46. Elo Selirand “Punane päevik”

Selle raamatu tellisin raamatukogust siis, kui tegelikult ilmus raamat elust eesliinil. Mõtlesin, et mis siin ikka, tutvun mõlemaga. Võtsin kätte, lugesin neid Eesti nimesid – Mai (peategelane), Priit, Kersti, Kristin… noh, selline pioneeriks saamise aeg, kirjeldused minuaegsest koolivormist. Noh, mõtlesin, et vast loen ikka läbi.

Aga mingist hetkest hakkas raamatus tekkima mõnus rütm. Peategelane Mai kasvõi – ta ei tea väga paljusid asju, ta on kenasti tavaline 4. a klassi õpilane, see on priimuste klass. Sellised akadeemikud, udupead. Kartlikud või nohikud või paksukesed. Passiivsed. Nad pole keegi mingid süsteemi õõnestajad, vaid rahulikult oma õiges eas noored. Keda mõned aktivistid-õpetajad tüütavad oma pioneerindusega. (Seinaleht lõpus kukub mõne õpilase jaoks kindlasti välja juhuslikult sellistes värvides – paljude eest ju varjati, mistõttu ei osatud midagi paha näha). Ajastu absurd tuleb kuidagi suhteliselt coolilt välja. Ausalt. Ajastutruult, sugugi mitte üleolevalt. Ka need, kes näevad süsteemi absurdsust, võtavad asja külma kõhuga ja väikse huumoriga. Tegemist on täpselt minu koolieaga, kuigi väikese hüppe ta siiski teeb. (Ma mäletan nimelt väga täpselt, kui uus koolivorm tuli, see, mis enam polnud teksariidest. See tuli ca 1984. aasta kevadel, nii et pioneeridena 4. klassis olime me kõik juba uues koolivormis, mõni juba 3. klassi lõpupildil. Ja samas toimusid teised asjad raamatus just 1986. aastal (Gorbatšov, kuiv seadus, Tšernobõl) – ja tegelikult ma ei heidagi ette, sest see kõik sobibki äkki paremini kokku. Lõpuks imbuvad raamatusse sisse juba fosforiiditeemadki.) Väga tuttav oli ka see a, b ja c klassi jaotus, kus c klassides olid parajad pätid koos. Rühmapäeviku pidamine on ka paraku väga tuttav teema – kuidas tuli kirjutada, see žargoon, mis on õige…

Ometi ei taha ma justkui esile tuua seda ajastut sel põhjusel, et “see oli minu aeg” (kuigi jah, eks ka sellepärast, palju, väga palju äratundmist), vaid selle lapseliku hääle tõttu, mis ei eputa, vaid näitab seda püüdu, mis paljusid tüdrukuid toona taga utsitas. Mitte silma jääda. Kartus, et keegi teeb valju häält. Absurd. Seega soovitan küll 🙂 . Eesti kirjandus on saanud lisaks täiesti arvestatava ajastutruu lapsepõlvekirjelduse.

Lingid:

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s