29. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium”

Ootasin selle raamatu ilmumist raamatukogusüsteemi juba nii vara, et polnud vist õieti müügilegi jõudnud. Mäletan, et registreerisin ennast kohe järjekorda, kui see juhtus (see pidi olema novembris), aga mulle kuidagi tundus, et süsteem ei haakinud mind sappa (muidu näitab, et kus raamat parajasti on ja kui palju inimesi järjekorras), seega tellisin justkui uuesti – ja just nädalake enne raamatukogu sulgemist (pandeemia tõttu) sain lõpuks kätte.

Esiteks pean kahetsusega märkima, et mul on kõik eelnenud Melchiori-raamatud peaaegu täielikult meelest läinud. Suutsin peast meenutada ainult 5 osa (kuigi pidi olema 7 – nüüd vaatasin, mille pealkirjad olid ununud), samuti mäletan, et apteeker Melchior on lesk, tütar on Pirita kloostris aednik ja noor Melchior pidi minema Saksamaale selliks õppima, aga sattus kellegi Notke juurde (seda pigem meenutas praegu loetud osa) salagildi. Ilmselt on eelis neil, kes hakkavad lugema alles nüüd ja saavad kõik korraga lugeda – mitte et tegevustikke oleks raske jälgida, need pole omavahel seotud, aga lihtsalt oleks kuidagi hea mäletada umbes samu inimesi, keda Melchior kasvõi enda headeks sõpradeks on pidanud.

Pikk jutt, sitt jutt. Kui ma mäletan päris esimestest osadest, et mulle meeldis ajastu ja Tallinna kirjeldamine, apteegirohtude segamise kirjeldamine, ja krimisisu polnudki nii põnev, siis on see osa tõesti krimiloona nauditav. Muidugi tuleb alati meeles pidada, et nendes raamatutes on algul mõni surnu ja siis tekib neid veel – see mulle enamasti ei meeldi, sest pead kogu aeg valvel olema, et mõnda sulle meeldinud tegelane maha ei koksataks. Seekord andis vihje juba kaart raamatu algul. Muidu on ju tegemist klassikaga – leitakse surnu (Johann von Brakel), tema kõrvalt, oma verine pistoda käes, tema sõber (Rolof Metsentaken), keda ootab kohus ja hukkamine. Sõbra isa, Harju rikas läänimees vasall Hunold Metsentaken palub Melchioril elada Toompeal rüütel Detmar von Wenthuseni majas ja tõe välja selgitada, sest tundub, justkui poleks Rolof siiski süüdi. Melchior panebki siis mingite lubakirjade abil oma all-linna apteegi kinni ja asub Toompeale Wenthuseni majja elama. (Tegelikult eelneb pikk lugu ka sellest, kuidas von Brakelite ja Metsentakenite vahel valitses kauaaegne vihavaen ja kuidas lõpuks selle lepituseks kumbki andis oma poja rüütli juurde elama, et nad lepiksid ja sõbruneksid ning et vaen kaoks).

Tänu sellele on meil nüüd üks majapidamine ja selles mõrva ööl viibinud 9 inimest. Ja on “raamatukogus kogunemise stseen” ehk siinkohal kogunetakse suures saalis laua taga, kus Melchior räägib lahti, kuidas kõik oli. Isegi üsna klassikaliselt tekitab esialgu teisi kahtlusaluseid. Ja lugejal on olnud võimalik algusest peale kõiki ühtviisi kahtlustada ja seega kahtlustada samamoodi ka tegelikku tapjat (paraku ei saa siin lahti kirjutada, seega kahju, et mul endal ka ununeb äkki jälle). Samas on miinuseks see, et isegi kui vahepeal seda inimest kahtlustad, teeb kirjanik jooksvalt pidevalt kõik endast oleneva, et see inimene tunduks siiski väljaspool igasugust kahtlust. Teine konks on see, et üks tunnistus on vale. Ja kuigi seda võid juba ise ka alguses kahtlustada, kahtlustaksid, et nähtut on muudetud, mitte seda, et midagi sellist polnudki. (Ja krimka puhul on see ehk kõige nõrgem koht, sest lugejal pole alust arvata, et mitte midagi sellist polnudki).

Seega üsna klassikaline krimilugu ja nauditav, läheb kiiresti. Mulle meeldis, et kõik oli justkui oluline, mida kirjeldati, kõik oli mingitpidi vajalik. Pealkirjas viidatud Pilaatuse evangeelium…. Või pistrikujaht. Nojah. Ei hakka ära rääkima. (Kuigi need vahelepõiked noore Melchiori ellu, mille puhul peaks pisut mäletama eelmist osa – aga mina põhimõtteliselt peale nimede ei mäleta sealt mitte midagi – on veidi igavamad, kuna pole ka veel selle osaga vana Melchiori tegemistes seotud. See tähendab, et noore Melchiori lugu jätkub järgmises osaski ja selleks tuleks seda mäletada.)

Ajalooline pool on tegelikult väga põnev. Kuna see on pseudoajalooline, oleks muidugi hea, kui lugeja oleks ajastuga kursis ja saaks aru, kus kirjanik juurde luuletab (üldiselt on põhjalikus eessõnas sedagi pakutud). Oleks vaja teada võimuhierarhiat nii Toompeal kui linnas. Kes on komtuur. Prior. Ja muud sellist (kahtlustan, et ilmselt annaks paljugi juurde, kui mäletaks paremini eelmisi, sest igas osas on midagi jälle lahti kirjutatud).

Apteeker Melchiori raamatutes on alati ka tore, et on olemas mingid kaardid. Enamasti on need olnud linnakaardid, nüüd aga kogu see majapidamine mitmes lõikes ja kahe korruse jagu (Marge Nelk). See on üldiselt väga abistav. Samas on seal kaks aga, mis pisut segadusse võivad ajada – esiteks on maja pilt pandud vastupidiselt ilmakaartele. Kui nimetatakse läänetiiba, siis tuleb vaadata parempoolset majatiiba, ja vastupidi. Toompea müür on lõunas ja ma ei näe mingit olulist kunstilist põhjust, miks seda niipidi pidi kujutama. Samuti on muidugi väga tore, et kunstnik on tubadesse joonistanud ka mõned mööbliesemed. Oluline on aga, et need võinuksid alati klappida originaaliga – Odele ja Ere toa puhul ei klappinud. Sinna on joonistatud kaks voodit, ometi on kummagi abikaasa toast ligipääsetavas keskmises magamiskambris abieluvoodi. Teiseks on joonistamata jäetud lapse häll. Toa kirjeldus lk. 164:

Tuba oli vaipadega väga soojaks ja mugavaks vooderdatud, seal oli peale hälle veel neiu Ere voodi, mõned riidekirstud ja kaks lauda pehmete toolidega, ühe peal võis näha mingit mängu, mida mängiti male moodi laual, väikesel riiulil olid kaks vilepilli ja noodiraamat.

Seega millest lähtus kunstnik sinna tuppa kahe voodi, ühe riidekirstu, kirjutuslaua ja kõva tooli joonistamisel, ei tea.

Kaanepildist – kummaline on see, et Harglale olla just iseäranis rahul olnud, et Paweł Kardise kaanepilt nii hea tuli (kirjutab Ulmeajakiri esitlusest). Mind paneb aga konkreetselt imestama, miks nii … kole, kuidagi halva arvutimängulik pilt. Just Hargla Suudlevate vampiiride puhul oli mul see tunne, et raamat üsna normaalne, isegi hea, aga kaanepilt hirmutab kõik oma kitšilikkusega eemale. Samas mäletan, et mõni apteekri sarja raamatutest oli ikka väga ilusa kujundusega. Maitsed on ilmselt vägagi erinevad.

Keeleliselt (seda olen varemgi märganud) on raamat ka omalaadne. Esiteks püüab kirjanik kasutada veidi vanemat kõnepruuki – aga ainult vahel. Öelda asju rahvusvaheliste sõnadega, mis ilmselt olid olemas enne eestikeelset. Samuti on laused tihtipeale kirjutatud nii, nagu oleksid need otse mõnest germaani keelest tõlgitud. Või on saia kohta öeldud valge leib. Ühest küljest on see ilmselt taotluslik, et väljendada ajastut ja anda edasi keelt, milles tegelased räägivad, teisalt tundub, et niimoodi oleks neid ka lihtsam germaani keeltesse panna – ja eriti selle osa põhjal ütleks, et tasuks tõlkida! (Tõsi, ühes kohas tekkis mul arusaamatus – aga ma ei jõua lehekülge üles otsida – öeldi, et “siis läksid nad saksa keele peale üle. Ja ma mõtlesin vestlejate peale mõeldes, mis muud keelt nad oleksid võinud rääkida seal. Ei olnud mingi teoloogiline ega juriidiline passus ka, et oleksid ehk ladina keeles vestelnud. Eesti keeles…. no ma ei tea, kas oleks üldse nende tegelaste puhul võimalik olnud?)

Lingikogu (paljud blogid selles nimekirjas ei kirjutagi kuigi palju raamatust endast, aga oluline on ehk, et selleks ajaks, kui lihtinimesele raamatukogust lõpuks kätte jõuab, on nii paljud lugenud, et isegi kirjutanud on paljud):

Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s