Kuskil jäi silma või kõrvu, et Ikstenalt on uus raamat (tõlge) ilmunud ja tellisin. Märkan, et raske on kuskilt otsast kirjutama hakata. Üsna lugemise alguses lugesin teksti tagakaanelt, lootes leida mingi võtme (sest olin vist ühe peatüki lugenud ja ei suutnud meenutada). Tore oligi. Nimelt kirjutatakse tagakaanel hoopis kellestki Dzintars Sodumsist:
Dzintars Sodums (1922–2008) oli läti luuletaja, kirjanik ja tõlkija, kellel õnnestus Teise maailmasõja lõpul Kuramaa rannikult Läände põgeneda. 1960. aastal ilmus Sodumsi ligi kümneaastase töö viljana Rootsis James Joyce’i „Ulyssese“ lätikeelne tõlge, mille eest saadud paarisaja dollariga taskus asus ta teele Ameerikasse. Tagasi Lätimaale jõudis ta Nora Ikstena kutsel XXI sajandi alguses. Paar viimast eluaastat elas Ikstena juures Ikšķiles, tõlkides „Ulyssese“ sisuliselt uuesti läti keelde.
Siis alles küsitakse: “Käesolevas raamatus õpivad teineteist tundma Tebe ja Tütreke. Kas Tebe on Dzintars Sodums? Kas Tütreke on Nora Ikstena? Kas see on isa ja tütre suhe või midagi enamat?” ja kõik saab mulle selgemaks (sest kust sa siis muidu lugedes esmalt aru saad, et Tütreke ei räägi oma töössemattunud isast, keda ta kunagi näinud pole 🙂 ).
Raamat koosnebki esiteks mehe ja naise kirjavahetusest, vahele olustikupiltidest, eraldi, koos. Sest see raamat algab jutuga kolimisest (Tebe kolitakse USAst Lätti tagasi, kuna ei suuda vana mehena enam endaga hakkama saada – meile pakutav pilt on asjade pakkimisest, valimisest), et siis sündmuste algusesse hüpata. Peatükkide pealkirjad on kas kohanimed, kust kiri on saadetud, või – e-kirjade tekkides – “subj.” ja mõni pealkiri.
Loeme vanema mehe ja noore kirjaniku hingesugulusest, vanema mehe õpetussõnu, mõtteid, arutelusid. Väga palju on tsitaate kõikidelt neilt kirjanikelt, keda Sodums on tõlkinud – muidugimõista Ulysses, aga ka Dublinlased, Finnegan’s Wake (korralikult siiski Finnegani peiedeks tõlgituna), viited Chauserile jt. Kuna aga minu teada pole ei Ulyssest ega Finnegan’s Wake’i siiski eesti keelde tõlgitud nende keerukuse ja sõnamängulisuse pärast, on need tsitaadid (ilmselt?) selle raamatu tarbeks tõlgitud (iseäranis Paul-Erik Rummo tõlked). Tiitellehe pöördel tänab tõlkija Hannes Korjus väga paljusid – põhimõtteliselt heade tõlkijate kahurväge – ja lugedes näedki, kui palju tõlketsitaate see raamat sisaldab.
Stiililt aga on see romaan pigem poeetiline, sugugi mitte lihtsalt ülelibisetav, mõtteid-tundeid täis. Sündmusi on vähem. Kuigi on. Realistliku pildina on tegemist ju selge mõistuse ja vaimsete võimete juures oleva vanahärra hääbumine füüsiliselt, mida Tütreke püüab leevendada (praktilist poolt – söögitegemine, pesupesemine, koristamine, saun, jalahaavade sidumine), et Tebe saaks tegeleda oma tööga, oma Kogemusraamatut kirjutada, tõlkeid ümber teha. Väga õrnalt aimub ka Tebe ja Tütrekese erinev taust – Tebele tundub tegelikult, et nõukogude aeg ja mentaliteet on Tütrekese mõtteviisi ja haridust mõjutanud, halvas suunas; Tütreke aga näeb Tebe juures asju, millest tema on maailmas loobunud ega oska hinnata – oma elutrauma pärast. Huvitav tundus seevastu Tebe mõttekäik (mingi ajakirjanik vist küsitles – ja ärge laske end eksitada, midagi nii maist sellest raamatus enamasti polnud ja vastusedki on antud fragmentidena):
Kuidas hindate taasiseseisvumist?
[…]
Kodumaal tuleks pöörata tähelepanu sellele, et siinne elanike koosseis on nii ebaühtlane. Mitte patriootlikku kasvatust ei lähe tarvis, vaid ühiskondlikku. Mitte ajalugu, vaid teadmisi poliitikast – ja demokraatiast. (lk. 129)
Kohati tundus mulle, et väljaande kvaliteet võinuks pisut kõrgem olla – ei, muidugi on ära tehtud uskumatult suur töö, et meie keelde üldse see raamat ja tõlketsitaadid jõudsid. Aga küljendus, kujundus, toimetamine (kui poolitusmärgid jäävad kogemata poolitamata sõnade vahele uuele reale või jäävad muud trükivead sisse, või on tsitaadid suvalises koledas teises šriftis vahele antud); üsna suvaline ja raamatu mõistes siiski kauge kaanefoto (see pärineb küll paraku originaalilt. Mu arust ei viita ei Kuramaale, Gotska Sandönile ega Läti loodusele. Võib-olla väga konkreetselt siis Tebe elukohale Ameerikas, pole hakanud otsima).
Kuna suur osa raamatust kõneleb keelest, keelest kui kunstivormist, elukeskkonnast, kus elada, vajamata muud – Tebe polnud kunagi reisinud, kui välja arvata tema pagemine ja jõudmine oma elukohtadesse – siis kohati tekib mulje, et Tebele suhu pandud sõnad (tõlke läbi) on teinekord väga keelekauged. Muidugi võib olla, et Tebe keeletunnetus ongi aastatega Ameerikas halvemaks läinud ning ta kasutab amerikanisme – samas antakse ju mõista, et ta tõlkis põhimõtteliselt Ulyssese uuesti läbi, veel tagasi Lätti jõudes, elupäevade lõpus. Seega kas uskuda tõlkijat või mitte? Eksaktne oli näiteks üks sõna, kuhu takerdusin – ja kuna see kordus nii mitu korda, arvasingi, et äkki ka lätikeelses tekstis oli midagi keelepäratut. Või insulaarne vs kontinentaalne. “Kontinentaalne” on tavaline, aga “insulaarne” on mõistetav, kuid sugugi mitte tavapärane. Ometi on kirjavahetuse algusepoole Tebe juhised noorele kirjanikule, kuidas öelda parema stiiliga: avaldas isegi soovi –> isegi soovis; nad olid imestunud –> nad imestasid. Teised valitud ebatavalised sõnad on samas juba tõlkija stiil, valik, soov – kui mulle tunduvadki võõrad, siis neid ma ei kritiseerigi.
Seega – kokkuvõtteks hea, et selline raamat meie keeleruumi toodi, siin on palju head. Samas mõistan, et ei saa valimatult soovitama hakata, kuna kui siit mingid asjad põhimõtteliselt kirjanduses ei kõneta, siis see raamat muljet ei jäta. Aga just see hingesugulus üle põlvkondade, millest on tegelikult maha roogitud erootilisus, vaid on öeldud selgelt, et “kui ma oleksin noorem” või ilmub Tebe lihtsalt noorena Tütrekese unedesse, mingi võnge on aga muud erootilist mitte.
SEHKENDAMINE 
Pingback: Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis” | Sulepuru