Lutsu “Laul õnnest”

Ma olen viimasel ajal teatrist rohkem poole pealt ära tulnud kui lõpuni vaadanud. Võtsin uueks motoks “raha on juba niikuinii raisatud, pole vaja tingimata aega ka raisata”. Teinekord polegi kõnealused tükid nii halvad olnud, aga mind üldse ei kõneta ja sellepärast ei viitsi lõpuni istuda. Mõnikord on paraku siiski ka tükk olnud piinlik.

Seetõttu oli see noorte tehtud Luts erand (kuigi, jah, vaheaega polnud, seega poole pealt äratulemine ei olnudki teema). “Laul õnnest“, lavaka 29. lend, lavastaja Elise Metsanurk samast lennust (juhendaja Merle Karusoo – see oli ilmselt põhjus, miks ma suvel pileti ära ostsin).

Mulle meeldis seekord:

  1. Fragment (c) Margus Ansu fotost Postimehes

    Tekst (mis on alati tugevaks eelduseks teatrielamuse saamisel). Ajatu. (Jaak Alliku sõnul kohendatud). Kuidas inimesed teevad kõike paremas usus, aga kuidas just see võib teistele haiget teha – ja see kehtib seal kõikide tegelaste kohta. Heaks illustratsiooniks on kasvõi see pilt – kui erinevate tunnetega need ühes pidulauas lustivad inimesed seal tegelikult on!

  2. Lavakujundus – need napid vahendid, mida väga huvitavalt kasutati. Ilmselt see valge siidlina nii läbiva sümbolina on põhiline, mis eriti meeldis (nt pilt ülal). Kuidas sellest võib saada ühest otsast pruudiloor, teisest poomisnöör. Kuidas sellest saab pulmalaua lina või lina abieluvoodis. Või pesu. Oma valges värvis alati täiesti süütu ja puhas. Ka redeli kasutus erineval eesmärgil (kuigi neid eesmärke oli vähem).
  3. Noortepärasus, mis sealt läbi kumas. Muusikaline kujundus. See haakub tegelikult otseselt selle noortepärasusega, mis mulle selles tükis meeldis. Nimelt oli sisse toodud tänapäeval nii popp luupimine, mis justkui võttis Lutsu tekstilt ära selle aukartuse, et midagi vana ja kuidas siis nii. Esialgu orelimängijalt, siis üha rohkem kõnesse üle minev, iseäranis teises pooles, kui orel oli maha müüdud. Umbes, et kas need helid ei jää kummitama teie juttudesse, tülidesse… Huvitav kunstiline lahendus – aga kuidagi värske ja nooruslik! Siia juurde lisaks ka teinekord liiga valjuks minev muusika, aga just äärmiselt kaasaegsed tantsuliigutused, mis meenutasid praeguseid TicToci-tantse.
  4. Fragment (c) Margus Ansu fotost Postimehes.

    Näitlejatööde osas: muidugi meeldis mulle iseäranis Marika Barabanštšikova karakter. Ta oskab sedasorti asju! “33 variatsioonis” oli ka just tema roll (pluss Pekarevi arhivaar) ja muutus haiguse astmes see, mis tüki vaadatavaks tegi. Noortest mõnesid olin ma juba nende Tšehhovi-ainelises tükis näinud (Kristiin Räägel – tema potentsiaali kuidagi tundub, et olen pisut näinud). Jah, nad olid noored, ilmselt tuleb nende karakteritesse tulevikus veel midagi huvitavat juurde, aga kõik mängisid hästi. Võib-olla ei haakunud Ekke Märten Heklese mäng selle rolliga, mida ta teksti järgi pidanuks esitama – sest tema oli seekord avaneva teksti kohaselt kogu pundist kõige egoistlikum, ei saanud lõpuni millestki aru – siin aga jäi mulje temast, kui heasüdamlikust paljasjalgsest boheemist. See ärahellitatud egoism ja ainult iseendast lähtumine võinuks minu arust paremini haakuda (samas võib see olla lavastaja erinev arusaam tekstist võrreldes minuga).

Aga tegelikult on põhjus, miks ma selle sissekande lõpuks otsustasin teha, selles, et ma pettusin ääretult Liisa Ojakõivu arvustuses, mis ilmus Tartu Postimehes. Oleks kuskil vaielda tahtnud. Tundus lausa, et konkreetset arvustust pole, vaid kirjeldused ja mingid arusaamatud subjektiivsed deklaratsioonid stiilis “seejärel jätab Orel publiku ja tegelased kahjuks maha” (sest orel oli müüdud, luupimine kandus dialoogidesse, mida tema kirjeldab, kui “Etenduse teises pooles võimendavad teksti mõju mitmetes stseenides fraasikordused, mida tegelased üksteisele justkui võitlussteenis tuliselt vastakuti pilluvad”. See oli ühtne tervik, tõlgendatav koos) või “Kokkuvõtvalt mõjub Lutsu draama Lavakunstikooli tudengite tõlgenduses kui katse elustada sajanditagust seebiooperit mitmesuguste atraktiivsete üllatustega, mille võimalusi lõpuni ei kasutata” või et “Suur osa draamast jääb kanda tegelaste psühholoogilisel veenvusel, milles kõik näitlejad oma rolli vältel algusest lõpuni ei püsi. Mehed üldiselt mängivad värvikama psühholoogilise paletiga kui nende noored naispartnerid”. Põhjendusi õieti polnud. Põhjalikke tõlgendusi polnud. (Mul hakkas isegi kohati tekkima kahtlus, et kas arusaamine oli?) Ma mõistan, kui arvustuses kuidagi põhjendatakse ja ma kas nõustun või mitte. Sedapuhku oli lausa tunne, kas noorte vastu mitte ebaõiglane poldud. Täna aga ilmus Jaak Alliku arvustus suures Postimehes – ja tore oli. Sest vastukaaluks näed, kuidas erinevaid osi kirjeldatakse arvustusena, mitte ümberjutustuse ega deklaratsioonina. Muidugi on ka siin subjektiivsust, sest iga inimene vaatab ju oma maitse järgi, lihtsalt need põhjendused on kuidagi usutavamad, vähemalt on need läbi kirjutatud. Lisaks olin ma Allikuga seekord suht ühel nõul, kuigi oli asju, mida ma polnud sedasi tõlgendanud (nt. “Elu armastan sind” kui emade põlvkonna lugu, võib-olla ka Metslangi karakteri tõlgendus).

Ma ise ei väida muidugi, et see oli minu unelmate lavastus (selliseid on maailmas üldse vähe, sest teater pole minu kunstiliik, möönan), aga ma nägin vähemalt, et oli põnevalt lahendatud ja hästi tehtud. Ja tekst oli hea. Lihtsalt üks arvustus tundus liialt ebaõiglane ja põhjendamata.

Rubriigid: teater-muusika-kino, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s