52. Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

Selle raamatu valisin lihtsalt riiulist. Ei olnud midagi kuulnud ei kirjanikust ega raamatust. Hea raamat. Aga kirjutada on sellest keeruline, ei oskagi nagu. Esiteks panen siis ametliku kokkuvõtte (linkide tekst ei ole sama, mis raamatu tagakaanel, kirjutan hoopis viimase):

Robert Turin on neljakümne viie aastane mees, kes põeb raskekujulist hulgiskleroosi. Mägede kuningannaks nimetab ta oma tõbe. Endine IT-firma omanik ja naistemees elab juba aastaid hooldekodus, liigub ratastoolis, sõltudes hooldusõdede abist. Ta trimpab veini ja viskit, teab täpselt, mis teda ees ootab ning otsib inimest (soovitatavalt naissoost), kes saadaks teda Šveitsi abistatud enesetappu tegema. “Mägede kuninganna” on inimlik, mõtlemapanev ja ohtra musta huumoriga romaan ootamatul teemal.

Mõneti annab see kokkuvõte minu arvates jälle teise mulje, kui raamat ise, aga ma ei oska ise ka midagi teisiti öelda – peale selle, et “endine naistemees” ja “soovitatavalt naissoost” jätaks ma välja. Sest kui sa oled nii tugevasti ratastooli aheldatud ja sinu ümber on ainult haiglaõed, siis võid ju rahus nende rindadele mõelda. Armastab oma naist, hoolib temast, kirjutab kogu vara tema nimele, loodab, et ta leiab kellegi ega taha talle koormaks olla. On olnud armunud tema õesse ja ajanud liini ühe kaastöötajaga. Vihjatakse muidugi, et “naistemees”, aga noh, mina seda välja ei lugenud ja minu arvates ei olnud see nagu nii tähtis. Vbolla oli.

Raamatu ülesehitus on omamoodi. Seal ju ei juhtu mitte midagi. Seal on 312 lehekülge argipäeva, vaikset mõtlemist, kuidas saaks siit elust lahkuda enne, kui muutud päris köögiviljaks. Esimene katse: hüpe remonditavalt prantsuse rõdult neljandal korrusel… õnnetul kombel kukkumine vaid kolmandale ja ei juhtu eriti midagi. Teine katse – rohud. Aga leiti liiga vara. Kuniks lõpuks on keegi nõus ta vaikselt Šveitsi viima – asjad on juba tasapisi mehel endal korda aetud. Millega saab üldse inimene ennast hooldekodus enam lõbustada… Ja vahele igasugustest Ameerika presidentidest ja ka Trumpi valimisvõidust. Üsna kuiv-sarkastiliselt. Musta huumoriga. Vestlused surnud kass Dukakisega (muide, magama pandud temagi kunagi). Aga samas ka kõikide teiste tegelaste repliigid. Kus? Päriselus? Ettekujutus? Mingi protokoll? Mõnikord on lauseid maha tõmmatud.

Ei, mina ei oska sellest raamatust kirjutada, ometi oli see kuidagi … liigutav-raputav-tugev. Ja samas – mitte midagi ei toimu.

  • Päevalehes küsib Indrek Tark: “Abistatud suitsiid nõuab väga suurt vaprust nii inimeselt, kes selle tee valivad, kui ka neilt, kes oma lähedast aitavad. Kellelegi ei saa sellises olukorras ette heita vapruse puudumist, kuid romaan tõstatab siiski küsimuse: kas meil on õigus nõuda, et pöördumatult haige kannataks hääletult, pimedana, aastaid oma kehasse vangistatuna, lihtsalt seetõttu, et meil oleks tema enesetappu ära hoides kergem?”
  • Asko Tamme kirjutab raamatukogu blogis, et tegemist on armastusromaaniga. Mulle see mõte meeldib, olen temaga igati nõus. Lihtsalt teistmoodi armastusromaan.
  • Kirjakoile väga ei meeldi.
Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s