22. Katarina Frostenson “K”

Tänane postitus on arutult pikk. Aga tekst ja selle fragmentaarsus nõuavad justkui. Teiseks oli mul seekord teistlaadi eksemplar, nii et kirjutasin julgelt märkusi ja kommentaare teksti sisse.

Katarina Frostenson, rootsi luuletaja, Rootsi Akadeemia (nüüd endine) liige, Jean-Claude Arnault’ abikaasa. See on tema raamat juhtunust, sellele järgnenud ajast, tema luuleline eksistentsiaalne päevik.

Alustagem sellest, et seda raamatut võib lugeda kui pooleldi luulet, pooleldi luulelist esseistikat pagulusest, tagakiusamisest meedias. Just algus – loed, oled veel eelmise raamatu lummuses selles mõttes, et tegelikult kirjutas Matilda Gustavsson Frostensonist üldiselt väga aupaklikult. Naudid hoopis teistsugust stiili, intertekstuaalsust, viiteid paikadele, tekstidele (Unter den Linden; längtar stenarna där barn jag lekt osv). Luulet. Võtkem kõik eksiilis elanud rootsi kirjanikud-kultuuritegelasedki, kellele ta oma raamatus sageli viitab. Strindberg. Bergman. Almqvist. Ma tean, mis tunne võib olla, kui meedia hakkab fakte kontrollimata tümitama ja massid hüsteeriaga liituvad, endale tõsiasju selgeks tegemata. Muidugi pagevad nad Pariisi – tagakiusatud loomepaar. Päevad on täis jalutuskäike Seine’i ääres, näitustel, kinoseansside, allesjäänud sõbrade pool. Vein. Vein. Vein. (Hea vein, muidugimõista).

Raamat algab sellest, kuidas paar pärast skandaali lahvatamist rongile istub ja Euroopasse sõidab, esialgu Kopenhaageni hotellitoa alkoovis magab, pea kohal Anderseni Reisikaaslase pilt. See muinaslugu jookseb lõikudena läbi kogu raamatu, lõpus püütakse seda ka tõlgendada. Edasi liigutakse Pariisi. Seega läbi ja lõhki poeetiline lähenemine.

Frostenson kirjutab kohe alguses, et temal on alati olnud raskusi tegevustikuga, tema ei suuda seda jälgida. Tema jälgib ja tabab meeleolusid ja tundeid. Tõlgendusi. Seetõttu jutustab ta ka siin Anderseni reisikaaslast juppidena, see moodustab ainsa väga konkreetse tegevusliini.

Tihti liigutaksegi sellel piiril, et minategelase nimi on Katarina, puhas. Nimi, mida (nagu hiljem loeme) nüüd muudkui porri tallutakse, mustatakse, tekib vajadus oma pühaduse puhtast nimest välja tulla, nahka vahetada…. Kirjanikust sõbranna, keda ta taga igatseb, on Birgitta (Trotzig). Hiljem räägin esitähtedest ja selle olulisusest. Aga Birgitta on ikka Birgitta. Ja siis on isegi peatükk, mille peakiri on “HELIG”, püha. Seega liigume üsna selgepiiriliselt pühaduse, inglite piirimail. (Katarina/Birgitta).

Senikaua, kui Frostenson püsib fiktsiooni ja umbisikulisuse piirides (enam-vähem), on lugu loetav eraldiseisvana. Luuletaja kirjutatud. Mitte ajakirjaniku. Seega kõrge tase, alliteratsioonid, valitud sõnad, stiil.

OVIDIUS

“svara inte trots förtal

försvarstal är sällan ett motgift.” (lk. 21)

Jag tänker på den skamsna tystnaden hos “vännerna”. Och jag tänker på tystnaden som man bör behålla för sin värdighets skull: att inte förklara sig i hatets och förtalets tid, att inte tvinga sig att “försvara” sig. (lk. 242. Ärgem unustagem, et ta kirjutab siiski terve raamatu. Kuigi tõsi, midagi peale enda haletsemise ju väga pole – ta ei kirjelda, kuidas asjad olid – see pole ka ilmselt eesmärk).

Katarina, puhas:

Här går Katarina, som betyder “den rena”, på sin namnsdag den 25 november 2017, hon vandrar fram i den avlövade allén på Boulevard de Clichy med resekamraten, älskade JC, vid sin sida. (lk. 21)

Ett nytt liv [Theodor Kallifatides] har ett Aristoteles-citat som motto: “Inget är dyrbarare än en vän.” (lk. 22. Tegelikult on Kallifatidese raamatu pealkiri “Ännu ett liv” ja see on ka eesti keelde tõlgitud, “Veel üks elu”.)

24. november – Black Friday (2017), 25. november – kadripäev ehk Katarina päev – surnud hirv põllul. Georges Battaille “Himlens blå”: Troppmann, Dorothea (Dirty) ja Lazare.

I stunden tänker jag mest på hennes [Simone Weil] ord om kollektivet i Personen och det heliga:

“Kollektivet är inte bara direkt främmande för det heliga, utan därtill direkt vilseförande, därigenom att det erbjuder en falsk efterapning.”

Den efterapning av känslan av helgd som kollektivet ger är vad som kallas “ersatz”. (lk. 20)

(Lihtsalt meenutagem, et Rootsis on ka sellenimeline kirjastus, ersatz, millest Frostenson kirjutab pikemalt lk 105: “Makarna som med sitt bokförlag “Ersatx” har velat vara en annan väg: de med många utgivna verk av om om förföljda författare, om det ryska trettiotalet, de med engagemang för utsatta författare, avlägsnade omgående ditt namn från sin hemsida när kalabalartikeln kom i “morgontidningen” i slutet av november.” Võrdlusest Nõukogude Liidu 1930ndatega allpool).

Jag skriver att “ledamöter sjöng i kör” och jag tänker på orden av Henri Michaux om hur gruppbeteendet leder till blindhet som driver fram grymhet. (lk. 104 – täitsa nõus tegelikult Michaux’ga).

Ta elab keeles, luules, laulusõnades. See on sümpaatne, annab elule teise dimensiooni. Kasvõi Sacre Coeri juures tänavalaulikut (Hugo) märgates, kes laulab parajasti “Let it be” ja “My Way” – (“Sångerna säger det, det finns inte mycket att tillägga.” lk. 33).

LANDSFLYKT

=elilendi. Förvisning. Elände. Och enkel glädje. (lk. 39; hiljem veel pikemalt lk. 81)

ja kohe samal leheküljel Almqvisti värss:

“Emot min egen vilja

har av denna trarilja

blivit bara persilja.”

Või:

OM FALLET

“Varför har du skrivit så mycket om att falla?” Det är min syster som frågar det, när jag möter henne ett par timmar i mars. Hennes fråga låter som ett beklagande.

Varför – å, falla, falla är längtan, längtan och skräck! Att ge efter, att handlöst dala ut i luften; att sväva. (lk. 141)

ATT LEVA I SKRÄCK, TERROR

Att framhärda dagar i fasa. Hur är det att leva i ständig skräck?

Det är att aldrig vara säker, att vara förberedd på ett slag, ett anfall, ibland från helt oväntat håll. Vänta på onda, elaka ord, förtal och anklagelser. (lk 170 – ja tahtmatult annab ta sellega tegelikult hääle neile ärakasutatud naistele, kes elasid hirmus toona, hirm, mis pole õigupoolest lõplikult kadunud, hirm, mis tuli esile uuesti, kui teema üles tõsteti ja kui nad teadlikult ohverdasid oma loo, et seda enam ei juhtuks – ka neid süüdistatakse, ka neid materdatakse).

DYKUNGENS DOTTERS FALL (lk. 142) – siin viitab nii Birgitta Trotzigi samanimelisele romaanile kui Strindbergi luuletusele, millest see on inspireeritud.

“Dy, dy, dy, dy, dit! Hyv, hyv, hyva, hit!

I dy, i dy, i dy

dog du!

Ur dyn, ur dyn, ur dyn

uppstod du!”

(Strindberg, När träsvalan kom i getapeln. Motto till Dykungens dotter).

Peatükk “BLODTÖRST” lk. 155.

Peatükk “VAD ÄR TRAGEDI?” (lk. 192), milles ta kirjutab: Definitionen är att ingen har rätt. Ofta rör konflikten, som är olöslig, en individ och ett samhälle. Ödet spelar in. Och ödet är opåverkbart.

Samas hakkab mingist hetkest võimatu mööda vaadata, et jutt käib siiski samast skandaalist. Tema mehest, kes üsna tõestatult aastakümnete jooksul noori tüdrukuid ahistas ja vägistaski. Kes siin on pidevalt taustal, “sina”, armastatu. Reisikaaslane. Esimene suurem ehmatus on Nobeli päeval, 10. detsembril (kogu raamat on pooleaastane päevik alates novembrisündmustest kuni mai lõpuni. 2017-2018):

Varför får de bittra “modiga” kvinnorna yla offentligt i grupp? Varför ylar de? För att de är illasinnade eller frustrerade, hämndandar. För att de är avundsamma. För att de vill stå på scen och synas, bli röster i kören, krigerskor i hären. Och i somliga fall har de en agenda, ett litterärt eller politiskt mål: att destabilisera, att ta makten, att inta platsen. Att byta regim. (lk. 51)

Kui see kõik oleks tõsi, oleks kirjanduslik kujund tugev. Samas … tegelike sündmuste valguses … Õõvastav lugeda tegelikult, eriti naisterahva sulest. Kas see on täielik eitus, ülivõimas kõikehõlmav armastus – ei oska öelda. “Jag vet att du, min älskade, just nu förhörs av polis om våld som du inte har begått. / Du skulle aldrig skada eller förnedra någon. Du huar aldrig våldfört dig på en människa.” (kl 179). (Ja nagu selgus ka Matilda Gustavssoni raamatust – paraku polegi kõik mustvalge, aga kui sa lähed meessoost sõbraga üksi kuhugi korterisse, peaksid sa olema siiski kaitstud vägistamise eest. Vägistamine pole kunagi õigustatud. Ja kui me ei usu isegi kohtuotsust, siis mida? Kas see pole haletsusväärne – ja teisalt kuidagi…. pimestav armastus? On see päris? On seegi lavastatud?)

Et selles raamatus on olulised erinevad autorid ja nende teosed, need on igal juhul ja alati märgilised. Üks oluline ja korduv kunstiteos on Eugène Delacroix’ maal Jaakobi võitlusest ingliga, mida on kujutatud Saint-Sulpice kirikus, mille ees oli varemalt Strindbergi kuju. Kunstiteos, mis on valitud ka raamatukaanele.

Mingist hetkest hakkab tunduma, et võrdlused kõikide heitlustega, raskuste ja tagakiusamistega lähevad liiale. Ta küll nimetab, et on kohatu ennast võrrelda…. aga kirjutab ikka samasuguse tagamõttega ning võrdleks ennast justkui Mandelštamidega, Tvetajevaga, Ahmatovaga (need on eriti teravalt lk. 197), Iiobiga … Kohati tekib ebameeldiv tunne, et kas ta tahaks, et me tema raamatut peaksime umbes “Stalini naise nutulauluks”? Samalaadne liialdatud võrdlus, kas pole? Ma olen nõus, et inimesed võivad sattuda meedia asjatute rünnakute ohvriks ja massid, nende kaasa minek on arutu. Seda ju juba vanast ajast, võtkem või Jeesuse ristilöömine. (Jah, Juudast kui seda, kes Jeesust ehk kõige rohkem armastas, tuuakse mitmel korral esile – kust Amos Ozi raamatu “Juudas” näitel. Mulle meenus, et tegelikult ka Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice kujutasid sellist Juudast ja selliseid arutuid rahvahulki). Siia vahele ka muidugi võrdlus Rudolfiga, punase ninaga põhjapõdraga. Rudolfi võrdlemine juutidega.

Varför var katarerna så förföljda i 1200-talets Frankrike?

För att de kallade sig “parfaits”, säger han. För att de gjorde anspråk på att vara fulländade. (lk. 120) 🙂

Või:

Var är Hon? I ett trettiotal österut eller i ett femtiotal västerut där lögner och förtal togs för sanningar och nu som “stackars utsatta kvinnors sanna språk”? (lk. 139)

Valus lugeda sedasorti võrdluseid. Just see võimaldab võimuinimeste karistamatusel välja tulla, et me enam ei ela nendes “kolmekümnendates idas”….

Tagapool üks (siiski hea) mõttetera, mille ta toob välja Iiobi raamatust.

Det var när Job till sist gav upp tanken på att få rätt som han fick tillbaka allt. (lk. 242)

Enda kaitseks kirjutab ta ju tegelikult tõesti, et ei, ta ei võrdle:

ATT JÄMFÖRA LIDANDE

är dumt. Det är korkat att jämföra. Den som jämför blir olycklig. Vem fick mest? Vem kom först? Vem är bäst? Vem har lidit mest? (lk. 124)

Ometi ta teeb seda, muud eesmärki siin pole – jah, ehk ta ei võrdle kannatuse suurust, aga olukordi ja seda, et kannatus on raske ja temal on raske. Seetõttu hakkab pisut riivama see absoluutne õigustamine, mis läheb üha detailsemaks – rünnakuna Rootsi Akadeemia ja eriti Sara Daniuse vastu, kuigi jah, kõiki nimetatakse ainult esitähtedega. Läbi raamatu. Kunstiliselt halvasti mõjuvad isiklikud torked:

Frackar över stinna bukar, mjäll över skuldrorna och blänkande häxdrottningsklänningar. (lk. 52)

Sara [Lidman] var inte pryd, hon var inte puritan eller sipp som dagens krönikörkvinnor i omlottklänning med handen på höften och frontal blick, som ska signalera självförtroende och rättrådighet. (lk. 91)

Kuigi ta kirjutab ju enda motona, et kirjutamine on oluline, looming on oluline, madalatesse maistesse asjadesse, süüdistustesse, riietusse ei tohi takerduda – kuigi teeb seda sama raamatu lehekülgedel ja üsna õelalt.

Att skriva är vad det handlar om. Tappar man den tråden och fastnar i att klaga på supén eller att avundas någons lägenhet, skvallra och fantisera om andras erotiska liv, faller man. (lk. 55)

Lõpuks hakkab isegi liiga häirima see suhtumine “õieke sõnnikuhunnikul” ja selletaolised võrdlused.

Detta har vi så ofta talat om och velat förmedla till andra och yngre läsare av litteratur, fjärran tankar på att vad diplom och priser heter. (lk. 199 – ei-ei, üksi diplom ega preemia mind, õiekest, ei liiguta)

Seda enam lause, mis mind üllatas alguses, kui oli juttu tema valimisest Rootsi Akadeemiasse ja kuidas ta endine õpetaja talle sel puhul kirjutas – et ta kuuluvat kokku rootsi suurte autoritega. Ja tema enda lause:

En trängre krets dör ingen ser på någon annan, tänker jag. Där vill jag vara i fortsättningen. (lk. 45)

Tegelikult tuli see välja ka Matilda Gustavssoni raamatust, et Katarina Frostensonile ei meeldi esile tükkida, talle ei meeldi rahvahulgad, ta hoiab omaette. Fair enough, vägagi sümpaatne. Siingi kirjutab:

Jag gillade det aldrig riktigt: att stå i hopen, att vara en del av en grupp. (lk. 46)

[…] men mig skrämmer alltid grupper, utopism och programförklaringar. (lk 191)

Ja kui ta siin paaris kohas ahastab, et tema pole milleski süüdi, ta pole kellelegi Nobeli kirjanduspreemiate saajaid välja rääkinud. Ometi tiksub kuskil taustal teadmine, et paljud akadeemiasse valitutest on just Forumis esinenud ja ühtäkki kirjutab ta oma sõbrast, kadunud Mare Kandrest:

En kväll kom Mare ner för trappan till Forum på Sigtunagatan 14, hon klev in i det vita avlånga rummet och sa i högan sky, rakt ut: “Ni kan välj välja in mig i Akademien, jag vill också ha lite lajbans!” (lk. 53)

??? Kogu jutu mõte oli temal muus, aga lugejana reageerin mina (kes ma kuulsin Forumist esmakordselt 2017. aasta hilissügisel) küll sellele, et kust võtab ükskõik mis kirjanik suvalises kultuuriklubis mõtte midagi sellist hüüatada? Inimestele, kes pole üldse korrumpeerunud ega üks kinnine klikk? Meeleheitlik kindlus, et tema pole midagi lekitanud, tema on pühak – ja siis mingil hetkel advokatutredningu kohta, mis peab olema konfidentsiaalne ja millest teistele ei tohtivat rääkida, ka mitte talle – “en budbärare i församlingen delger mig att detta ändå ska ske och berättar vad som förväntas stå i texten” (lk. 207) – puhas tõestus, et mingeid saladusi see punt omavahel ei pea. Kui tema ei lekitanud nobelistide nimesid, siis võis seda vabalt teha ka teine J-C Arnault’d viimase võimaluseni kaitsev sõber Horace Engdahl (raamatus sõber, rüütel H) …

Nagu öeldud, hakkab see “õieke sõnnikuhunnikus” lõpuks siiski pisut häirima. Kõige selgemalt (olen ridade kõrvale joonistanud kuldmedali, mille saaks talle kaela riputada):

Jag, poet Katarina Frostenson sen fyrtio år, av författaren Erik Beckman en gång kallad för “diktens drottning”: uttrycket har upprepats. Som invaldes i SA vid trettionio års åkder. Som utgivit en lång rad böcker, ibland mött motstånd för “obegriplighet”, men som i det stora hela har kritikerhyllats och det under en mycket lång tid.

Nu ska vi tas ner. Det är dags för somliga att försöka ta platserna. De ska fram och de lyckas få med omvärlden på sitt spel.

Och sen kommer det tredje bytet, som är större, för att inte säga jättestort: en Akademi. En hemlighetsfull och från staten självständig plats och kraft. SA som “morgontidningen” dreglar efter att få insyn i och kontroll över. Det är inte första gången ett angrepp sker. (lk. 133)

Päriselt? Kõik on hüsteeriliste naiste väljamõeldis, et oma kõrgeima eesmärgina Rootsi Akadeemia lagundada???

Tähed ongi väga olulised. Ma mõtlesin, et kui oleks aega korralikumalt läbi vaadata, leiaks ehk sõprade nimede eestähtedest mingi mustri, millest moodustuks sõna (H, Co, U, D, Ma, Mo… E). Igatahes on väga oluline täht K – pealkiri. Katarina Frostenson – see on K. Samas – Kafka Protsessis on K. Jälle … natuke riivav võrdlus. Kuigi olgu, tunne võib sellegipoolest sama olla (kui püüda ennast pidevalt välja lõigata asjade tegelikust käigust ja asjaolust, et päris nii luuleline ja taevalik ei saanud see kõik olla, kui reaalsuskaugena ta ennast ka kujutab). Katarina – mis tähendab puhtust (ärgem unustagem, et Frostenson viitab tugevasti külmale – ja tegelikult kerkib kirjanik siin esile teatud lumekuningannana, rootsi keeles jääkuningannana, sest lugeja ei suuda siiski naljalt päriselus toimuvaid sündmusi tema isikust lahus hoida). Kris. Katastrof. Kärlek. (lk. 183) Kunst. Lõpupoole viitab ta ka oma teisele nimele (rootslastel on neid alati mitu, pöördutakse enamasti teise nimega, seega esimene nimi on… Alma! Millised seosed). Juba lk. 29 kirjutab ta: “Att se sitt namn förlöjligas och smutskastas leder till lusten att ta sig ur det. Ömsa skinn.” See motiiv kordubki lõpus, kui ta oma esimese nime avaldab.

Järgmine väga oluline täht on S, mis Tegnéri ajal tähendas uhkeid asju (Skidbladner/diktens skepp, Solen som Tegnér besjunger, i namnet Svea, nationen han hyllar, och i Segern Tegnér ständigt önskar sig, i utropet “Segla oförskräckt!”, lk. 61), aga on nüüdseks muutunud kõigeks, mis on halb (skräckvälde, Sveden, Stortorget, Svenska Akademien, Ständiga sekreteraren. De förkortas SA, SS. SD. lk. 61, ka lk 234 – päriselt? Ta tõmbab sellised paralleelid? Tausta teadmata oleks tugev kirjanduslik kujund, tingimata. Aga nüüd?). Lk. 233: Skam, svek. Svikare. SSS. Lk 237: Såret.

Huvitav on see, kuidas kirjanik näeb kogu skandaali taga muuhulgas ka võõraviha – kuidas alati jäävad süüdi väljamaalased (mh. lk. 107). Selles õelas jubedas Svea riigis. Kuigi just Rootsi Akadeemia loodi Prantsusmaa eeskujul! Tegnéri luuleread ise koos järgnevaga on siin:

“Där låg ett skimmer över Gustavs dagar,

fantastiskt, utländskt, flärdfullt om du vill,

med det var sol däri, och, hur du klagar,

var stodo vi om de ej varit till?

All bildning står på ofri grund till slutet,

blott barbarit var en gång fosterländskt;

men vett blev plantat, järnhårt språk blev brutet,

och sången stämd och livet mänskligt njutet,

och vad Gustaviskt var blev därför även svenskt.”

Den sista satsen blev inte besannad i det lång loppet. Det var det franska inflytandet som Tegnér hyllade: fransosens sol och glans, hans “désir” – detta svåröversatta ord – och “la jouissance”, njutningen. Skumma saker för svensken: att öppet vilja vara åtråvärd, att gilla att tjusa och att vara elegant. Du har för snygga skor, för vackra skjortor, min käre. Bara det är nog.

[—]

Svensken är en gäddfisk som lurar i bakhåll. Fransmannen en forell. (lk. 56)

Du liknar en faun, du har nästan nåt av satyr i blicken, (lk. 216 ühte vana fotot vaadates J-C kohta).

Du må ha betett dig lätt amoraliskt men detta förtal är förföljelse. (lk. 243)

Järgmine koht, mille peale mõtled: “Päriselt????” Kas Katarina Frostensoni arvates on asi selles, et ta mehel olid liiga elegantsed riided ja ta vaatas prantslaspäraselt hindavalt ja flirtivalt naistele otsa? Puudutas neid mööda minnes sõbralikult, sest rahvast oli palju? Et rootslased sellise asja peale tuuri lähevad??? (Kroonprintsess Victoria tagumikule käe panekut tõlgendab ta selles raamatus täpselt niimoodi). Jean Zay ja … oma mehe võrdlus? Või mida selle lk. 248-249 jutuga meile öelda tahetakse….

“En dag utan lögner och förtal är en bra dag.” (Ett nytt talesätt.) (lk. 58)

“Att göra andra ont, det är att få någonting av dem i gengäld. Vad skulle det vara? […] Man har fyllt ut en tomhet hos sig själv genom att skapa den hos en annan.” (Simone Weil, lk. 58)

“Den icke-personliga sfären nås endast med hjälp av en uppmärksamhet av sällsynt kvalitet, och som är möjlig att uppnå endast i ensamhet. Inte bara yttre ensamhet utan också inre. Det är omöjligt hos den som upplever sig själv som del av ett kollektiv, som del av ett “vi”. Kollektivets människor når aldrig fram till det icke-personliga ens i dess lägre former. […]” (Simone Weil, lk. 239)

Kui täpselt need sõna kirjeldavad juhtunut. Iseäranis seda, mida tema mees on nendele naistele aastakümnetega põhjustanud….

Ta toob välja Wim Wenderi filmi Taevas Berliini kohal/Himmel över Berlin, pr. k. Les ailes du désir.

Jag tänker på dem som, när filmen kom, kritiserade den för dess överlastade filosofiska dialog och lite väl utdragna förlopp. Jag tänker på dem som småaktiga. […] Filmen, om två änglar som svävar över staden och iakttar stadens människor med avstånd och kärlek, samtidigt som de längtar ner, är mer levande än de flesta av oss. Den handlar om att se med förundran och kärlek. Om att vilja vara människa: närvarande, bristfällig, ensam människa och medmänniska. Att vilja vara med sin tid. (lk. 225-226)

Ja tegelikult võib seda raamatut lugeda kui armuavaldust mehele. Kaitsev saatja, Reisikaaslane. Kes on küll ise surnud, aga tuleb ja võidab Johannesele kuningriigi ja vabastab printsessi nõidusest, et siis ise tagasi surnuteriiki naasta. Tegelikult pakubki just seesama muinasjutt palju lisatõlgendusvõimalusi. Kes on reisija, kes kaaslane? Kas JC on K-le reisikaaslane, kes tema kõrgustesse tõstab, et ise surnuteriiki naasta? Mida sümboliseerivad kõik need vahepealsed sündmused, mil reisikaaslane Johannest aitab? Kõige ehmatavam on stseen, kui lindudelt tiivad maha raiutakse:

En stor vit fågel svävar över Johannes och resekamraten när de står på ett berg i solskenet. Det är en sångsvan med en underbar sång. Med ens blir sången svagare och svanen sjunker sakta, tills den lägger sig vid deras fötter, där den ligger död, den vackra fågeln. Vackra vita vingar, så bra att jag har en sabel, tänker resekamraten och hugger av fågeln vingarna som kan vara värda mycket pengar. (lk. 99)

Selles lühikeses lõigus on nii palju tähendust, nii palju võimalusi. Ja nagu selle raamatu puhul üldiselt – tihtipeale ei lange lugeja tõlgendatavad sümbolid kokku Katarina Frostensoni enda poolt vihjatud sümboolse sisuga. Kuna ambivalentne suhe, kellele on siiski liiga tehtud, kes tegi kurja, on pidevalt õhus. (Hiljem kasutab reisikaaslane neid tiibu, et jälitada nõidprintsessi, kes öösel trolli juures kohtamas käib. Tänu reisikaaslasele teab Johannes hommikul alati õigeid vastuseid).

Sama muinasjutu kohta loeme hiljem tema tõlgendust:

Jag tänker på sagan. Vad är det jag inte förstår? Det händer hela tiden nya saker: människor dyker upp, de skadas ofta, och de lagas ibland. Och Johannes och hans resekamrat vandrar vidare. Vart? (lk. 137)

Huvitav sümboolne väärtus on ühel stseenil, kus Katarina Frostenson käib arstidele oma loomingut lugemas – pärast kriisi. Süütuse ja puhtuse valge värv. Valged kitlid. Soojad pilgud hooldusvaldkonna inimestelt. Ja arst, kes ta kutsus – Astrid. Nad olekski tegemist helendavate valgete tähtedega, mis valgustavad pimeduses, mis annavad lootust. (Läbini kirjanduslik!)

Mul endal tekkis hoopis teine kirjanduslik paralleel, kui lugesin tema viiteid teostele ja autoritele. “Dorian Gray portree”. Ta pole seda enam ammu pööningul vaatamas käinud vist… See, mis maaliti tema kaunist prantslasest.

Veel lahti kirjutamata ja nimetatud tegelasi ja teoseid: Artemis, Lucifer, Karen Blixeni “Babettes gästabud” – systrarna som tar emot den landsflyktiga fransyskan på Jyllands strand….; Lindgren “Varför gör de på detta viset?” kordub mitmes kohas. “Vofför” kujul samuti. Birgitta Trotzig, nt “Anima”. Stig Dagerman “Vårt behov av tröst”. Heidenstam “Jag längtar hem…” (mitmes kohas, mh lk. 111, pikalt lk. 220). Shakespeare “Hamlet”. Jane Campioni film “Piano” – mahalïgatud sõrmed, millega luua. Film lõpeb Stefan Zweigi sõnadega (võtan tsitaadina rootsi keelest): “Jag vill hellre förstå människorna än döma dem.” (lk 25). Charles Baudelaire “L’Étranger” (Võõras), lk. 37 – see luuletus lõpeb rootsikeelses tõlkes “Jag älskar skyarna … skyarna som gå … där … de underliga skyarna!” ja Katarina Frostenson kirjutab: “Jag vill ändra den sista raden till “Jag älskar molnen som drar över skyn … molnen … de underbara molnen.” Merveilleux är ordet.” (lk. 38) – tänu sellele jäävad silma ka teised kohad, mil raamatus erinevates prantsuskeelsetes fraasides see sõna ette tuleb.

Montaigne ja tema kuju Pariisis, ta kingad (mida minagi pildistasin) – lk. 222.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s