62. Tove Jansson & Tuulikki Pietilä “Anteckningar från en ö”

Nägin juhtumisi, et sel aastal on selline raamat välja antud (pakun, et kordustrükis, kuigi võin lähemalt uurida – tõesti, 1993. aastal ilmunud, illustreeris Tuulikki. Kaanepildi autor on Ham, Tove ema, kunstnik Signe Hammarsten Jansson, selle väljaande on kujundanud Tove venna lapselaps James Zambra). Selle raamatu käeshoidmine juba on imeline. Kujundus. Väljanägemine. Sisu. Tegelikult on tegemist väga lühikese raamatuga, mis koosneb Tove Janssoni märkmetest, kui nad endale Klovharunile maja ehitasid ja veidi hilisemast ka. Vahele Brunströmi märkmed ajast, mil ta aitas neil maja ehitada. Ja siis ilmselt hiljem lisatud tekstilõigud Tove Janssonilt – kõik jõuab välja selleni, kui nad mõistsid, et on aeg saar jätta ja enam mitte kunagi naasta. Ei, ärgem öelgem välja, et nad olid võib-olla liiga vanaks jäänud. Ehitasid maja 1964, lahkusid 1994 – 30 aastat hiljem. Tove oli sündinud 1914, Tuulikki 1917. Tove oli nt 50-80-aastane, kui suvesid seal veetis (ema oli tal muidugi veel vanem, kui juba ehituse ajal ja hiljem nende juures suvitas).

Aga raamatust. Kõik on nii lakooniline, väikesed pildid, eksole. Ometi on siin ikkagi see Tove Janssoni krutski sees (mõnes mõttes kõlab see halvasti. Ega ta kloun polnud. Aga ta oli nii otsast lõpuni siiras ja elust huvitatud. Ei teeselnud). Muidugi on siin sees ka Brunströmi krutski ja tolle soomlaslik suhtumine asjadesse. Lisaks on siin muidugi Klovharun ise ja mereäärse elu halastamatus – siiski fragmentaarselt. Fragmentidest loed välja, milline hullumeelne ettevõtmine oli sellisele väikesele saarele maja ehitada. (Ja ehitama tuli hakata kohe, kalju sisse süvendikku lõhkama, keldri jaoks. Brunström ütles, et kui siin lubasid ootama jääda, leitakse sada põhjendust, miks ei saa. Kui pool juba valmis, pole enam pääsu).

Mõnes mõttes sattus ka see raamat õigel ajal kätte – mina ei lahku ju maalt igaveseks, lihtsalt hooaeg hakkab ümber saama ja otsi tuleb kokku tõmmata. (Peaks viima sisse traditsiooni ka seda raamatut igal aastal suve lõpul lugeda). Tove Janssoni raamatus lõppes kõik keldrist leitud tuulelohega, mille nad merelt tulnud bambusest 1960ndatel valmistasid, erinevate nägudega kaunistasid ja lennutada tahtsid – ja mis kuidagi tuult alla võtta ei tahtnud. Nüüd tõi Tuulikki ühe välja ja see lendas minema, üle Soome lahe. Väga sümboolne.

Pildistasin mitu kohta raamatust lihtsalt üles, et mälestuseks siia panna. Kangesti tahaks, et see ära tõlgitaks (siin on vaja meretermineid ja soomerootsi keele nüansse ka tunda).

* Pipsu (Psipsina) on nende kass, kes jalgupidi tõrvasele pinnale kukkus ja siis püüti teda igasuguste tärpentinide ja bensiinidega puhastada ja ta solvus niimoodi, et läks minema ja Tuulikki arvas, et tegi enesetapu. Tove kirjutab tema tagasitulemise järel: “Kattfan har förlåtit oss. Jag säger bara ha ha.” (“Kassiraisk on meile andeks andnud. Ma ütlen (vaid) ha-ha.”

Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s