See on nii uus raamat, et pole veel meile raamatukokku jõudnud. Mõtlesin kannatlikult oodata. Siis aga selgus, et võiksin sõbrale kinkida raamatu (ta ise pakkus) ja otsustasin kohe Haahtela kasuks – ostes olin isegi ebakindel, kas ikka on õige raamat. Ja lugesin otse loomulikult enne läbi ja veendusin – ma olen valikuga rahul!
Haahtelast on minu jaoks saanud juba kvaliteedimärk, mulle väga meeldivad ta maailmatunnetus ja kirjastiil. Muidugi on Kai Aareleid tõlkijana teine kvaliteedimärk, seega oli lugemine puhas nauding. Kuigi sisult ei juhtunud ju sealgi suurt midagi ebatavalist võrreldes muu kirjandusega. Sisukokkuvõte:
Mees läheb Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu pühakuks kuulutatud naisest [Adèle], ning samas algab rännak mehe enese minevikku. Kui kaugele on inimesel tarvis rännata, et sõlmida rahu omaenda ajalooga ja leida vastus küsimusele, kas imed on üldse võimalikud?
Võtkem või raamatu algus (ja ilmselt oleks juba selle järgi võimalik otsustada, kas see raamat võiks meeldida või mitte):
Just hakkas lund sadama. Räägitakse, et tähed on inglite südamed, mis põlevad nende läbipaistvates kehades. Pimedus aga kujutab endast kustunud südameid, mida on mitu korda rohkem, ning seepärast on öös rohkem pimedust kui valgust. Ja lumesadu on kustunud südamete tuhk. (lk. 7)
Ega polegi muud rääkida tegelikult. Sündmuseid väga pole, on ringiliikumine, oma muremõtetega toimetulek, küsimus, kas imed on võimalikud? Sellepärast tulebki peategelane kloostrisse Adèle’i imet uurima, dokumente lugema, et mõista, kuidas oli hüpe sügavusse võimalik, nii et ta ei surnud, vaid sai hoopis teiseks, enam ei longanud ega midagi… Seda enam, et mehe vana sõber, kellel oli elus kõik kuidagi kehvasti läinud ja kes läks Prantsusmaale põhimõtteliselt üheotsapiletiga, sattus sama kloostri kirikusse, puhkas seal ja puudutas laegast, mille järel midagi ootamatult muutus. See ei anna peategelasele rahu – kas sellised asjad on veel tänapäevalgi võimalikud? Vend Paul aga ütleb, et andku inimene endale asu ja aega.
Vend Paul kõnnib mu kõrval ja ütleb, et on imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja maailm on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk. 78, tõlk. Kai Aareleid)
Muretsemine on õigupoolest jumalateotus, või vähemasti on see Jumala alahindamine, sest muretsemisega me püüame Jumalalt võimu enda kätte võtta, ja tema kogemuste kohaselt see kuigi hästi ei õnnestu. Pealegi on mured inimesele lõpuks kasuks, sest need panevad meid pöörduma Jumala poole, tahame seda või ei. (lk. 55)
Siin kloostris püüavad nad uuesti kodutee leida, märgib vend Paul. Kuid kerge see pole. Olgugi et vennad loobuvad maisest varast, toob igaüks siiski kaasa enda, oma väikluse, oma osa maailma kurjusest. Ent vahest on põhjust rõõmustada ka iseloomu puudulikkuse üle, sest need hoiavad meele alandliku. Kui voorusest saab põhjus uhkustamiseks, lakkab see ju olemast voorus. (lk. 83)
Need kolm välja kirjutatud tsitaati võivad jätta eksliku mulje, et ka siin käiakse ringi ja räägitakse filosoofiast (nagu Huxley Saares), aga tegelikult oli siin niisama ringiliikumist, olemist, kohtumisi, meenutusi. Pealegi selgus ju ka alles lõpus, et peategelase ema raskemeelsus, mille edasikandumist üle põlvkonna oma pojale mees pelgas/kahtlustas, viis lõpuks selleni, et naine ühel hommikul aknaid pestes aknast alla surnuks kukkus. Olles tol hommikul tavapäratult rõõmus ja tegus olnud. Poeg/peategelane on kindel, et tegelikult oli ta otsustanud selle hüppe teha – ja sealt ka paralleel Adèle’i müüdiga. Hüpe sügavikku, mis midagi muudab.
Tegemist on eesti keeles uue raamatuga, ühtlasi hea raamatuga. Seega ma olen kindel, et sellest kirjutatakse mitmes kohas veel. Hetkel veel linke polnud. Kui kunagi peale satun, siis lisan.
SEHKENDAMINE 