57. Rose MacMurray “Õhtupoolikud Emilyga”

Seda raamatut olen ma lugenud… vist juba poolteist kuud. Sageli juhtub, et ma jätan siis üldse pooleli. Selle raamatu puhul pole viga niivõrd raamatus kui suves, sest suvel pole pimedaid õhtuid – no ja lehekülgede arv ka, 511. Selle raamatu puhul tooksin kindlasti välja ametliku sisukokkuvõtte:

Noorukese Miranda Chase’i pere asub elama Uus-Inglismaa alevisse Amhersti, kus kohaliku koorekihi seas tekitab kõneainet eraklik luuletav daam Emily Dickinson. Emily ja Miranda vahel hakkab arenema isevärki sõprus. Emily vaimukas keelepruuk, särav mõistus ja luuleanne ning keeldumine puritaanliku seltskonna reeglitega mugandumast tõmbavad Mirandat ligi, sest temagi ei ole päris tavaline 19. sajandi keskpaiga koolitüdruk. Ajapikku selgub, et nõudliku Emilyga ei ole kerge sõbrustada. Kui Miranda hakkab Emily loodud raamidest välja kasvama, on konflikt vältimatu.

Huvi Emily Dickinsoni loomingu vastu ajendas autorit uurima ka luuletaja elu. Nii sündiski see romaan, mida peetakse üheks õnnestunumaks Emily Dickinsoni portreeks ilukirjanduses.

Seega – millest raamat räägib? Ei, Emily Dickinsonist see siiski ei ole. Emily matused on raam, mille vahel romaan Mirandast sünnist abiellumiseni. Raamat räägib Miranda Chase’ist ja 19. sajandi keskpaiga Ameerikast, mh. kodusõjast. Tegelikult on tüdruku sünninimi Arethusa ja teda kutsutakse Ara’ks, ent nad muudavad ta nime, kui elavad Barbadosel (pärast ema surma) ja ta tegelikult alles “elama” hakkab. Seega Miranda nimi tuleb Shakespeare’ilt, kuna Miranda osa ettelugemine tuli tal kõige paremini välja.

Tegevusaeg on 1843-69, ja raam, Emily matused, on 1886. Romaani keskpunkt on seega hoopis ajastu, inimese areng, rõõm haridusest ja uue haridusfilosoofia elluviimine. Naise areng – naise positsioon ühiskonnas, mis on lubatud, mida eeldatakse.

Miranda lapsepõlves peeti teda tiisikushaigeks, kuna ta ema oli elujõuetu tiisikushaige ja eemalehoidev. Kui ema suri, viis isa tütre Barbadosele vanade sõprade juurde ja nad elasid mitu aastat seal. Seal tuli ka välja (isa sõber arst ütles), et tüdrukul pole mingit tiisikust ja teda on lihtsalt kuritegelikult sedasi nelja seina vahel teistest omavanustest eemal hoitud. Kõige sügavama jälje aga jätab Arale/Mirandale tema koduõpetaja Alan Harnett, kes muudab hariduse talle niivõrd huvitavaks, et tüdruk ei saa aru, kuidas üldse teisiti on võimalik. Mistõttu sealt kasvabki välja mõte luua samasuguse pedagoogikaga kool nii New Yorgis kui Amherstis (kuhu nad isaga pärast Barbadost kolivad – koos isa õe Heleni ja tema tütre Kate’iga, kellest saavad talle justkui ema ja õde).

Tüdrukud sirguvad kõrvuti, Kate on pisut vanem, armub nende uue maja arhitekti ja nad abielluvad, kolivad Springfieldi. Jälle naise roll – lootustandev imelise häälega Kate jääb lapseootele, raske sünnitus. Ja arusaam, et tal ei ole enam üldse aega laulmiseks. Järgneb veel kaks last, kuigi sünnitamine on talle väga vastunäidustatud – muidugi surebki kolmandas nurgavoodis. Miranda jääb Ethanile kolme lapse juurde appi, kuniks märkab, et ta enda unistused jäävad teostamata, kui kauemaks jääb – Ethaniga tekib tugev side, isegi väike kutse hakata ta naiseks… Ometi see laste asi laheneb pärast mõnda aega nii, et Elena tuuakse vanaema Heleni ja Miranda juurde Amhersti üles kasvama ja Miranda jääb talle emaks.

No ja siis noore Miranda armastus ja kirjavahetus Davyga, kes suundub kodusõtta – uljalt, nagu noored mehed ikka. Nojah, Davy sureb samuti. Isegi isa saab mingil hetkel nii vanaks, et sureb. Ja Miranda võtab Kate’i noorima lapse Elena kaasa ning suundub lõpuks tagasi külla Barbadosele leedi Adelaide’i juurde. Uus armastus on paraku lubamatu, sest mees on ametlikult abielus, kuigi ta naine on juba ammu haigevoodis ega tunne teda ära.

Mis siin ikka. Koolid saavad avatud, lõpuks saavad nad ka Rogeriga abielluda.

Ja siis vahele siis Emily Dickinson, kes on maailmast eemale tõmbunud ega lase inimesi enda ligi. Miranda on erand – teistega peab ohtrat kirjavahetust. Muidugi joonistub välja Emily vastuoluline kuju. Oma geniaalsuses, aga ka oma poosides. Kui kooliõpilasest Mirandale avaldab keeleliselt suurt mõju ja arendab, siis hiljem lausa pärsib… Vahele Emily Dickinsoni luule Tiina Augi ja Doris Kareva tõlkes. Paraku oli see kõik vägagi kõrvalliin, sugugi mitte otseselt läbiv.

Nii et kellele meeldib lugeda 19. sajandist, Ameerikast, kodusõjaaegsest elust, naiste rollist ja välja rebimisest sellest – see raamat on teile. Ene Mäe tõlge on ka väga nauditav. Raamat ise on ilmunud juba 2009. aastal (originaalis vist 2007).

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 57. Rose MacMurray “Õhtupoolikud Emilyga”

  1. Danzumees ütles:

    Vaatasin aasta alguses raamatu põhjal vändatud filmi “Wild nights with Emily”. See oli arvatavasti kontsentreeritum Emilyga seonduvale. Päris hea film oli (raamatut pole lugenud),

  2. S ütles:

    Vaatasin treilerit – ei, see on mingi täiesti muu sisuga film. Tundub, et sisse on toodud lesbiline armastus ja peategelane on Emily. Mirandat ei näe kuskil. Sisuliselt tundub seega olevat lausa vale, sest väidetavalt on see raamat Emily kirjeldamises jõudnud talle kõige lähemale, aga treileris polnud sellest midagi. …

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s