39. Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Ma olin sellel raamatul raamatukogus nii kaua järjekorras, et tõtt-öelda ei lootnudki veel eriolukorra ajal midagi sellest nimekirjast kätte saada. Aga sain ja mõtlesin “ruttu” läbi lugeda – mis kevadel venib alati ikka pikema aja peale, sest õhtud on valged ja kuidagi tegevust täis isegi ajal, kui mitte midagi pole.

Ma avastasin Hvostovi enda jaoks 10 aastat tagasi, seega ikka täiskasvanu inimesena juba. Ega saa väita, et ma praegu enam midagi väga mäletaks peale selle tunde, mis toona tekkis – et meeldis. Ootused olid lisaks üles kruvitud veel ka sellepärast, et see raamat nomineeriti kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. AGA. Ei vastanud ootustele… Tahaks siiski väita, et asi pole mitte ainuüksi minu vanemaks saamises, vaid et ka Hvostov kirjutas teistmoodi (aga pead ei anna). Sest seekord oli mul tunne, et … noh, pole ju raamat päris. Osaliselt oli lausa ebamugav, et loed liiga eraviisilisi asju, mis puudutavad nii teda kui ta lähedasi. Teisalt on tunne, et tegemist on mingi sõbra üksikute vestlusteemadega, mis pole kuigivõrd orgaaniliselt seotud ja mis iga teema sees samamoodi lähevad lappesse – nagu ikka juttu ajades. Et räägid ühest asjast, jõuad järgmiseni ja nii edasi. Peale kõige muu meenutas ta mulle selles raamatus oma isikliku alastusega ühte teist sõpra ja tekkiski tunne, et sellist haavatavuse taset nagu ei sobi avalikult püünele tuua (noh, minu jaoks kuidagi stilistiline häiritus, võiks öelda). Kolmandaks tundus ikkagi, et Hvostov oli lati alt läinud, nagu oleks öeldud, et tead, kirjuta midagi nii-ja-nii-palju lehekülgi ja ajakirjanikul pole mingit muret kirjutada need kuusteist artiklit. Pisut “vana aja asjade” stiilis. Sest idee mõttes – kirjad lapselapsele – on ju kõik kena. Aga siit juba esimesed ebakõlad – lapselaps on juba olemas, teda saab juba hoidmas käia, seega tema pole enam abstraktsioon. Ometi ei taha tõesti ükski lapselaps teada vanaisa seksuaalsetest kihkudest ja kummikasutamisest – üldises joones, miks mitte. Detailselt – mkm. (Nüüd tõin täiesti ebaolulise detaili siit välja, mis muidugi ei prevaleerinud, aga mõnes osas oli neid asju veel, mis nagu ei olnud päris kirjad lapselapsele, kes on saanud täiskasvanuks).

Samuti on omamoodi huvitav see perspektiiv, et seda raamatut peaks lapselaps lugema umbes selle sajandi keskpaigas ja need nähtused, mida kirjanik siis “vana aja asjade” kombel käsitleb, mingid ühiskonnanähtused jms., annab iseloomustab samuti raamatut huvitavast küljest. Mida ta teab oma aja ära elanuks. Millisena ta aimab tulevikku. Samas – siingi ei näe ma läbivat ja seostatud joont, ligadi-logadi….

Muidugi on üks osa minu kriitikast, mis käib terviklikkuse pihta, just need üksikud liiga kitsad nähtused, mis alati pikalt ja ootamatult palju ruumi saavad. “Tiblakompleks” – mulle endalegi hakkas siin juba tunduma, et see on tal paisunud kompleksiks. Tõsi, probleem on, aga mul oli jälle kuidagi raske näha, miks tasakaalupendel sellise hoo ja ägedusega äkki just sinna pöördus. Veelgi arusaamatum ja kontekstivälisem oli peatükk Savisaarest. Ma saan täiesti aru, et see on mingis mõttes põnev mõttearendus, samuti miks mitte rääkida sellistest teemadest (sest seoses Savisaarega käsitleti hoopis erinevaid teemasid nagu mis tõmbab teatud meeste puhul naisi ligi, kuidas ajalugu kirjutatakse, kuidas lubadusi peetakse, kuidas koerad klähvivad kooris), aga mulle jäi ikkagi tasakaalupunkt mõistetamatuks. See oli ajalehekolumn, ei tundunud kirjandus jälle…

Üks lisateema, mis igalt poolt läbi kumab, on (positiivne) feminism, matriarhaadi kirjeldus ja põhjendus – nii realistlik-ajalooliselt kui juurdemõeldult. Mis on muidugi väga sümpaatne. Sest veel sel talvel pidin minagi istuma juba ammuse sõbraga köögilaua taga ja tõsiselt vaidlema vastu arusaamisele, et “naised on ise süüdi, et võim meeste käes on” vms. (Ja sõber ise läks ise järgmisel päeval TÜsse mingit loengut lugema – seega me räägime vähemalt nende näitajate järgi siiski targast intelligentsest meesterahvast?). Aeg-ajalt oleks tõesti vaja meestel neid sõnu kirjutada.

Raamat algab peatükiga “Tartu tramm” – see on raamatu alguseks tegelikult väga hea valik. Nimelt mäletas kirjanik punast trammi, mis mäest alla sõitis – täiskasvanuks saades selgus, et trammi pole Tartus kunagi olnudki. Seega annab ta häälestatuse, et kõik, mida ta kirjutab ja mäletab, võib osutuda “Tartu trammiks” – mälestused ongi petlikud, võib-olla erinevatest mälupiltidest kokku sulandunud. Mina kusjuures suudan seda pilti (isegi tartlasena, kes on Jakobi mäge üle pool oma elust silme ees näinud) ette kujutada. Minu arvates meenutab see kõiki neid punaseid busse ja autoronge, mis sealt järjest alla tulid. Seda pilti võis vabalt kinnistada veel “Keskea rõõmude” film 🙂 – Ülle Kaljuste sõitis mäest alla punase autoga.

[youtube=https://youtu.be/vh58L-inqWo?t=36]

Kokkuvõtteks ütleks, et olen kriitiline ja pigem vist just sellepärast, et ootasin Hvostovilt nii palju enamat. Natuke liiga enesepaljastuslik ja asjadest, millest poleks vbolla vaja laiemale avalikkusele…

Raamatust on väga palju linke ka:

  • Autor ise ütleb ERR:i lingil, et see raamat on “esseistlik mõtisklus”, “õpik ühiskonnaõpetuse ja inimeseõpetuse tundidesse”, mitte autobiograafia. Muus osas on see jutt, mida ta räägib, sümpaatne. Võiks öelda, et tekitab ka kõrgendatud ootusi raamatu enda suhtes;
  • Intervjuu autoriga ka OPis;
  • Sveta Grigorjeva Sirbis;
  • Remsu Loomingus;
  • Päevalehe kultuurilehel kirjutab Aro Velmet: “Hvostovil on kolm kinnisideed: militarism, ksenofoobia ja silmakirjalik moralism. Lühemalt võiks öelda, et ta kinnisideeks on läbi reflekteerimata rahvuslus.” Ma nii väga kõigega nõus ei ole – “„Kirjad Maarale” on raamat, mille lõpus tunned, et nüüd on kõik öeldud. Enam rohkem midagi ei ole. Selliseid raamatuid ilmub Eestis harva, kuigi, peab tõdema, rohkem kui meie rahvaarv ja valmidus ennast peeglist vaadata lubada võiks.”
  • Intervjuu Vilja Kiisleriga raamatu esitlusel;
  • Jaak Urmet vestleb Tallinna TVs kirjanikuga (vaatasin kogu saate ära ja teate, siin on Tartu-Tallinna vastamisi seadmine, igas mõttes. Kogu austuse juures…. Jaak Urmeti küsimused, katkestused, teemaasetused…. see on nii Peda. Ja ei, ma ei ole ise mingi tarkpea, seega selle ütlemisega peab ettevaatlik olema … Aga siin saates jäi nii palju samamoodi pooleli ja fragmentaarseks nende katkestuste ja pealiskaudsuse tõttu);
  • Reet Kukk Viimsi Teatajas kirjutab: “Andrei Hvostovi raamat ei ole laiahaardeline teos valitsenud oludest, vaid eelkõige elu tervikpildi mosaiigikillud tema jaoks olulistest sündmustest ja küsimustest. Autor ei kuuluta kindlat tõde. Ta hoiatab lugejat, et meie mälestused on täis illusioone ja hallutsinatsioone, kõik ei pruugi olla täpselt nii, nagu meie seda mäletame.”
  • Liina Leemet kirjutab Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituse blogis “Ka „Kirjade Maarale“ puhul tekkis vahepeal mulje, et Andrei Hvostov, kelle (ideaal)adressaat on 33aastane Maara, seletab nii mõnigi kord sündmusi ning asju ikkagi praegusele Maarale, kes on alles väike laps. See on ka arusaadav, ent tekitas omalaadse healoomulise õõvatunde, sest neist lõikudest kumab erilist soojust. Muidu nii iroonialembene autor annab end neis lõikudes ära, näitab end varjamatult armastava vanaisana, kes soovib oma lapselapsele parimat võimalikku tulevikku.”;
  • Mariann Vendelin Apollo lehel;
  • Indigoaalane – tema ei suhestu selle eestlaste maailma keskpunkti kriitika teemaga ega ka selle seksuaalsuse teemaga (tõsi, meie vanemad ja vanavanemad said lapsed pühast vaimust, muust me kuulda ei taha), aga ta tunnustab ühiskondlikku aktuaalsust;
  • Triinu raamatud – kiidab samuti;
  • Hyperebaaktiivne loeb ja kiidab;
  • A Luik loeb;
  • Katu loeb ja kiidab;
  • Minutavaline blogis kiidetakse;
  • raamatutega;
  • Järjejutuna Apollo lehelt.
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s