64. Aidi Vallik “Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn”

Ootamatult tekkis vahele äsja ilmunud “Minu Haapsalu“. Kuivõrd raamatukokku pole veel saabunud, sain sõbrannalt laenutada. Ja eks Haapsalu-raamat pakub ikka huvi, ka minul on lühike periood “oma Haapsalut”.

Raamatu algus mulle meeldis – muidu võiks isegi öelda, et tervel raamatul ei olnud väga häda, aga peatükk/peatükid poliitikast rikkusid väga tõsiselt kogu tervikut. Ei, alati võib kirjutada oma tegevusest, aga paralleel tekkis Aili Paju “linnuraamatuga”, mis oli läbinisti vahva, kuniks lindudest rääkis. Päevapoliitikast või poliitika toimumise mehhanismidest… pole vaja. (Ma lihtsalt rohkem ei ütle selle kohta).

Seega – algus ja vanem aeg, kirjaniku enda vanem aeg. Mulle väga meeldis, et kõik Haapsalu olulised tahud, just ka ajaloolises mõttes olulised, said puudutatud täiesti isikliku kogemuse kaudu. Ei olnud vajadust kuivalt sisse kirjutada ajalootundi Haapsalu linnusest, toomkirikust – see oli orgaaniliselt mingil eluperioodil autori elu osa. Mingis nooruslikus müstilises võtmes. Sinna mahtus ka viide minevikule – aga samas näitas, et see Haapsalu linna sümbol elab praegugi inimeste eludes olulisel kohal edasi (jah, jutt käis muidugi 1990ndate algusest, kui kõik oli võimalik. Nüüd ei pääse iga mats muidugi sinna paraku ligi, seega ma praeguste haapsallaste kogemusi ei oska hinnata).

Samuti on Haapsalu tuntud kuurortlinnana – suviti käis seal palju vene turiste ja kui kõik sanatooriumidesse ära ei mahtunud, võis korterisse jääda kellegi kodus. Seegi on sisse toodud, kuna Aidi Valliku vanaema pakkus oma maja sellistele külalistele. Ja naabrinaised samuti. Jälle saab see oluline aspekt linna olemusest ja ajaloost puudutatud.

Mudaravila ja sanatooriumide kõrval on Haapsalus legendaarselt hea taastusravi (jälle – praegu pole kokkupuudet, ei tea, aga varem oli kindlasti – vast on praeguseni). Ka kokkupuude selle teemaga on Aidil isiklik – läbi tütre sünnitrauma. Siia lisanduvad ka Haapsalus paiknenud imearstid, nt. Luule Viilma.

Haapsalu sall on oluline osa Haapsalu identiteedist – ka sellest oli juttu isiklikus võtmes, kui ma õigesti mäletan.

Minu enda Haapsalul on teatud kokkupuutepunkte raamatu omaga. Centus/Centralis sai küll vahel harva käidud, Gambrinusest/Obolonist on ka läbi astutud, Sadama Viis oli tõesti legend. Haapsalus olles oli huvitav lihtsalt see, et kõik ühetaolised said varem või hiljem kokku. Näiteks need, kes Tartus ülikoolis käinud. Ajaloolased, filoloogid, ajakirjanikud. Mina viibisin Haapsalus põgusamalt, kogunemise keskus oli veidi mujal.

Ajas tänapäevale lähemale jõudes on pikk peatükk sellest, kuidas ta jõudis Anni raamatuteni – ja seda läbi asjaolu, et ta jõudis esialgu juhtumisi kooliõpetajana tööle. Sellest hetkest ilmus ta ka minu teadvusesse – kui arvutan ja tagasi mõtlen, pidi see olema juba pärast minu lahkumist Haapsalust ja siis, kui ta oli Annid kirjutanud. Muidu poleks olnud asjakohane info, et ta on sõprade poja õpetaja. Millalgi hakkasin ka tähele panema Ott Valliku piltidega nädalasündmuste kokkuvõtet Lääne Elus – ega tea, millal Aidi kirjutamise üle võttis. Sest nende pulmade ajahetkel elasin ma veel seal. Ja mingist hetkest oma 13-14 aastat tagasi hakkasin ta blogi jälgima, mistõttu nii mõnigi asi raamatu lõpupool kirjutatust oli mulle juba eelnevalt tuttav. Koidula maja õu ja lokkav aiandus, väga inspireeriv, vahepealne ogorodina, siis kolimine, uue aia loomine. Ülikoolis puutusin ka ta tütrega kokku mõnel korral mingite ürituste raames.

Tegelikult võiks öelda, et see aiandusteema raamatus annab edasi järgmist olulist teemat Haapsalus – esiteks ilusad aiad, teiseks see eeslinna kant, kus Aidigi elas – vaatad neid väikseid eramaju ja mõtled, et tegelikkuses on nad väiksemad kui mõni tavaline korter. Aiadki on tihtipeale mikroskoopilised või just sellised piklikud nagu kirjanikul (ja sada naabrit) – aga väga ilusti korras ja imeilusad. Sel suvel Haapsalus ringi käies (küll pigem Viigi ümber ja tagalahe ääres) süvenes see arusaam veelgi – minu seal elamise ajast on aiad muutunud väga ilusateks, armsateks.

Ära on mainitud ka kõik omapärased isikud, kes Haapsalus on silma jäänud – just need kummalisemad. Priskilla näiteks. Eda. Gunnar. (Gunnari legendide koha pealt: mina sain tema naabrilt, kes minuteada on noorusest saadik teda teadnud, kuulda, et G. vanemad tapeti tema nähes. Sellest trauma). Käis tõesti ka meil. Ma ütlesin, et mul on pudelid kodus. Tuli järgmisel korral uuesti – kogu pika maa – ja küsis, kas ma tõin kodust pudelid… Järgmisel korral siis tõin. Kuigi ise elasin peaaegu tema kõrval, mõni tänavavahe.

Linke veel ei leia. Arvo Tarmula fotod esitluselt.

Tekkinud lingid:

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s