23. Vilmos Kondor “Budapest noir”

Selle raamatu järjekorraski seisin õige pikka aega. Ootused olid kuidagi üles kruvitud. Pidi jube põnev olema. Nüüd, raamatu läbi lugenuna, ütleksin, et krimkad pole eriti minu teema ilmselt. See oli suhteliselt klassikaline krimka. Leiti surnud tüdruk, ajakirjanik märkas, et justkui keegi ei hakka asja uurima ja tegeles detektiivitööga ise. Mingeid eriti ootamatuid pöördeid ei ole (või olen ebaõiglane?), käib ühe inimese juurest teise juurde, saab väikseid niite igalt poolt järgmise otsingu tegemiseks. Kuniks jõuab võika lahenduseni.

Tjah, ma ei oska öelda. Kirjanduslikult oli suhteliselt tavaline, mingid isiklikud arengud kuigivõrd välja ei paistnud, omavahelised inimlikud suhted jäid tagaplaanile (sest ajakirjanik/uurija oli pidevalt nii tegevuses ja minu arust nagu ei hoolinud ka ülearu muust). Ka lähisuhtes olev paar teietas. Põnev….

Krimkasõpradele soovitan, viibime II maailmasõja eelses Budapestis. Väljaandja on Regio, sest väidetavalt on siin kirjeldatud kõiki tänavaid ja linnaosi nii täpselt nagu mõnel kaardil. Võib täitsa juhtuda, trammiliinidki olid üsna selged. Mina aga ei tunne Budapesti ja minu jaoks oli see pisut raskendav nüanss (sellepärast meeldib mulle pigem Rootsi linnade kohta lugeda – seal kujutad ette, kus keegi liigub).

Õigesti ütleb Krisztina Lengyel Tóth Apollo leheküljel: “Võime raamatut nimetada ka sotsioromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevale mõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust.” ja lisaks:

Loo kangelane on ajakirjanik Zsigmond Gordon, kes hakkab omal algatusel uurima tundmatu prostituudi mõrva, mille lahendamata jätmist ja kinni mätsimist paistavad kõik asjaosalised eelistavat, sest vähesed juhtlõngad viivad väga kõrgele ja kaugele. Lisaks Zsigmond Gordonile ilmub lugeja ette terve hulk mõrvaloo vaatenurgast suurema või vähema tähtsusega tegelasi, igaüks neist lihast ja luust inimene oma elu ja minevikuga.
Raamatutegelased elustavad kirjaniku sõna abil loodud salapärased ja apokalüptilisevõitu sõjaeelse ajastu dekoratsioonid – särava pealispinna all mädaneva moraaliga Budapesti. Autor püstitab raamatus mälestusmärgi ka infoühiskonna-eelse ajastu kangelastele – ajakirjanikele, kelle jaoks uudised olid pühad ja arvamus vaba ning mittevirtuaalse sotsiaalvõrgustiku kaudu saadud informatsioon oli ainsaks allikaks võitluses selle nimel, et saladused ei jääks saladusteks ja kurjategijad saaksid oma karistuse.

Lugedes ligi suhteliselt filmilik tunne. Raamatust ongi vändatud ka film – just kolmapäeval oli selleteemaline õhtu Elektriteatris (mul polnud tol õhtul aega). Hetkel tundub, et ma ei olekski tahtnud seda filmi näha, mul on hetkel tunne, et kui, siis vaataks teistsuguseid asju.

Hiljem lisatud:

 

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s