21. Matilda Gustavsson “Klubben. En undersökning”

Kui see raamat ilmus ja ajakirjandusest silma jäi, astus üks tuttav just Stockholmis Akademibokhandelnisse ja küsis, kas midagi Eestisse tuua. Pakkusin selle välja. Seda enam, et on palju raamatuid, mida tahaks lugeda, mitte endale osta, aga Eesti raamatukogudest neid ei saa (kes teab, mõnda võib-olla saab), seega võiks tuttavatelt laenata. Sel nädalal jõudis raamat minuni – väga õigel ajal, kui sellest jälle juttu tuli. Lugesin läbi.

Väga hea raamat, ütleksin. Autoriks on noor kultuuriajakirjanik, kes 2017. aastal paljastas #metoo liikumise raames Rootsi kultuurielu pikaajalisima ja maha vaikituma skandaali. Ajakirjanduses oli toona võimatu seda lainet märkamata jätta – mina ei saanud veel aru, kas Kulturprofil on keegi, keda kõik rootslased teavad, nimega ei nimetatud (esialgu). Siin kirjeldab Matilda Gustavsson pool raamatut, kuidas ta selleks artikliks valmistus, millist tööd tegi allikatega, kuidas uuris taustu. Kui delikaatselt püüdis suhelda. (Huvitav oli ühe inimese reaktsioon pärast temaga kohtumist – oli arvanud, et tegemist on jõulisemalt peale lendava uuriva ajakirjanikuga, aga üllatus, kui nägi suhteliselt malbet ja tagasihoidlikku tüüpi, mõistmata, et see oli mh eelduseks, et Matilda selle artikli kirjutada sai. Ja nüüd raamatu). Kuidas DN toimetuses istuti lausa advokaatidega, et mitte avaldada midagi, mis poleks tõestatav. Mis tunne oli seda avaldades – teadmatus, kuhupoole kõik pöörab, kas vaikitakse jälle maha, kas ta jääb tööst ilma mõjuvõimsate vaenlaste tõttu jms.

Att vara reporter handlar om att försöka arbeta sig så nära verkligheten som möjligt. Det är uppdrag som skulle kunna framstå som tråkigt och nyktert. När jag sitter på ett möte med DN:s redaktionschef och hör mig själv säga att jag vill upplösa myten runt Forum låter det som om jag är ordningsvakten som plötsligt kliver in på festen och tänder lysrörslampan.

Men jag känner mig aldrig som sådan. Jag upplever inte att vittnesmålen har något med den bilden att göra – och det beror på att de för fram en så stor och förnekad del av Stockholms kulturliv att det som utmanas inte är en enskild person utan en värld. Själva den gemensamma verklighetsuppfattningen. Att inte publicera är det trygga alternativet. Att däremot offentliggöra uppgifterna vore att riskera mycket av det som är välbekant och som länge har förknippats med ordning och reda. (lk. 129)

Muuhulgas on noor naisajakirjanik hirmul, et kui keegi tõesti haisu ninna saab, siis võidakse lugu peatada – ta ei tea ju isegi seda, millised on lojaalsussuhted ta oma ülemuse ja kultuurieliidi vahel. Ja pimedas tänavatel kõndides tekib tal teinekord paranoia….

22. november 2017, DN esileht

Ja siis kirjeldatakse kronoloogiliselt ja järjest ka seda, mis järgnes. Kui võimsalt ja adekvaatselt reageeris Svenska Akademien Sara Daniuse juhtimise all. Ja kuidas siis Horace Engdahli tiib võimu tagasi haaras ja mingil hetkel hoopis Sara Danius, Sara Stridsberg lahkuma sunniti, et Kulturprofileni abikaasa, Svenska Akademieni liige Katarina Frostenson saaks tagasi tulla… (sedasi kokku võttes kõlabki umbes nii, nagu ma olin enne teadnud – nüanssideta, arusaamatult – sest näiteks Sara Daniuse lahkumine tundus nii ebaloogiline, et ma leidsin toona, et saan ilmselt ise millestki valesti aru).

See oli lühike sisukirjeldus. Ülesehitus on aga tugev, rabav. Alustasin lugemist õhtul sellisel kellaajal, kui ma tavaliselt juba magan (lugesin nimelt Mudlumi lõpuni ja panin ruttu kirja, et saaksin kohe alustada – ja kell oli selleks ajaks juba 23 läbi). Ja tekkinud põnevus sarnanes tõesti mõne krimiloo lugemisele – tahad üha rohkem teada. Sest kõik sai alguse üsna juhuslikult. Kui Harvey Weinsteini lugu #metoo‘le alguse pani, mõlgutas noor ajakirjanik lihtsalt mõtteid, et kas ka Rootsi kultuurimaailmas on selliseid mõjukaid inimesi. Kuulas maad, siit-sealt. Keegi soovitas kellegagi ühendust võtta, kellel olid mõned halvad kogemused. Kui siis järjest rohkemad teada said, et ta Jean-Claude Arnault’ asju uurib, raputas avanev pilt teda tugevalt. Asjad, mis on toimunud 1980ndatest ja millest peaaegu kõik lähikonnas on teadnud, aga mis vaikitakse maha. Noored naised, kes ei aimagi ehk, kui palju on nendesuguseid, kes üksi oma kogemusega võitlema peavad, ennast süüdistama peavad, on sunnitud välja mõtlema oma loo, et toimunuga pagasis kuidagi edasi elada. Ja siin pole jutt käperdamisest ja nilbetest kommentaaridest, jutt käib tõsistest ahistamistest, psühholoogilistest murdmistest, ähvardustest ja eelkõige konkreetsetest vägistamistest, millest paljud leiavad aset Svenska Akademienile kuuluvates korterites…

Selle loo räpasuse sügavust on raske kirjeldada (selleks tulebki seda raamatut lugeda). Samuti loo mitmetasandilisust – seda, mis on vägistamine. Nagu autorgi välja toob, peavad naised, kes jutustavad, oluliseks tuua välja kõik aspektid – kirjanik ise ütlebki, et oleks palju lihtsam olnud kirjutada, kui kõik oleks olnud üheselt mõistetav, stiilis “põõsast kargas välja vägistaja” ning “süütust tütarlapsest sai ohver”. Mure on aga selles, et mitte miski pole elus mustvalge. Forum (kultuuriklubi Sigtunagatanil Stockholmis, mis sai alguse abielupaar Frostenson-Arnault ühest projektist) oli olnud äärmiselt elava kultuurieluga väga hea koht. Katarina Frostenson oli pidevalt pigem tagaplaanile hoidnud, aga Arnault tegutses galantse peremehena, suhtles inimestega, veetles. Katarina Frostensoni annet ei sea autor näiteks kordagi kahtluse alla – ta räägib poetessist aupaklikult. Lihtsalt ajapikku koorub ka midagi muud välja. (Kui see oleks ilukirjandus, siis öeldaks, et selle tegelase puhul puudus usutavus, sest taustale hoidev ja inimmassidest eemale hoidev Rootsi 80ndate luulet uuendanud imeline poetess ei saa aeg-ajalt sõimlevaks fuuriaks muutuda, kes oma ääretult perversselt käituvat abikaasat sellise lõvina kaitseb – olles olnud teadlik nendest kümnetest ja kümnetest noortest naistest, keda ta mees avalikult on ahistanud või kellega pidevalt “truudust murdnud”, keda keppinud).

Noored kunstnikud, kellele anti võimalus Forumis väljapanek korraldada, olidki andekad, aga tänu Forumile sai nende karjäär ka tõuke avalikkuse ette, mida märgati. See oli paljude puhul põhjus, miks nad ei saanud Arnault’st (ja tema võimukast ringkonnast) endale vaenlast teha. Kes otsustavalt ära tuli ja tegi, see elaski vaikselt edasi, mattes oma kunstnikuambitsioonid maha. (Naine, kes juba 1985. aastal Svenska Akademienile (toonane “ständig sekreterare” oli Sture Allén) selle kohta kirja kirjutas ja asja Expressenile avaldas, taandus käsitööõpetajaks. Kuigi tegutseb vist Götalandis (või oli Smålandis) edasi, kuid pealinna kultuuriskeenelt taandus kiirelt pärast paljulubavat ja tormilist karjääri algust). Seega jälle kahetine – need naised ei saanud endale tülliminekut Arnault’ga lubada, seda enam, et see hakkas üha enam tundma end võitmatuna, kui Rootsi Akadeemia oli tal selja taga ja selgus, et kaitseb teda ka siis, kui asi avalikkuse ette jõuab. Ja uus uudis kiirelt peale tuleb, nii et eriliseks kaitsmiseks enam põhjustki pole.

Ja siis kõige suurem hall ala, millepärast need noored (kuna see on kestnud 80ndatest, siis paljud neist pole enam sugugi noored) naised pole julgenud avalikkuse ette tulla – naiste seksuaalne vabadus. Mõnda hoiatati ette, et Arnault on naistemees – see andis tõuke suhelda, et ilma suhet loomata lihtsalt seksida saaks. Selgus aga, et miski polnud nii lihtne. Arnault’st lahtisaamine oli samuti keeruline – ta ei talunud, et “teda maha jäeti”. Näen, et hakkan jälle üksikasjalikult situatsioone kirjeldama, aga selleks peaks siiski raamatut lugema – need lood on tõesti väga keerulised. Nii vanu vägistamisi ei saa muidugi kuigi lihtsalt kohtus tõestada, aga mõned juhtumid on siiski lõppenud Arnault’ süüdimõistmisega – ja seda põhjusel, et lugusid on võimalik taastada päevikute ja terapeutide märkmete kuupäevade järgi… Kui katki ta inimesi tegi.

Kui ma sel nädalal kuulsin, et see raamat on tõlgitud (või tõlkelepingud müüdud?) 37-sse keelde, siis pidasin endamisi aru, kas tegemist pole siiski liialt Rootsi-spetsiiifilise sisuga. Jah, olen küll mõnevõrra ise Rootsi asjadega rohkem kursis, aga sellegipoolest tundub mulle, et Matilda Gustavssoni raamat on tegelikult üldisem. Olulised on struktuurid, mustrid. On noored andekad kunstnikud ja nende karjäär, on pealinn. On mees (Prantsusmaalt saabunud mütomaan, kes esitleb ennast fotograafi, ooperilavasta ja palju muuna, räägib oma otsustavast rollist 1968. aast tudengiülestõusudes Pariisis, mille tõttu ta pidanud Rootsi tulema, mütologiseerib ka oma hariduslikku tausta – ometi õnnestub tal oluline kultuurieliit Stockholmis äkki ümber oma sõrme keerata), kes nende haavatavuse ja samas edasipüüdlikkuse ära tunneb. On ümbritsevad inimesed, kes teavad, aga pööravad pilgu ära ja vaikivad. On rahastusskeemid, millega kultuuriklubi saab tohutuid summasid – esinejad, ka need, kes on tegutsenud ja programmi panustanud aastakümneid, saavad vaid näruseid sajalisi ümbrikus (kuigi – nad ei tee seda raha, vaid selle ürituse ja loodud keskkonna pärast, mis inspireerib). Kuidas noore inimese kunstiteos kaob (või mitme noore teosed) väidetava “sissemurdmise” tõttu… ja kuidas Suur Poetess (Katarina Frostenson) Noore Kunstniku (Katarina Norling) idee “Nende” maast endale põlistab…. Ja lõpuks on Rootsi Akadeemia – riigi autonoomne kultuurivalitseja, kes jagab rahasid ja valib eluaegseid liikmeid. Kust info ei tohi välja liikuda. Kellest viimased 9 (nagu ma aru sain?) olid Forumi lavadel üles astunud.  Kes on Forumit aastate jooksul palju rahastanud, lisaks maksnud Arnault’le oma korterite haldamise eest Pariisis… Ja kõige lõpuks – on vanamoodsa vanameesteklubi Rootsi Akadeemia avatus ja adekvaatne reaktsioon Sara Daniusega eesotsas – mis TÄIESTI ootamatult pöördub. Loed ja mõtled – kas see on kõik võimalik? 90ndatel Rootsis olles mõtlesin pidevalt, et “meil pole õnneks nii” ja “meil pole õnneks naa” – hiljem on selgunud, et meil on vägagi nii ja naa ja kui polnud toona, tuli see aeg kohe pea. Seega ma ei julge öelda, kas meil midagi nii sügavalt korrumpeerunut kultuurimaailmas ikka on (arvaks, et pole – aga võib-olla olen sinisilmne. Pealegi on Eesti liiga väike ja “uus”, et saaks tekkida midagi nii võimsat, ajaloolist ja kopitanut….).

See, mida autor kardab, näeb ja kirjeldab, on ka see, kuidas inimest, tema teoseid ja tema tegusid ei suudeta avalikkuses lahus hoida. Tema artiklist alguse saanud laviin põhjustab (nagu alati) masside liikumise, tümitamise, millest erinevaid asju segi aetakse. Oma raamatus on ta algusest lõpuni järjekindel, väites, et Forum kui kultuuristseen, tähendas Stockholmile ääretult palju. Sealt kasvas välja erineva ala väljapaistvaid andeid. Kunstnikke, luuletajaid, muusikuid. Ta ei vähenda kordagi Katarina Frostensoni panust rootsi kirjandusse, iseäranis luulesse. Austus, mida rootslased oma “Doris Kareva” vastu tunnevad, on piiritu ja see tuleb raamatust välja. Ehmatab hoopis, kuidas see võib järsult muutuda – ja mitte luule pärast.

Samuti on huvitav, kuidas ajakirjanik liigub Arnault’ Prantsusmaa jälgedes ning Charcot’ endise Salpêtrière’ kliiniku juures – nagu ma aru sain, veetles nii Arnault’d kui Frostensoni see, mida Charcot tegi. Mingis mõttes läbib sarnane joon Klubbeni raamatut – “hüsteerilised naised”, keda ilmselt seksuaalselt ära kasutatakse ja keda avalikel loengutel näidatakse.

Aga need mustrid – neid sellise kokkuvõtva postitusega ära ei kirjelda. Ma soovitan ka eesti keelde tõlkida. Tegelikult on ka Matilda Gustavssonil endal üllatav, kuidas Rootsi Akadeemia on tänu sellele artiklile peaaegu lagunenud, 2018. aastal ei antud isegi Nobeli kirjanduspreemiat välja, Nobeli sihtasutus kahtles, kas jätta neile selle väljaandmise õigustki ja lepiti kokku lisajõududes antud komisjonis. Gustav III-st alguse saanud institutsioon kõigub. (Ja mille pärast, eks?)

Linke:

Rubriigid: raamat, sildid: , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s