Handke sai eelmisel (2019.) aastal Nobeli kirjanduspreemia (ja kohe tuli kriitika tema ja tema väljaütlemiste kohta ka). Tellisin selle raamatu, kuna tundus, et võiks kõnetada, lisaks tutvuks lõpuks autoriga. Ta nimi on juba ammustest aegadest silme ees, aga ma ei usu, et olen midagi läbi lugenud. Selle raamatu tutvustus kõlab:
„Soovideta õnnetu“ on vormilt lühiromaan, kuid seda on sageli peetud Peter Handke kõige olulisemaks teoseks. Raamatu peategelane on Handke ema, kes lõpetas elu enesetapuga – tekst jälgib tema elukäiku paralleelselt ühiskondlike muutustega. Tulemuseks on sügavalt isiklik ja terav kirjeldus inimese murdumisest.
Lühiromaan oli see tõesti, kõigest ca 60 lehekülge hõredat teksti. Autor on selle kirjutanud kohe pärast ema surma 1971 (kirjutas jaan-veebr 1972), et leinaga toime tulla. Lõpetuseks ütleb ta siiski, et kirjutamine ei ole aidanud. Kui tavaliselt kirjutab asjad endast välja, mis siis eemalduvad, siis seda materjali pole ta tahtnudki endast eemale kirjutada. Lühidalt ja väga põgusalt kirjeldab ta oma ema tausta ja elu, vaesust, keskkonna mõju inimese kadumisele, hääbumisele, enesekaotamisele. Osalt siiski valus lugemine – naised, kes kaovad koduseinte vahele, mees, kes joob ja peksab, abordid või lapsed, endassetõmbumine, kodused tööd. Tundliku meelega tark naine, kes mattub kuhugi külla. Ja lõpuks enesekindlalt ja väärikalt oma elu lõpetab. Lugege parem, mida kirjutab Aija Sakova kirjutab Sirbis. Et Handke ei süüdista kedagi, keele roll tunnete ja oma loomuse selgitamisel jne.
SEHKENDAMINE 