33. Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Lugemisseisaku teine vahelugemine, jälle ühe õhtu raamat. Seisab juba ammu mu virnas, aga kuna pole raamatukogust, vaid õelt, pole lugemisega otseselt kiire olnud. Väga vadilik teos. Meenub, kuidas Vadi proovis kirjutada romaani ja sai lühijutud. Ka nüüd raamistab ta inimgaleriist kirjutamise sellena, et ta kutsuti Pettunud inimeste külla kroonikuks ja nii ta seal siis elab ja vaatleb inimesi. Kohati Tallinnas, kohati Tartus (Tartu puhul näiteks ühe läbiva tegelase, Andrese kohtumised armukesega Raja pargis – koju saata ei tohi armukest, sest mees pidada kogu aeg kodus olema. Lõpuks järeldab, et äkki ikkagi hullumajast… 🙂 Hullumaja tuleb üsna tuttavlikult ka teises kahes loos välja – esimene lugu meenutab lausa meie enda pere lugu. Nahaarstid on nimelt samas majas. Aga majas kellegagi kohtudes ei tule ju jutuks, miks sa seal oled 🙂 Keegi Madis, tegelane raamatust, unustab nahaarstile minnes riidehoius numbri võtta ja riidehoiutädi pärast noogutab mõistvalt “Eks see haigus teeb seda.”, lk . 105. Aga Vadi puhul on põnev, et järgmises lühiloos arendab ta sisu juba edasi 🙂 ).

Kõige pealt raamatu kujundusest. Ilus raamat kätte võtta. Loen siit praegu, et “illustratsioonid ja nahkköite disain” Anu Kookla, Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputöö (juhendaja Kerli Jõgi). Kujundaja Peeter Laurits. Silma hakkavad linnade ja maastike “kaardid” raamatu alguses, mis on tegelikult kuidagi nii ilmselgelt mingid rakud, organid. Ilmselt meditsiiniinimestele oleks arusaadavamad, kuna ühe pildi puhul meenub mulle kohe meditsiinilistelt piltidelt tuttav rind – ja üks lugu rääkis justnimelt rindadest (naine oli läinud Mardi juurest Kalle juurde, Mart oli selline imelik mees, aga lõpuks võttis siiski Kallega jutuks, et äkki võtab too ikka rinnaoperatsiooni eest maksmise enda peale, et ta ei peaks neid osamakseid enam ise tegema… paar aastat pärast operatsiooni 🙂 ). Ja peale vaadates – tõesti ainult meenutab, sest teistpidi silmitsedes võib näha muud. Raamatukaanel on minu arusaamist mööda aju. Paar lugu räägib ka möödaminnes sellest, kuidas inimese seest võetakse siseelundid ära (ilmselt kuidagi haakub ka illustratsioonidega). Sedasorti “maagiline realism”, mis justkui oleks väga reaalne, mees tuleb töölt, pistab käe ribide alla ja … laseb käia. Või kui lõpeb kirjaniku “residentuur”….

Mingist hetkest hakkasin jälle leheküljenumbreid üles kirjutama – kuidagi vahvad lood. Näiteks “Maša ja karu”, kui noored lapsevanemad esmakordselt kaks aastat pärast esimese lapse sündi saavad õhtul täiesti omavahel kodus olla, kõik läheb ilusti, kuni imelise lõpuni jõudes hakkavad nad kuskilt kuulma “Maša ja karu” multika muusikat. Oma peades. Ohkavad. Pole nagu see. Tooks lapsed ära? Aga nad on ju Pärnus… Lähme kutsume naabrilapsed ja hoiame neid mõned tunnid? “Meil on jäätist ka!” (lk. 78-80). Ilmselt väga tuttav tunne kõikidele väikelaste vanematele.

Toredaid ja armsaid, samas muidugi nukraid asju on erinevast kaarest. Näiteks figureerib siin paaris kohas abielupaar, Egon ja Astrid. Esimeses loos kutsutakse nad kaugete sugulaste pulma, püüavad igatpidi varju hoida, et keegi ei hakkaks pärast küsima, kes need veel olid. Sellised tagasihoidlikud inimesed. Teine lugu on sellest, kuidas Egon läheb Astridit haiglasse vaatama, kuna see on haiglas masinate all (nojah, praegusel ajal vbolla teised seosed, aga mis sest). Õde julgustab Egonit ikka kaasaga rääkima, kirjeldama asju, kasvõi mida täna sõi, väidetavalt patsiendid ikka kuulevad, sellest pidi taastumisel abi olema. Ja üksi jäädes räägib Egon: “Noh… Sul on nii palju igasugu vooolikuid ja juhtmeid küljes… sa oled nagu robot.” 🙂 (lk. 50).

Teiseks meeldis mulle kuidagi kontseptsioonilt lugu riiklikust lepitajast, kes igal õhtul töölt koju läheb. Või siis lugu väga reaalsest olukorrast (ma pole otseselt ise kogenud, aga lugesin sellest umbes üle 10 aasta tagasi kellegi blogist – tõsimeelselt kirjutas kusjuures): kassajärjekord toidupoes tipptunnil pärast tööpäeva. Kõik on pisut närvilised, aga üks tunkedes mees eriti. Pilk ta ees seisvale naisele lausa tapab, mühatab midagi. Kui naine lõpuks aru tahab saada, mida ta valesti on teinud:

Mees kordab aga veelgi enam ärritatult ning koputab nimetissõrmega kassalindile:

“Igaüks paneb ise enda järele pulga.” (lk. 70)

(Mina ka ei tea, kust selline arusaam on tulnud, sest mina näiteks pole siis pannud, kui minu järel kedagi ei tule. Nüüd püüan olla hoolikam pärast blogi lugemist aastal 2007 umbes – tõesti on inimesi, keda selline asi võib häirida. Kuigi mingi loogika ütleb, et see, kes tahab kassalindile kaupu laduma hakata, pangu pulk viisakusest vahele 🙂 ). Vadi puhul pole muidugi otsene sisu nii oluline – selle loo puhul lihtsalt tuleb lk. 83 väike tagasivaade samale mehele, kes oli ärritunud:

Mees, kes on alati hädas sellega, et inimesed oma ostude järel kassalindile pulka ei pane, käib ka täna poes. Ja jälle peab ta inimesi selles osas õpetama. Ise ostab ta vaid leiva, muud pole tõesti hetkel vaja, ta maksab kõik kenasti ära.

Õhtul leivakotti avades alles avastab – kõik on kontsikud! 🙂 Argipäevakarma vadilikus kastmes.

Veel on siin juttu inimestest, kes tahavad kuidagigi oma õnnetut olukorda pisikese võidurõõmuga parandada. Näiteks üks Madis, kes on siin samuti läbiv tegelane, peetakse kinni, politsei kutsub lausa oma autosse. Selgub nimelt, et mehel on load aegunud, tehnoülevaatust ka pole…

Politseiautost väljudes nentis ta, et oli pistnud taskusse politseiniku pastaka. Ja ei saa öelda, et see juhtus kogemata või hajameelsusest:

“Kuidagi peab ju ebaõiglustunnet korvama.” (lk. 81)

Või mehel, kellel läheb kõik halvasti, üks õnnetu juhus teise otsa, kuni on peaaegu auto alla jäämas, aga pääseb kerge müksu ja ehmatusega. Siis aga virutab täiest jõust jalaga vastu selle auto ust, paras mõlk jääb. Ja kui siis eemaldub, peatub hetkeks ja ütleb lõpuks endale: “Lõpuks ometi sõltub ka minust midagi!” (lk. 116).

Täiesti totakas, aga naljakas siiski on lugu mehest, kes kaugliinibussi minemise eel jõi kaks õlut ja on sunnitud sõidu ajal bussi vetsu minema. Korraliku mehe kombel ta muidugi seisab seal ka, aga:

[…] jääb siis mõttesse, teda tabab teatav heiastus, üks uhke kujutelm:

“Kui buss mu ümbert ära võtta, siis lendan ma praegu meetri kõrgusel maantee kohal, till pihus, ja kihutan 90 kilti tunnis.” (lk. 108)

Raamatus on juttu erinevatest kurbustest, üksindustest, väljatõrjumisest jms. üldse, ega kõiki jõuagi välja tuua. (Ka see hull bussisõidulugu oli tegelikult järg teisele, kus mees bussile ei mahtunud, kõik kohad olid välja müüdud, mees aga pakkus, et võib kogu tee vetsus istuda – ikka ei lastud peale. Seevastu käis seal vetsus siis teine mees). Kuidagi silma jäid veel kaks lugu. Üks räägib mitmes üksikus loos naisest, kes vastasmaja korteris liigub, tekk ümber (ja tema mehest). Seda näeb minategelane/kroonik korduvalt, läheb kord isegi uksele, sest näeb pimeduses mingeid sädemeid ja kardab, et midagi on lahti. Naine aga avab ukse ja ütleb, et see tekk lööb staatilisest elektrist sädemeid ja kuna ta elus on nii vähe sädet, siis ta vahel tantsib pimeduses, et sädemeid tekitada :). Või lugu “Vastik laps”, keda mitte keegi mängu ei taha võtta ja kes on suhtlusoskuste poolest hälvik. Täiesti üleolevast perspektiivist kirjutatud jutust selgub tegelikult, et tegemist on lihtsalt vaesest perest ja kehvadest sotsiaalsetest oludest pärit poisiga. Hinnangutest.

Ja siis refrään. See viib teksti justkui teise žanri mingis mõttes. Meenutab vanu keskaegseid ballaade, kui refräänis kordus mingi üks lause, vahele jutustati terveid kroonikaid ajastust. Siin on see lause “Kogu aeg tuleb nutt peale“. Lugesin üle, sain 7 (lk. 48, 71, 84, 94, 118, 123, 147).

Mulle ikkagi meeldis. Hinna ja välimuse poolest sobiks kinkeraamatuks, sisu on ju ka tore, aga noh, kas saab kinkida mõtet, et elu on tegelt üks hädaorg. Oma pisiasjades 🙂

Lingid:

  • ERR kultuuriportaalis tutvustatakse ja pakutakse ka katkendit. Kokkuvõttena on siin kirjas: “See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahupurk. Siin on naine, kes oskab teha suppi, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi teha. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi
    voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ja nii teeb ta bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelastest on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad taas ja taas, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.” (kuigi see ongi vist sama jutt, mis Apollo raamatuportaalis/Postimees. Piltidelt tundub, et on ka eksklusiivsema väljanägemisega köiteid?);
  • Priit Hõbemägi peab seda Ekspressis kirjutades ausaks raamatuks – tore arvustus on üldse;
  • Jürgen Rooste Päevalehes/Delfis – ka väga tore arvustus. Soovitan lugeda, toob teisi aspekte välja;
  • Loterii blogis arvab “kolm umbes”, et tegemist võiks olla fiktiivse kohapärimusega.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s