Mul on Loone Otsa vastu väga suur austus, tema teadmistepagas on niivõrd suur, et ilmselt oleks elu mitu korda põnevam, kui oleks nii palju teadmisi, millega kõike seostada. Seetõttu ma saan aru, kui põnev oli temal Odessas ja selle lähedal ringi kõndida, olles elus paariks kuuks tempo maha võtnud ja Tallinnast ära kolinud. Tekkis tahtmine lugeda Ilfi ja Petrovi Kahtteist tooli otse loomulikult (olen kunagi alustanud ainult). Igasuguseid põnevaid legende ja ajaloolisi seiku, inimesi, kelle järgi on nimetatud tänavaid, sildu või astmeid. Laulusõnu, lauljaid, näitlejaid. Minu jaoks on see kõik paraku ühest kõrvast sisse ja siis teisest jälle välja, kuna mälu on kehv ja seostada varasemaga ka keeruline. Seekord oli reisikirja elamus kõige tugevam – selles suhtes, et mis “Minu…” raamatutes võivad erinevad aspektid esile tulla, küll bürokraatia, küll ettevõtlus, küll see, kuidas pidutseda või kuidas väikse lapsega hakkama saada. Siin siis reisikiri – kõik need targad jutud segatud sellega, et ta ise parajasti seal viibis. Huvitav on muidugi mitut puhku sattuda kohtadele, kus kirjeldatakse kas pandeemiat või katku või kuidas sellest välja tuldi. Loone Otsa vastu respekt endiselt säilib, aga see (Minu… sarja) formaat sobib mulle üha vähem. Soovitan neile, kes Odessasse reisivad – reisijuhina on kindlasti asendamatu.
Lingid:
- Katkend.
- Lühike soovitud Apollo lugemisportaalilt.
- Õhtulehe intervjuu kirjanikuga reisipodcast – hea peale kuulata!
- Kuku: järjejutuna.
SEHKENDAMINE 