Filimonov jäi mulle silma juba üle 10 aasta tagasi Mitte-eukleidilise geomeetria tsooniga ja pärast seda olen teda põnevusega jälginud. Samasugust elamust nagu esimesest raamatust, pole tegelikult enam hiljem saanud, aga ta kuidagi isiklikult tundus lõppkokkuvõttes väga sümpaatne. Seega haarasin kohe selle raamatu uudisriiulilt, kui nägin (ja nüüd on raamatukogu kinni koguni).
Mis ma oskan öelda. Kuidagi poifilimonovlik, selline mulje on jäänud just viimaste raamatute tõttu. Neid on justkui mingi programm või fantaasia, mitte niisama liikumine. Siin on selleks siis keegi Jõhvikas, kes on ilge sahkerdaja ja otsustab tuua Eesti olümpiavõidule täiesti uue spordialaga – sünkroonujumises meestele. Selleks tuleb aga oma niite tõmmata, nii et see jõuaks olümpia kavasse suhteliselt lühikese etteütlemisajata, et Eestil oleks võiduvõimalusi. Samas – mine võta kinni, millest see raamat siis tegelikult rääkis. Sünkroonsusest? Asünkroonsusest? Kas see maa-alune maailm, too vabariik, oli päriselt olemas või eksisteeris mingitmoodi vastupidises asünkroonsuses sünkroonujujate peas? Kuidas homo viidi saatust juhtima ja alfaisane elundidoonoriks?
Huvitav oli ka peatükkide jaotus. Või ei, pigem peatükkide nimed. Mõtlesin, et vaatan sisukorrast täpsemalt. Ja mis ma näen – esiteks on raamat jagatud kahte ossa: Ariadne ja Rashomoni väravad. Peatükke on vastavalt 11+11, need on:
Lood
Mida
Me
Välja mõtleme
Hullutavad
Meid
Nii
Et
Aeg-ajalt
On
Raske
Taibata
Kes
Keda
Tegelikult
Välja
Mõtleb
Ja see
Ajab
Ärevusse
Ka kõige
Rafineerituma mõistuse
Nii et palun, mine võta kinni, mis tagamõte kõigel on. Ariadne pole meile ilmselt keeruline aru saada, aga mina pole filmikunstiga kuigi tuttav ja see Rashomon viib otsinguga Akira Kurosawa filmini. Mille sisu (Wikipedia järgi):
The film opens on a woodcutter (木樵り; Kikori, played by Takashi Shimura) and a priest (旅法師; Tabi Hōshi, Minoru Chiaki) sitting beneath the Rashōmon city gate to stay dry in a downpour. A commoner (Kichijiro Ueda) joins them and they tell him that they have witnessed a disturbing story, which they then begin recounting to him. The woodcutter claims he found the body of a murdered samurai three days earlier while looking for wood in the forest. As he testifies he first found a woman’s hat (which belonged to the wife), then a samurai cap (which belonged to the bandit), then cut rope (which had bound the husband), then an amulet, and finally he came upon the body. Upon discovering the body, he says, he fled in a panic to notify the authorities. The priest says that he saw the samurai with his wife travelling the same day the murder happened. Both men are then summoned to testify in court, where they meet the captured bandit Tajōmaru (多襄丸), who claims to have followed the couple after coveting the woman when he glimpses her in the forest.
Kas ka need väravad on sellega seotud? Kuidas teisiti? Ka P.I.Filimonovi raamatus on Jõhvikale viidatud kui üksikule samuraile. Lisaks see, et me näeme kõike erinevatest vaatenurkadest – me näeme Jõhvika vaatenurka, Antoni liikumist maa-aluses labürindis ja Viktori liikumist maa-aluses kaadripõrgus, kus saatusi otsustatakse. Kokku peame kõik panema ise – nii hästi-halvasti kui suudame. Lugege Rashomon efekti kohta.
Teised ei ole veel kirjutanud, aga lingin siia toreda intervjuu autoriga ERR lehelt.
SEHKENDAMINE 