37. Kurt Vonnegut “Isemängiv klaver”

Raamatukoguraamatute lugemine jätkub. Vahepealne seisakuraamat lihtsalt seisab (ei tea, kas jõuangi läbi). Lihtsalt meenus, et kui ma kunagi riiulite vahele sattusin, otsustasin kaasa haarata Punase sarja vene autorid ja mõtlesin, et olgu, teiselt poolt võtan hiljem – ja need teise poole raamatud olid ju riiulil olemas. Seega tellisin ja sain (kuigi jah, riiulilt).

Vonnegut on teadupoolest vana lemmik. Mõnes mõttes tekib kahtluski, kas noorena lugedes midagi aru sain – samas, ehk sain. Kunagi lugesin Vonneguti Sinihabet (täiskasvanuna) ja mäletan samuti vaimustust.

Isemängiva klaveri puhul kartsin alguses suisa, et olen kunagi alustanud ja pooleli jätnud (ega tea, väga tuttav ei tulnud). Sest tegemist oli justkui utoopiaga, kirjutatud 1950ndate algul. Utoopiate puhul ei tea kunagi, kuidas mõjuvad. Kokkuvõte:

Kurt Vonneguti esimene romaan jutustab insener Paul Proteuse loo. Paul peab toime tulema Kolmanda maailmasõja järgses maailmas, mida juhib superarvuti ja kus kõik olulised toimingud sooritavad masinad. Paul otsustab oma elu sellele ette nähtud voolusängist kõrvale juhtida ning põhjustab sellega enda ümber korraliku segaduse ja selle kõige kaudu jõuab Vonnegut juba oma debüütromaanis talle ainuomasel teravmeelsel, satiirilisel moel kapitalistliku ühiskonna mõttetuse ja sihituse teemani, mis läbib hiljem punase joonena tervet tema loomingut.

(Kusjuures üllatas, et tegemist on ta esimese romaaniga!) Hakkad siis lugema – tegu on ühiskonnaga, milles kõik on automatiseeritud ja inimestel on koodid eriala ja järgu järgi, kõikidel on IQ avalik ja põhimõtteliselt on insenerid kõrgklass, teistel pole erilisi võimalusi. Tehastest on inimesed ammu minema aetud, sest nemad tegid rohkem vigu kui masinad. Samamoodi konduktorite kohalt rongis. Kodud valmistatakse valmismoodulitena, kõikidel riiklikult ka täisautomaatsed kodumasinad. Ja nii edasi. Tundub isegi teatud viisil must-valge?

Tegelikult ongi kogu sarm selles, et kõik ongi nii pagana mitmetahuline ja Vonnegut oskab geniaalselt anda kõik erinevad tahud – üldiselt pigem ikka selles mõttes, et ükskõik, mis me teeme, kõik on naeruväärne. Mingist vaatenurgast. Head/halba ei ole, kõik sõltub vaatenurgast. Lugedes tundub, et loed küll väga konkreetset sündmustikku, nagu vaataks mingit sigrimirgi-pilti, millest ühtäkki kerkib välja 3D pilt, kujutis, mis kuidagi läheb mitmedimensiooniliseks ja avaneb ainult siis, kui teatud nurga alt tunnetada.

Näiteks täiesti geniaalne vahelugu jookseb sellel teemal, kuidas üks kõrge sõjaväelane Bratpuhri šahhile oma maad tutvustab (ja kuidas šahhi vennapoeg Khashdrahr Miasma tõlgib). Kuidas doktor Halyard talle ka oma maad ja hüvesid tutvustada ei püüa, ütleb šahh ikkagi, “ahah, kommunism” või “ahah, ori”. Lõpuks lõpetab Khashdrahr selle tõlkimise orjaks, läheb üle “kodanikule”. 🙂 Kui näiteks Halyard tutvustab nende superarvutit (elektrooniline arvutusmasin – meenutagem, et raamat on kirjutatud 1950ndate algul), öeldes:

“See on elektrooniline arvutusmasin – aju, kui soovite. Juba üksnes siin ruumis, mis on kõigist kasutatavatest kõige väiksem, on piisavalt traati, et ulatuda neli korda siit Kuuni. Kogu seadeldises on rohkem elektronlampe kui New Yorgi osariigis enne II maailmasõda.”[—]

Šahh mõtles järele, kihistas ujedalt naerda ning Khashdrahr liitus tema vaikse idamaise rõõmuavaldusega.

“Šahh ütles,” sõnas Khashdrahr, “et tema maal magavad inimesed tarkade naistega ja teevad odavalt häid ajusid. Hoiavad kokku piisavalt traati, et tuha korda Kuu peal käia.” (tõlk. Tiina Randus, lk. 127) 🙂

Maailmakord on selline, et ka poliitika ja valitsemine on lahku löödud. Halyard mõtleb näiteks:

Ning Halyard sai äkitselt aru, et täpselt nagu religioon ja valitsemine olid kunagi sajandite eest lahku löödud, elutsesid poliitika ja valitsemine nüüd tänu masinatele külg külje kõrval, kuid ei puutunud peaaegu üldse kokku. Ta põrnitses president Jonathan Lynni ning kujutas hirmuga ette, milline oleks riik siis, kui iga loll väike Ameerika poisike võib presidendiks saada nagu praegugi, aga peaks päriselt ise riiki juhtima! (lk. 130 – ja seda kirjutas ta 1950ndatel pärast sõda, eksole, mitte praegu, Trumpi ajal)

Selle šahhi vaatenurga kõrvutamine tänapäeva ühiskonnaga (no ma ei suuda teisiti, kui loen seda kohati, 70 aastat hiljem, reaalse ühiskonna kirjeldusena – tõesti, mitte läbinisti, aga palju vähem utoopilisemalt kui ta kirjutamise hetkel mõjus) on tegelikult vägagi värskendav. Just see, et ta peab kõiki orjadeks ja ameeriklane püüab talle selgeks teha, millise õnne ja vabaduse sees nende inimesed elavad! Teenides, kus vaja, tasuta arstiabi, kohustused riigi ees… Tööstus ja tehased on riigi alla tõmmatud, inimestest pääsevad ainult kõige nutikamad läbi sõela inseneriks ja tööstusesse, ülejäänutele jääb raipe- ja kanalisatsioonikorpus või sõjavägi. Kommunism 🙂 Kõige hullem on, kuidas noored pingutavad ja ennast lolliks õpivad, et eksamitest läbi pääseda ja hea elu peale saada – aga kuidas paljud siis ise oma elu lõpetavad, kui eksam ei õnnestu. (Appike, need eksamipinged ja muu jama… nii tuttav).

Kord kutsub šahh enda autosse tänaval seisva tüdruku, kellega on juhtunud õnnetus – ta mees on koodilt romaanikirjanik, aga kirjutatu ei sobinud ja siis muudeti koodi:

“Kaks päeva tagasi oli tal number – W-441.”

“Algaja romaanikirjanik,” selgitas Halyard Khashdrahrile.

“Jah,” vastab tüdruk. “Ja see pidi talle jääma seniks, kuni ta romaani valmis saab. Seejärel pidi ta saama kas W-440 …”

“Tegutsev romaanikirjanik,” ütles Halyard.

“Või siis W-225.”

“Avalikud suhted,” ütles Halyard.

“Palun, mis asjad on avalikud suhted?” küsis Khashdrahr.

Halyard tsiteeris mälu järgi “Käsiraamatut”: “See amet spetsialiseerub massikommunikatsioonivahendeid ja rakenduspsühholoogiat kasutades soodsa avaliku arvamuse loomisele, arvestades vastuolulisi teemasid ja institutsioone, solvamata ühtki olulisemat isikut ning keskendudes eeskätt majanduse ja ühiskonna jätkuvale stabiilsusele.”” (lk. 254 – milline tikksirge ja otsene loogika, terav ja tabav – kui sinust ei saa tegutsevat romaanikirjanikku, siis oled numbrite jagu kohe allpool järgmisel tööl, mis sõnaseadmist vajab.)

Muide, selle läbikukkunud kirjaniku lugu ei ole veel läbi, järgmisel leheküljel arutletakse:

“Tundub, et ta on halvasti kohandunud,” arvas Halyard pahaselt. “Kui te minu arvamust küsite, kallis, siis tal oleks vaja pädevat psühhiaatrit. Tänapäeval teevad psühhiaatrid imesid. Võtavad täiesti lootusetuid juhtumeid ja teevad neist A-klassi kodanikud. Kas ta ei usu psühhiaatriasse?”

“Usub küll. ta nägi, kuidas ta vend psühhiaatria abil meelerahu leidis. Seepärast ta ei tahagi sellega tegemist teha.”

“Ma ei saa aru. Kas ta vend ei ole siis rahul?”

“Läbinisti ja alati rahul. Ja minu abikaasa ütleb, et keegi lihtsalt peab halvasti kohandunud olema, et keegi peab end piisavalt halvasti tundma, et mõelda, kuhu inimese don jõudnud, kuhu nad lähevad ja miks nad sinna lähevad. See oligi tema raamatu viga. See tõstatas need küsimused ning lükati tagasi. Talle anti käsk minna avalike suhete valdkonda.” (lk. 257)

Kogu pundi üks võimukamaid mehi on peategelane Pauli isa kunagine hea sõber, Riikliku Tööstus-, Kaubandus-, Kommunikatsiooni-, Toiduainete- ja Ressursiameti direktori Francis Eldgrin Gelhorne. Sellest vanast võimukast mehest mäletab Paul kohtumist, kui Paul oli noor. Gelhorne küsis, kas vastab tõele, nagu räägitakse, et Paul on tark poiss. Paul tagasihoidlikult siis tunnistab. Ja Gelhorne, täielik self-made man, ütleb:

“Keegi pole nii hästi haritud, et 90 protsendi tema õpitust ei saaks kuue nädalaga selgeks. Ülejäänud kümme protsenti on puhas dekoratsioon.” (lk. 240)

Ed Finnerty on kunagisest andekate noorte inseneride sõpruskonnast see, kes Iliumi vabrikutest eemale kolis, et karjääri teha, sai isegi edutatud, aga rebis ennast süsteemist lahti. Temaga on seal mingid probleemid, siis ta kaob silmist, ilmub põrandaaluse liikumise ühe juhina mingil hetkel jälle välja. Kui keegi küsib, mida ta ütles enda tegevusalaks, vastatakse: “Ta ütles, et hakkab pimedate kirjas pornograafiat välja andma.” (lk. 242). Kui Ed Iliumi tagasi jõuab, otsib ta Pauli üles ja Paulgi on oodanud kohtumist temaga. Teatud määral tunneb ta mingit värskust, teisalt on ka mõnevõrra ärritunud Edi üleolevast ja hoolimatust stiilist. Ka Ed ise ütleb:

“Naljakas, mida ma meie taaskohtumiselt lootsin, ilmselt seda, mida kõik tundeküllastelt taaskohtumistelt loodavad. Ma mõtlesin, et sinu nägemine kaotab imeväel kõiksugu probleemid ja aitab mul mõtteid koguda,” sõnas Finnerty. […]

[—]

“Aga peatselt saab selgeks, et vanad sõbrad on vanad sõbrad ja ei midagi muud – nad pole targemad ega kasulikumad kui kõik teised. Nojah, kuradile sellega, see ei tähenda, nagu mul poleks pagana hea meel sind jälle näha.” (lk. 96-97)

Väga pikalt ei jõua kogu raamatust kirjutada, aga oluline on ka Kummitussärgi liikumine, mis raamatu lõpusirgel põranda alt välja tuleb ja kõik (töölisrevolutsiooni kombel) maha lõhub. Tegelikult oli muidugi plaan pisut teistsugune, samas oli teatud anarhia ka sisse kavandatud – et las üksused tegutsevad veidi oma maitse järgi. Kummitussärgi liikumise manifest, mille alla kirjutati Pauli allkiri, kõlas muuhulgas nii:

Ebatäiuslikkuses peab peituma voorus, sest inimene on ebatäuslik ja inimene on jumala loodud.

Nõrkuses peab peituma voorus, sest inimene on nõrk ja inimene on jumala loodud.

Ebatõhususes peab peituma voorus, sest inimene on ebatõhus ja inimene on jumala loodud.

Tarkuses segatuna rumalusega peab peituma voorus, sest inimene on vaheldumisi tark ja rumal ja inimene on jumala loodud. (lk. 315)

Ja üsna lõpus räägib Paul kohtus enese kaitseks:

“Ameerika Ühendriikide sõltumatuse pandiks on selle inimesed, mitte masinad, ja on inimeste asi see tagasi võtta, kui nad seda soovivad,” ütles Paul. “Masinad on ületanud selle sõltumatuse piirid, mille Ameerika inimesed neile hea valitsemise huvides vabatahtlikult üle andsid. Masinad, organisatsioon ja tõhususe tagaajamine on inimesed ilma jätnud vabadusest ja õnnepüüdlustest.” (lk. 328)

Jälle mõtled – ja seda kirjutati 1950ndate algul…

Kuna tsitaate sai palju, oleks vaja midagi kokkuvõtvalt öelda. Selleks naaseksin hetkeks veel sisu juurde. Peategelane on ju ikkagi Paul, kes tunneb, et selline elu on tema kasuks ebaõiglane. Ta otsustab töölt ära tulla – aga pärast tööstuste suvepäevi (mingi Meadows). (Appike, lugege ainult nende suvepäevade kirjeldust – täpselt õudusunenägu! Ilmselt väga paljudele inimestele meeldib – erinevad spordivõistlused, taidlused, programm, lõkkeõhtu jms. See kuulub ju endast lugupidava firma juurde. Aga kui siis on mõni, kellele ÜLDSE ei istu selline karjas lõbutsemine… siis võib asja täpselt just niisama paroodiana näha, nagu Vonnegut kujutas). Ootamatult aga serveeritakse talle Meadowsis, et ta “mängult” vallandatakse, et ta saaks Kummitussärkidesse imbuda – otsekohe jääb ta ilma kõikidest privileegidest ja peab kuidagi rongiga koju jõudma. Pauli juures on sümpaatne see, et ta näeb tõesti, kui ebaõiglaselt see ühiskond loodud on, aga samas ei saa ta ka naljalt midagi ära teha. Ise süsteemist eraldudes, kaotab ta ju kõik – ja kõike kaotada pole ka tore. Või kui tuleb suur revolutsioon, siis istuvad nad Ed Finnertyga oma vabriku juures, ühe vana tootmishoone kõrval (58) ja meenutavad, kui toredad olid need ajad, kui nad õhinal oma esimesi masinaid leiutasid! Nii et mine võta kinni – pole halba ilma heata, pole head ilma halvata. Seega – mida me ikka teha saame, kui miski ei meeldi, eksole.

Eks ta ole.

Lingid:

Hetkel teisi ei leidnud, aga kindlasti on.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s