31. Dina Rubina “Córdoba valge tuvi”

See oli viimane raamat, mis mulle sulgemiseelsest ajast raamatukogust kätte oli jäänud. Kõige paksem. Ja lugemiseks kulus tegelikult häbematult palju aega – see on raamat, mis tuleks läbi lugeda korraga, mitte jupitades nädala sees mõnel õhtul (põhiliselt lugesin siiski nüüd, nädalavahetusel, aga tegelasi on palju, kohti, aegu on palju – kui lugeda jupitades, on suur oht, et kõik läheb segi, ununeb, jääb pooleli).

Raamatu kokkuvõte oli küll ahvatlev, kuid sedasi tagantjärele lugedes tundub, et ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Kas olekski saanud. Lugedes tekib mingil hetkel tunne, et see on kirjanduslik sümfoonia – oma hääled, korduvad teemad, variatsioonid. Oluline ongi korraga ja ärksa meelega lugeda, siis ei lähe inimgalerii ja sündmusedki meelest.

Tegelaste galerii on üks oluline teema. Nimelt on peategelane Zahhar Kordovin kunstnik ja ta jälgib kõiki kunstniku visuaalse täpsusega. Ta näeb tüüpe, inimesi (sellest oli vahepeal mingi lause, aga ma ei kirjutanud üles). Seega tegelikult on ta veendunud, et kõik inimesed on mingid tüübid – neid võib küll palju olla, aga mingist hetkest hakkavad ikka korduma. Ta on väga hea inimestetundja, samas ka tohutu manipulaator. Segadust võib ehk tekitada see, et kõik ajad ja kohad on raamatus segi paisatud, ja kui kohe alguses pihta ei saa, kes-mis-kus, võib keeruline tunduda. Tegelasgalerii puhul on väga oluline ka Zahhari geneetiline kood – väidetavalt oli ta vanaisa täpselt samasugune, nii välimuselt kui iseloomult. Samamoodi kordub Zahhari ema raamatu lõpu Manuelas. Ja kogu punt omakorda korduv läbi ajaloo Hispaania juutidest alguse saanud perekonnaloos.

Zahharist ei saa kunstnikku, vaid kunsti restaureerija, asjatundja ja… vähestele teadaolevalt ka kunstitööde võltsija. Väga asjatundlik võltsija, kes valmistab leidude juhuslikku väljatulemist erinevatest vanadest majadest, pööningutelt jne väga filigraanselt ette. Ta on oma ala asjatundja ja autoriteet.

Pool raamatut on aga, nagu öeldud, vaade minevikku, tema suguvõsa loosse Venemaal kui tema enda lapsepõlve ja noorusaega. Põnevuse tekitamiseks on asjasse segatud üks kättemaksulugu. Nimelt vihjatakse juba algusest peale, et Andrjuša on mingi eksituse läbi kunagi tapetud ja tema eest tuleb kätte maksta. Milles aga asi, kes seda tegi, miks – kõik see saab selgeks üsna raamatu teises pooles ja tundub mingis mõttes juhuslik. Lisaks tundub (sügavamalt järele mõeldes) ja juhuslik kättemaksuks välja valitud inimese valik. Sest tõtt-öelda oleks pidanud minu arust see uusrikas, kes asja taga oli, kõrvaldatama 🙂 . Ilmselt oligi see kõik rohkem nagu asja kriminaalsemaks muutmise mõttes vajalik, eks see mingit pinget hoidis küll.

Raamatu pealkiri on seotud selle väikese salajase lisandiga, mille Zahhar oma võltsingutele lisas – alati väikese valge tuvi. No ja siis ta lõpuks põgenebki suvaliselt Córdobasse, vaatleb seal linde, kuulab flamenkoetendusel laulusõnu, näeb oma ema reinkarnatsioonina Manuelat ja jõuab lähemale oma juurde legendidele.

Cuando llegue mi muerte
En mi hombro se posara
La blanca paloma,
La blanca paloma de Córdoba.

[—]

Lo has desperdigado,
Has apagado su sangre caliente,
Has enfriado su semilla ardiente
Y ahora estas solo, en las puertas del Cielo,
con una paloma sobre tu hombro,
La blanca paloma de Córdoba.

Kui tuleb mu surm
avanevad ühekorraga kõik uksed
ja vali ingel,
vali ingel küsib minult:

“Su surm on nüüd tulnud,
aga kus siis on sinu pärisosa,
see varandus, mida sajandeid kogusid
su alistamatud esivanemad?

Sa oled selle tuulde lasknud,
nende keevalist verd jahutanud,
kustutanud nende tulise seemne ja seisad
nüüd taevaväravas üksipäini –
vaid tuvi istub su õlal,
Córdoba valge tuvi.” (lk. 482-483, vene keelest tõlkinud Veronika Einberg)

Jah, ei tohi unustada, et perekonnavarana hoiti pikalt ühte hõbepeekrit, mille servale oli midagi jidišist kirjutatud, mida keegi lugeda ei osanud. Zahhar müüs selle noorena maha, aga see kummitas teda unenägudes – ka tekst, mida ta nüüd osanuks lugeda. Seega on üsna etteaimatav, et kui Manuela räägib, et neil on üks perekonnareliikvia, on tegemist selle peekri kaksikuga. Kuna perekonnalugu saab alguse ühele Ladina-Ameerika saarele pagendusse saadetud Hispaania juutide kaksikutepaarist, kellest said piraadid. Jah, see piraaditeema, “hispaanlase“-teema – kõik kordub läbi põlvkondade. Lõpetuseks sünnitab Pilargi kaksikud. Lisaks on väga oluline üks pilt, mille Zahhar leiab ühest Toleda kohvikust ja olematu summa eest endale ostab. Kuna tema üheks uurimisteemaks on El Greco ehk kreeklane, on ta üsna kindel, et selle pildi Pühast Benedictusest saab ElGreco pähe maha müüa – tegemist on sama ajastuga. Ent kes selle pildi tegelikult tegi? Keegi tema kaasaegne Zacharias Cordovera? Nojah, eks sealtkaudu kõik põimub, need teemad läbivadki raamatut.

Lisaks on olulised unenäod (mäletan juba Viiuldaja katusel puhul vanaema vaimu, siingi on juudi traditsiooni unenäod väga tähenduslikud).

Soovitan lugeda, aga siis, kui on aega. Selline… suur kirjandus kuidagi.

Ei leia palju linke: Karoliina Kagovere soovitab Postimehes ja väga lühidalt Eklektilistes lugemistes. Ilmselt on lugejaid olnud palju, lihtsalt nemad parajasti pole kirjutanud. Linda Järve luges vene keeles ja kirjutas oma Kruusatee/Iltaka blogis.