Tegelikult imestan ma ise ka, kuhu ma kõik need külastused mahutasin. Lihtsalt juhtus sel korral nii. (Oktoober peaks olema vaba, eks? Esialgu ei meenu midagi).
- Kuu algas Griškovetsi “Kaaludega” Vanemuises. See oli etendus, mille esika piletid koroonakevadest edasi sai lükatud. Ütleks, et tekst oli ikkagi väga tore ja tükis mängisid kõige klassikalisemad Vanemuise näitlejad. Kaljujärv, Kütsar, Saldre, Jaanovitš. Lisaks Reimo Sagar. Aga tänu tekstile olid nad mingis mõttes nagu uued – kuigi olid täpselt samasugused nagu igas teises tükis. Ikkagi võib soovitada, pold nii tüütult sama 🙂
- Teiseks käisin kahel Arvo Pärdi päevade kontserdil – nendel kahel, mis toimusid Tartus. Mäletan seda tunnet kevadel, kui ostsin pärikontserdi piletid, pisar pidi silma tulema. On see üldse võimalik? “Summa“ tekitas mõneti kahetisi tundeid. Esiteks mõjus Rascher Saxophone Quartet lihtsalt hüpnootiliselt ja mida lõpu poole, seda rohkem pelgasin, sest kartsin et jään kohe magama. Hüpnotiseeriv sõna otseses mõttes (äkki seda tehaksegi nende multikast mäletatud ussidega, kes vilepilli peale välja tulevad kotist….). Muidu oli põnev kuulda Bachi – orelivilede asemel just erinevaid saksofone. Collegium Musicale koosseis oli justkui noorenenud. Minu arust sealt ka see tunne, et hääled olid heledamad ja nõrgemad. Tartu kontserdil mulle need väiksemate koosseisudega meeldisidki kõige enam, aga “Summa” kõlas Tallinna kontserdi ülekandes täiesti valesti…
- Pärdi päevade teine kontsert – Fila Risto Joosti juhatamisel ja Tõnu Kõrvitsa Sei da luce … see oli värske elamus (ja Pauluse akustika). Kõike väärt. Sedasorti teosed ongi kontserdil vahetumad ja ilusamad. Kasvõi see meisterlik ja ühtlane fade in…. (kodus plaadiga võid lihtsalt volüümi keerata, eksole). Ma olin juba enne kontserti näinud, et nad jagavad selle plaadi infot, guugeldasin, otsisin, ei midagi. Kontserdile saabudes olin nii ähmi täis, et isegi ei märganud, et seda plaati müüdi all mingis piiratud koguses. Lahkudes oli muidugi juba otsas. (Ja enne Ringlemisi sain siiski osta! Ja nüüd mitu korda kuulata).
- Paraku toimus Pärdi päevadega üheaegselt ka Draamafestival, kuhu ostsin neli piletit, aga minimeerisin külastused siiski kolmele. Esimene tükk oli suvel FB kaudu avastatud Kristina Normani “Kergem kui naine“. Mõte oli tegelikult väga põnev. Panna kokku kaalutaolek maiste töödega, hoolitsemisega vana ema eest, mis tuleb ära teha. Võimalus karjääri teha. Vs mis üldse on karjäär – üks ukraina naine ütles, et on unistanud, et saaks kodus olla päevad läbi – nüüd saavatki. Küpsetab ja hoolitseb… ja on kodus. Kuigi taustal oli see badantede orjatöö, must, õigusteta, tegelikult lubamatu ja lubamatult raske. Ja see kõik oli esitatud peaaegu et dokumentaalfilmina, mida jutustati piltide joonistamise ja paari minimaalse liigutusega.
- Ka Theatrumi “See laps“ meeldis mulle. Väga theatrumlikult lahendatud etüüdid erinevatest olukordadest, mis on seotud teemaga “laps”. Kuna oli Tartus, pidi lausa vaatama minema.
- “Kosmilised saialilled” – kunstiline kujundus oli juba põnev, omamoodi (kunagi ju ei tea, mis tekstis on selle kohta). Sisu oli muidugi ääretult masendav ja raske. Oma vanuses ma pigem väldiks selliseid paineid. Hoopis painavam oli aga õhu puudumine koroonaaegses maailmas – ma istusin esimeses reas, aga minulgi polnud midagi hingata ja ma planeerisin põgenemist. Kogu aeg. Kuniks 20 min enne lõppu otsustasin lõpuni vaadata….
- Juba kevadel, kui Estonia tegi “Faustist” ülekande, olin sellises vaimustuses, pigem vist sellise mõju all, et ostsin kohe ka sügiseks piletid – Gounod’ “Faust” ja Ain Anger. Mõnikord tundub veebis (või kunsti puhul reprodel) vaadates, et reaalsus on kindlasti kordades võimsam. Jah, Ain Angerit jälle näha, lisaks ka Luc Robert’i…. aga mingi osa oli teisiti tasakaalus kui ülekandel. Ma eelistan endiselt esimesest reast otse solistile silma vaadata. See oli hoopis imelisem eelmisel aastal…. 27. septembril vist….
- Vahepeal oli terve nädal, kui mul polnud ühtegi piletit ja sain nädalavahetusegi maal veeta. Siis aga ootamatult (vaatasin, et ei unustaks) toimus Genialistides Musta Kasti “Memm“. Õige saali leidsin kolmanda katse peale – esmalt ronisin Tartu Uude Teatrisse, siis oli Genialistide/Möku majas all saalis mingi koolitus. Näkasemat maja annab Tartus ette kujutada – paluti jalatsidki ära võtta ja sokkis saali tulla…. Samas saali saabudes valdas mind väga soe tunne. See, mida nad lõhnade ja aistingutega tegid… nad jätkasid selle tegemist läbi terve etenduse. Lausa “häirivalt”. Kõrbelõhn. Suitsulõhn. Odav parfüüm. Enne oli kohv. Rahulikud dialoogid mulle meeldisid – karjumised ja vägivald mitte (need jäid mulle isegi arusaamatuks lausa). Kõik oligi fragmentaarne, räägiti justkui ühte lugu, aga kõik minu jaoks ei seostunud. (1,5 tundi pidi kestma, 1,75 kestis).
- Edasi käisin veel Tallinnas Theatrumi “Poega“ vaatamas – tegemist ka etendusega, mille esikas pidi olema kevadel ja mille pilet sügisesse lükati. Väga tugev tekst (Florian Zeller taas…), Theatrumi trupp. Ja juba kavalehelt oli mõista, mis juhtub – mõnes mõttes olen ma neile tänulik, et ette teadsin. Ääretult valus ja kurb muidugi. Siinkohal palun isiklikult kogu trupilt vabandust, et ma aplausi ajal minema tormasin, sest ootamatult suure rõõmuga avastasin, et jõuan viimasele bussile Tallinnast – ja ärkasingi järgmisel hommikul siiski oma voodis Tartus! Kultuurihuvilisi ilmselt polevat nii palju kui öiseid sõitjaid, kes tulid lennukilt ja laevalt… kl 23 buss on liinilt maha võetud. (Kava unustasin pimedas bussi, kui ühe inimese kõrvalt vabale istmele läksin).
- “Ringlemisi” – ootused olid laes. Programm ja esinemine meeldis. “Agad” olid kohati see seintel värelev videoinstallatsioon, mis tekitas minu jaoks liiga kirju tausta. Seal oli mitu väga nutikat osa, aga paraku ei saa kõike jälgida (nii külgi kui lava kui lava taustal liikuvat videot, mis enamasti siiski kattus külgedega). Teiseks – tee või tina – see Vanemuise kontserdimaja saal. Nii ilma akustikata kui üldse ette kujutada saab, lõpupianodesse undasid prožektorid sisse. Lihtsalt närvi ajab. Liisi Koiksonil on tõesti väga ilus hääl – ja samas ma nagu ei mõistnud, kuidas see sinna tervikusse sulanduma pidi. Mikrofoniga, poplaulja toon…. See oli nagu omaette etendus. Üldiselt oli Koiksoni ikka vähe (alguses tundus tihedam ja lõpus paar korda ka), koor on hea ja Tormise asjad kõlavad väga hästi, kuigi ise neid laulda on kuidagi raske. Ja seal lõkketule juures tundus, et tuleb Raua needmine – sama vägev ja lausa ekstaatiline oli küll.
- Rakvere teatri “Charlotte Löwensköld“ – professionaalsest huvist. Ei pidanud pettuma. Lagerlöf on ju tegelikult oma olemuselt klassikaline, pisut saagalik isegi, selged jooned, muinasjutu koostisosad (kohati). Ma ei ole paraku ühtegi osa triloogiast lugenud (jajah, tegelikult hakkas Lagerlöf mulle 00ndatel väga meeldima ja peaks muidugi lugema rohkem), seega ei saa midagi öelda raamatust tekkida võiva tunde võrdluseks. Aga tükk meeldis – oma klassikalisuses, lihtsuses ja…. lausa naljategevates repliikides. Tore tasakaal. Ja see esiplaanil üksi keerutamine, mida esines nii päris alguses (Charlotte), keskel (Anna Svärd) kui lõpupoole (ema, Charlotte/Hagerström). (Vbolla võiks keegi osutada, et Ekenstedt ei hääldu päris Jekkenstett ja Löwensköld on tegelikult keskelt [š]-laadse tootega…. Ja kui kavalehti veel juurde trükitakse, siis Lagerlöfi kodutalu oli Mårbacka. Üldse mitte Märbacka 🙂 )
SEHKENDAMINE 