66. Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”

Ma ei oleks ise seda raamatut laenutanud, aga soovitati. Sama autori eelmist eesti keelde tõlgitud raamatut ma äkki proovisin (no ei meenu täpselt, aga tundub….) ja jäi pooleli (nüüd tundub, et vbolla peaks ikka selle ka lugema). Sest tundub, et autori stiil sobib mulle. Esiteks panen ametliku kokkuvõtte:

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel. Soomlanna Mia Kankimäki [—] laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema? „Naised, kellest ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile.

Ja jätkan sealt, kus pooleli jäin. Nimelt tema stiil. Nendest tähelepanuväärsetest naistest raamatus pole kirjutatud kuivalt ja niisama kokkuvõtvalt-elulooliselt, vaid autor suhestub nendega pidevalt ja küsib, kuidas nad jaksasid, julgesid, esitab neile tekstis küsimusi ja saadab lausa postuumselt paar konkreetset kirja. Ka muidu oskab ta leida huvitavaid ja naljakaid fakte ja pisiasju. Taustatöö on väga põhjalik, aga tema toob meile, lugejatele välja justkui kokkuvõtlikult teda ennast huvitanud kõige põnevamad asjad. Samas kuulub kogu loo juurde väike eneseiroonia. Veidi kumab läbi, et ta tunneb depressiooni või masendust või ennast elus läbikukkununa (kuna pole peret ega midagi, eksole….) – aga see pole mingi hala. Ta võtabki need inspireerivad naised ja hakkab nende jälgedes käima. Osalt. Leheküljel 141 ta isegi põhjendab, millised naised ta välja valis ja millised üle parda heitis. Mõned kergema käega, mõned raske käega. Põhimõtteliselt võiks kokku võtta lausega raamatust: “Neil ei olnud raha, füüsilist vormi, teadusharidust, ühiskondlikku tuge ning nad polnud tihtipeale isegi noored ja terved. Ja ometi nad läksid.” (Vaidleksin muidugi mõne koha pealt vastu, aga ma saan loogikast aru.) Kronoloogiliselt on need naised muidugi segi paisatud ja on heausklik loota, et mulle midagi meelde jääks või et ma neid segi ajama ei hakka. Aga ma mõtlesin nii paljudes kohtades, et kirjutaks õige need tsitaadid välja. Need annavad midagi edasi raamatu meelsuse, mitte sisu kohta ilmselt.

Näiteks Karen Blixeni radadest Aafrikas kirjutab ta nii:

Ka õhk kiltmaal on nii puhas ja klaar, et kuulu järgi tabas valgenahalisi seal omalaadne eufooria, nii et nad polnud päris süüdivad – emigrandid harrastasid isegi kiresuhteid nii sundimatult, et aurikute baarides küsiti naistelt: kas olete abielus või elate Keenias? (lk. 31, tõlk Triin Tael – väga hea tõlge, muide. Kogu mahlakus on tekstis olemas!)

Siis selgitab ta, kuidas ta sai võõrustajapere naise käest oma kanga, traditsioonilise rõivaeseme:

Kanga’del on alati mingi tekst, tavaliselt kõnekäänd, millega saab käesoleva päeva meeleolu väljendada või naabritele või abikaasale sõnumeid edastada. Minu kanga‘l on kirjas mungu hamtupi mja wake, jumala õnnistust. Mulle kuluks ära ka mõni selline, millel seisaks: Maha sääsed. Või: Tahame lõvisid näha. Või: Neljakümnendates eluaastates naine otsib elu mõtet. (lk. 39)

Üldse tunneme meie end siin lugedes ära, kuna sarnaneme soomlastega ega aja liiga palju juttu, talume vaikust paremini. Aafrikasse sattudes on ta teejuhil vaja harjuda ja teistelegi selgitada.

Ilmneb, et ta on reisi jooksul pidanud mu “kidakeelsust” ja “kummalisust” korduvalt põhjendama. Vaikimine olla siinsete inimeste meelest ebaviisakas, ja kui ma kogu aeg agaralt ei vahuta, peetakse mind rahulolematuks. Kui istun vaikselt ja kirjutan, arvatakse, et ma panen kirja kaebusi! Näiteks Arusha looduspargi ranger’it oli Fazal enda sõnul ette hoiatanud, et too ei imestaks, kui ma safarijalutuskäigul kose juurde eriti palju ei räägi. Pärastpoole oli mees hoiatuse eest tänanud, ta oleks meie retke muidu läbikukkunuks pidanud, ja ta oli lausa imeks pannud, kui ma ikkagi jootraha andsin. Mida kuradit – mida ma oleksin selle metsavahiga rääkima pidanud, ise ta ei rääkinud midagi, vantsis ainult oma vintpüssiga ees! (lk. 93)

Iga peatüki algul on justkui mingi mõttetera välja toodud, Mary Kingsley peatüki eel näiteks: “Kui oled üksi ja keegi sind ei vaja, võid sama hästi sõita Lääne-Aafrikasse surema ja kogu tee naerda.” (lk. 186). Kusjuures see Mary peatükk meeldiski mulle iseäranis. (Vist Nellie ka).

Näiteks juba teel Aafrikasse suhtleb ta laeval reisivate kaupmeestega (ainult mehed ju reisisidki, aasta on 1893 või midagi):

Mary sai teada, et Aafrikas rändajal on alati põhjust üht korralikumat rõivakomplekti kaasas kanda – mitte sugugi piduliku õhtusöögi, vaid (omaenese) matuste puhuks. Mehed valgustasid teda ka selles, et lisaks palavikule ja malaariale on sortimendis Portugali sügelised, paised, leemendavad haavandid, parasiitide põhjustatud tõved, unitõbi, kollapalavik, koolera, rõuged ja pahaendelise kõlaga vaevus kraw kraw. Mary lustlik kokkuvõte laevareisist oli järgmine: “Mul pole vist elu sees nii tore olnud”, ning vastu kõiki ootusi sai ta kaupmeestega sõbraks. (lk. 193)

Kuna üksiku naise reisimine oli toona imelik, ka ohtlik, siis oli Mary välja töötanud vastuse küsimusele, kus ta mees (=omanik) on.

Hiljem Inglismaal andis ta üksi reisivatele naistele praktilise nõuande: “Igale vanapiigale […], kes plaanib minna [Aafrikat] uurima, võin ma öelda, et teda hakatakse pidevalt alandama abikaasa kohta pärimisega. Teie käest ei küsita, kas teil üldse on abikaasat – – vaid kus ta on. Vaadake, et te ei ütle, et abikaasat polegi; olen seda proovinud ja tagajärjeks on üksnes veelgi hirmsamad küsimused. On targem öelda, et otsite teda parajasti, ning osutada siis selles suunas, kuhu te niigi minekul olete; see äratab kuulajates abivalmidust ja osavõtlikkust.” (lk. 194)

Noh, ootamatult tegid nalja ka sellised laused:

Kord või õigupoolest mitu korda kukkus ta käigurajal ette tulnud püünisauku. “Säärastel hetkedel mõistad, milline õnnistus on korralik paks seelik,” kirjutas Mary ning jäädvustas seega ühe oma kuulsamatest lendlausetest. (lk. 197)

Mary sattus nimelt matkama ka fangidega, kes olid tuntud inimsööjad. Esialgu ta ikka pelgab, kuuldes lugusid neist, aga siis selgub, et keegi tema kaaskonnast tundis sealt kedagi ja üldiselt said kenasti hakkama. Palkas neid lausa teejuhtideks oma käikudel.

Seevastu fangide väidetavat kannibalismi ei pidanud Mary valgetele matkajatele ohuks, kuid tegemist sellega tema sõnul siiski oli, kuna “tuli takistada oma musti seltsimehi söögiks langemast”. (lk. 199)

Tohutult tegi mulle nalja episood, kui autorit (Mia Kankimäkit) taheti ajakirja jaoks pildistada – ta oli siiski juba mõnevõrra kuulsust kogunud ja iga selline ettevõtmine aitaks tal müüa rohkem raamatuid ja saada reisil järgmine söök (osta). Juba see, kuidas öeldakse, et tulge võimalikult loomulikult ja siis on fotograafidel endil kaasas terve laar esemeid, riideid ja asju, millega kantakse hoolt, et ta tingimata üldse enda moodi välja ei näeks. Kogu lehekülg on huvitav, aga kirjutan nt ühe lõigu:

Kogu pildistamispäev on kehaväline kogemus. Sõidame Eiranrantas mööda location‘eid ehk potentsiaalseid pildistamispaiku, meesmeikar topsutab kogu aeg mu näole lauvärvi ja ripsmetušši juurde ja stilist sätib kaeluseid. See on nagu mingis tippmodelli-telesarjas ning ma mõistan küll, et siinsed tipp-profid teevad praegu oma tipp-professionaalset tööd, aga seda ma küll ei mõista, mida mina siin teen. Fotograaf on õnneks krõbeda suuvärgiga ja hästi vaimukas. Ta käsib mul tippida tööstusrann

a kruusal kümne sentimeetri kõrgustel kontsadel ringi sellise näoga, nagu oleksin “teiselt planeedilt alla potsatanud” – samal ajal tuleb meeles pidada, et suu peab olema lõtv, lükata lõuga kentsakalt ette ja vaadata kruusa intensiivse imestusega, mis muuseas on kuratlikult raske. (lk. 214)

Naerupahvak tuleb peale, kui loed mõned leheküljed hiljem:

Ja mõne päeva pärast ilmub see ängistav naisteajakiri, see, kus ma seisan litritega stiletodes ja vahin intensiivselt imestades kruusa.

Loen hommikul parajasti ajalehte, kui märkan seal terve lehekülje suurust reklaami naisteajakirja uue numbrii kohta. Ajakirja kaanel on tekst: Moedisainer Mia Kankimäki: “Oleme kirglikust suguseltsist.” Tõmban genmaicha’t hingekurku. Hirnu herneks! (lk. 228)

Peatükk Nellie Bly’st oli ka väga tore, kuigi see oli juba lühem. Tema reisimõte:

Oma ehk kõige kuulsama idee peale tuli Nellie järgnevalt. Ühel pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl New Yorgis aastal 1888 vähkres ta unetult voodis: hommikuks tuli ülemusele, ajalehe New York World peatoimetajale Joseph Pulitzerile artikli idee välja mõelda. (Ma isiklikult kangestuksin töövõimetuks, kui mu boss oleks see kuulus Pulitzer.) Kell kolm prahvatas Nellie’le meeleheitlikult pähe, et vajab puhkust. Oleksin ma ometi teisel pool maakera, mõtles ta. Raks-raks-raks. Aga see oli ju täitsa hea mõte: minna ümbermaailmareisile. Raks-raks. Kas ta suudaks reisida ümber maailma kiiremini kui Jules Verne’i ilukirjanduslik sangar Phileas Fogg ülipopulaarses raamatus “80 päevaga ümber maakera”? Tuleb välja selgitada, mõtles Nellie ja vajus rahulikku unne. (lk. 244)

Lingid:

• Marca.
• Andres Laiapea.
• Suvehiidlane.
• Kersti Eero Õhtulehes.
• Tegelikult oli paar linki veel, aga üks ei käivitunud, teine oli Tallinna keskraamatukogu soovitus.