36. Sylvia Plath “Klaaskuppel”

Kuna mõned Postimehe kirjastuse välja antud raamatud on mulle positiivsetena silma jäänud, kirjutasin ka selle teose oma nimekirja. Sylvia Plath ja “Klaaskuppel” – kuidagi kõnetas. Seda enam täitis mind õnnejoovastus, kui see raamat ootamatult riiulilgi oli ja ma sain selle raamatukogust tellida! Seega asusin hoogsalt lugema ja tõsi, kiiresti läheb see raamat küll.

Esimesest otsast ei saanud alguses sottigi – raamatu tutvustust ega kokkuvõtet ma siis ette enam ei lugenud ja tundus, et tohoh, mingi kummaline chick-lit. Ja muidugi oli keskkond ja aeg teine, sellest võis ka mingite märkide järgi aru saada – kahtlane soorollide ja lubatu/mittelubatu jaotus. Pärast 100 lehekülge lugesin kokkuvõtte läbi ja järgmisel õhtul lugema hakates oleks nagu teist raamatut lugenud:

[…] peategelane Esther Greenwood on andekas ja ilus noor naine 1950. aastate New Yorgis. Hoolimata edust ja paljutõotavatest karjäärivõimalustest murdub ta vaimselt – võib-olla lõplikult. Tema mentaalne kokkuvarisemine, enesetapukatsed ja sellele järgnenud kuud vaimuhaiglas on lugejateni toodud erakordses eheduses.
Inimpsüühika kõige tumedamatesse nurkadesse tungiv „Klaaskuppel“ on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse. Teoses leiab käsitlemist ka ühiskonna eeldustest tulenev ebaõiglus, millega peategelane Esther on noore naisena sunnitud kokku puutuma. Tema võimetus leppida naistele ette kirjutatud koduperenaise rolliga peegeldab ka Plathi kahevahelolekut ja soovi olla korraga nii ema kui ka looja, poetess.

Kolmandik raamatust oli läbi ja seni oli olnud niisama mõttetu ringisebimine, miski ei viidanud süžee arengule üheski suunas. Seega just järgmisel õhtul lugema hakates nägingi järjest depressiooni langevat noort inimest. Juba olin ka aru saanud, et tegevustik toimub 1950ndatel – ja seda jubedam tundus. Depressioon ja selle ravimine või mõistmine. Huh. Mis siin ikka rohkem kokku võtta. Üldiselt hoiataksin pigem lugemise eest – eriti neid, keda ennast depressioon või enesehaletsus või madal enesehinnang valdavad. Valus äratundmine lisaks ajastule, kus ümbruskond ei oska ka toetada. Muuhulgas kriipiv sisemine protest soorollide teemal, mh. lesbilisuse võimalikkusest (väga riivamisi ja aimatavalt).

Võiks öelda, et kui mul poleks raamatu puhtfüüsilise kättesaamise üle nii arutut rõõmu olnud, oleksin võinud suisa pettuda. Nüüd ootan, mis aeg (peale unustamise) mu elamusega teeb. Järelsõnastki lugesin (ilmselt esmakordselt Plathi enda kohta), et (meie jaoks) luuletaja lahkus elust samuti enesetapu läbi üsna noorelt (30) ja tema “postuumne kuulsus rajaneb põhiliselt ta kuue viimase elukuu luulel” (lk. 301, tõlkija Inna Feldbachi järelsõnast). Ilmselt on põhiline väärtus stiilis.

Üsna palju on juba blogideski kirjutatud (hm, loomulikult sellepärast, et see raamat on juba varemgi välja antud, nagu nüüd näen. teiseks olid mõned tekstid kahel lingil):

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s