiivsest” (kui selline asi olemas peaks olema).

Lugu läheb lahti looga “Kingad” – kuidas Tyll ja Nele saabuvad ühte külla, peategelane, väike 12-aastane tüdruk, jälgib nende esinemist, nende tegutsemisviisi, on lummatud. Tylli show seisneb aga tegelikult selles, et ta näitab inimestele, kui alatud nad tegelikult on. Tyll kutsub ta kaasa, tema aga ei julge/taha siiski kodust lahkuda. Siis tuleb sõda, kõik tapetakse, ka tüdruk ise. Seega mingit tulevikku ikka ei olnud. Lõpp. Mõtlesin, et tohoh, kas siiski eraldiseisvad novellid? Jah, mõnes mõttes nagu Kuulsuses. Järgneb “Õhu valitseja” ja see annab meile Tylli teekonna alguse. Siin on keskmes tema vanemad, isa mõtisklused, ravitsemisvõimed, möldritöö, see, kuidas väike Tyll jääb eesliga üksi metsa, kui emal on nurisünnitus ja ta sulasega koju tagasi läheb. Lõpuks see, kuidas külla saabunud doktorid isa kui nõia kinni võtavad, kõiki ülestunnistuste saamiseks piinavad, kohtuprotsessi peavad, võtavad kinni ka juhuslikult saabunud kaitsja (temast nagu ei kuulnudki hiljem? Kas see võib võimalik olla?). Isa ja timukas respekteerivad teineteist. Ja poiss lahkub koos pagari tütre Nelega.

Siis aga järgmine “novell” – “Zusmarshausen“, mis kõneleb justkui kereka krahvi (Martin von Wolkenstein) (kriitilisi ja kommenteeritud) mälestustest selle kohta, kuidas ta käis koos kaaskonnaga läbi sõjast laastatud maa Andechsi kloostrist Tylli keisri korraldusel ära toomas. Kloostrisse oli Tyll põgenenud, kuna see olla kindel koht, ent nüüd oli seegi laastatud. (Muide, viimase osa lõpus annab Tyll rõdul lumesajust Elizabethile/Lizile teada, et ta lahkub kloostrisse. Rääkides kronoloogia segiajamisest). Üks kereka krahvi kaaskondlastest, Karl von Doder, oli kloostri raamatukogus uurinud “Ars magna lucis et umbrae”, mille on kirjutanud Kircher – tegelane, kes oli doktor Tesimondi jünger Tylli isa kohtuprotsessis ja kes ka hiljem ilmub tagasi “Valguse ja varju suur kunst” peatükis, kohtub salapärase ja juba kuulsaks saanud Tylliga, põgeneb, surmahirmul.

Peatükk “Kuningad talvel” räägib aga hoopis pigem Talvekuningast ja Talvekuningannast Friedrichist ja Elizabethist. Selles osas ongi huvitav näha, kuidas Liz pidevalt tunneb, kui hädine ja rumal on ta mees, lugejana võtame tema poole. Kui siis Friedrichi-poolne kirjeldus algab, pakutakse nii toredasti hoopis teine vaatenurk. Friedrich nimelt läheb läbi sõjast laastatud maa kohtuma Gustav II Adolfiga sõjaväljal, et temaga kui oma viimase lootusega koostööd teha. GA pakub talle ta enda maid läänina – see käib aga kuningliku uhkuse vastu ja Friedrich lahkub. Teel koju haigestub ta katku ja sureb. Tyll on Lizi ja Friedrichi kojanarr, mis sest, et nende kuningriiki (Böömimaad) enam pole. Narri olemasolu kinnitab, et oled kuninglik kõrgus. Tyll saadab Friedrichit tema retkel, lõpuks jääb kuningas temast surnuna maha, teised kaaskondlased on juba varem ükshaaval lahkunud. Tyll jõuab koju, võtab eesli (kellele ta parajast kuninga ülesandel kõnelemist õpetas) ja Nele kaasa ning jätab Lizile kirja. Sellest peatükist tegi mulle nalja, kuidas Liz kirjeldas saksa keelt:

Saksa maadel ei tuntud korralikku teatrit, seal rändasid haletsusväärsed komödiandid vihma käes ringi ning kisasid ja kargasid ja peeretasid ja peksid üksteist. Arvatavasti oli põhjus kohmakas keeles; see polnud sugugi teatrile sobiv keel, see oli mingi vusserdis oigamisest ja rämedast röhkimisest, see oli keel, mis kõlas nii, nagu võitleks keegi lämbumisega, nagu oleks veisel köhahoog peale tulnud, nagu purskaks kellelgi õlu nina kaudu välja. (lk. 194, väga hästi tõlkinud Piret Pääsuke)

Järgmine peatükk on “Nälg“, mis räägib Tylli ja Nele elust suhteliselt peagi pärast põgenemist. Nad otsustasid ju oma leitud õpetaja jätta ja liituda Pirminiga, kes neile paljutki õpetas, aga kes oli kuri ja õel. Temaga koos pidid nad üsna palju nälga kannatama. Teistes osades on viidatud, et Tyll või Nele mürgitas Pirmini. Siin jääb üsna lahtiseks, mis täpselt juhtus, aga kui nad Pirmini surnukehast lahkuvad, siis tunnevad nad halbu vaime ja tulevadki vastu kurjad sõjasulased, purjus, rahuldamata. Nelel õnnestub põgeneda, Tyllil mitte….

Valguse ja varju suur kunst” räägib sellest, kuidas seesama hull paater Athanasius Kircher, Collegium Romanumi professor, saabub tagasi Saksamaale, et leida ainus ja viimane lohe (sest pooled tema ravijutud käivad selle kohta, kuidas loheveri aitaks erinevaid haigusi ravida ja asjaolu, et tema tehtud katsetel teiste ainetega on asi lõppenud kehvasti, on talle tõenduseks, et päris loheveri oleks lahenduseks). Endaga kaasa saab ta Adam Oleariuse (Gottorfi õukonna matemaatiku) ja tolle reisikaaslase Paul Flemingi. Kuna lohe väljameelitamiseks on vaja muusikat, siis liiguvad nad Tylli tsirkuse juurde, et neilt muusikud üle osta. Seal tõllas Tyll siis Kircherile ilmubki, mille järel Kircher tuhatnelja tagasi Rooma turvaliste seinte vahele tagasi raamatuid kirjutama suundub.

Eelviimane lugu on “Tunnelis” – ka sellele on viidatud millalgi varem, et Tyll on sissevarisenud tunnelist eluga pääsenud. Selles loos kirjeldataksegi, kuidas Tyll kolme kaaslasega sissevarisenud kaevikus maamassiivi alla jääb. Kuidas teised ükshaaval surevad (paar vist seetõttu, et Tyll hakkab laest kive lahti koukima ja pimedas kukkuvad kivid tapavad nad). Samal ajal külastavad teda ennast surnute vaimud, Pirmin, isa, ka see eesel, kes leiti peata ja surnult pärast seda, kui ta lapsena öö üksi metsas pidi veetma.

Kõige viimane peatükk, “Vestfaal” toimub rahukõneluste ajal. Liz läheb kuningliku hoiakuga läbirääkijate juurde ja ütleb, et talle tuleks Pfalz ennistada, et ta saaks sellest siis loobuda. Milleks? Nimetagem seda poliitikaks.

Nüüd hakkas mul kiire, enam ei jõua edasi kirjutada. Aga mulle väga meeldis, kuidas tekkis selline hõlmav kirjanduse tunne – et seda teksti tuli erinevatest aegadest ja kohtadest ja ümbritses sind, mistõttu olid nagu kõiges sees. Inimloomus selle närususes, Tyll oskab selle eriti kenasti välja tuua 🙂

Järjejutuna: 1; 2; 3.

  • Kristel Kaljund Ekspressis.
  • Linda Jahilo Lugemissoovituse blogis (2 a tagasi, kui veel eesti keeles polnud). Ta kirjutab tabavalt: “Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.”
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to 14. Daniel Kehlmann “Tyll”

  1. Linda ütles:

    Soovitan otsida internetist üles ja vaadata Aleksandr Alovi ja Vladimir Naumovi filmi “Legend Ulenspiegelist” (vene keeles “Легенда о Тиле”, 1976), kus peaosa mängis meie Lembit Ulfsak ja tema kaaslast Jevgeni Leonov. Ulfsak sai selle rolliga väga kuulsaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s